Endi­ne val­la­va­nem ALEK­SAN­DER SOI­TU toi­me­tas li­gi vee­rand sa­jan­dit Aeg­vii­du Ae­ga

„See on nüüd vii­ma­ne,“ üt­leb 24 aas­tat in­fo­leh­te Aeg­vii­du Aeg välja andnud ALEK­SAN­DER SOI­TU no­vemb­ri­kuu numb­rit sir­vi­des.

Aeg­vii­du Aja esi­me­ne num­ber il­mus 1993. aas­ta no­vemb­ris, vii­ma­ne, mil­le jär­je­kor­ra­num­ber on 275, li­gi vee­rand sa­jan­dit hil­jem sa­mu­ti no­vemb­ris. Esial­gu an­ti A4 for­maa­dis leh­te väl­ja kord kuus ehk 12 numb­rit aas­tas, vii­mas­tel aas­ta­tel jäi üks su­ve­kuu va­he­le.

„Ku­na Aeg­vii­du val­da enam ei ole, lõ­pe­ta­sin nüüd ka val­la in­fo­le­he te­ge­mi­se,“ sõ­nab le­he 80aas­ta­ne toi­me­ta­ja Alek­san­der Soi­tu.

Ta vaa­tab val­la in­fo­leh­te­de vir­na ko­du­sel töö­laual ja mõ­tisk­leb: „Mõ­ne­ti on siia tal­le­ta­tud Aeg­vii­du vii­ma­se 24 aas­ta aja­lu­gu See on just­kui väi­ke kroo­ni­ka, mi­da on ta­gant­jä­re­le hea vaa­da­ta.“

Val­la­va­ne­mast le­he­toi­me­ta­ja
Va­ja­dus viia oma val­la in­fo ela­ni­ke­ni, ker­kis Aeg­vii­dus päe­va­kor­da 1990nda­tel. Alek­san­der Soi­tu oli siis val­la­va­nem.
„Kut­se­li­se toi­me­tu­se pi­da­mi­ne ol­nuks väi­ke­se­le val­la­le lii­ga kal­lis. Siis ma piik­sa­ta­sin, et mis seal ik­ka, tee­me ise. Kui­gi ma ei ku­ju­ta­nud et­te, mi­da see töö en­dast ku­ju­tab, kuk­kus nii väl­ja, et hak­ka­sin se­da ise val­la­va­ne­ma töö kõr­valt te­ge­ma,“ mee­nu­tab ta.

Al­gus ei ol­nud liht­ne, ku­na val­la­ma­jas oli vaid üks ar­vu­ti, mi­da tu­li ja­ga­da teis­te amet­ni­ke­ga: „Olin ju­ba üle viie­küm­ne ning ar­vu­ti oli täies­ti uus asi, mi­da tu­li sa­mal ajal koos le­he te­ge­mi­se­ga õp­pi­da ka­su­ta­ma.“

Esi­me­sest numb­rist ala­tes on in­fo­le­hes aval­da­tud val­la­va­lit­su­se ja vo­li­ko­gu is­tun­gi­te in­fot, ka­jas­ta­tud rah­va­ma­jas, koo­lis, las­teaias toi­mu­vat, õn­nit­le­tud oma ini­me­si sün­ni­päe­va­de pu­hul, mä­les­ta­tud lah­ku­nuid.

„Ega see nüüd mi­da­gi eri­list ol­nud, kuid vä­he­malt sai­me ini­mes­te­le tea­vet ja­ga­da. Al­gus­aas­tail tu­li en­dal vä­ga pal­ju kir­ju­ta­da, kuid nüüd olen kir­ju­ta­nud suh­te­li­selt vä­he, olen pi­gem le­he kok­ku pa­ni­ja ja toi­me­ta­ja. Ma­ter­ja­lid saa­de­tak­se mei­li­ga, tõs­tan need ar­vu­tis kül­ge­de­le, ku­jun­dan ja toi­me­tan,“ ju­tus­tab Alek­san­der Soi­tu.

Teh­ni­li­selt käis le­he­te­gu vii­mas­tel aas­ta­tel nii, et ta prin­tis ku­jun­da­tud le­he­kül­jed ko­dus väl­ja ning paljundas val­la­ma­ja koo­pia­ma­si­nal. Va­rem 200 ek­semp­la­ri, vii­mas­tel aas­ta­tel 130, ku­na pal­jud lugesid se­da nüüd val­la vee­bi­le­helt. Pa­ber­le­hed on ol­nud müü­gil Aeg­vii­du raa­ma­tu­ko­gus: „Hind on süm­bool­ne, 20 sen­ti. Sest ühe kuu te­gi­me ta­su­ta, aga siis võe­ti se­da pa­ta­ka­te­na, või­bol­la pan­di plii­di al­la. Kui hin­na ta­ga­si pa­ni­me, ko­he dist­sip­li­nee­ris, võe­ti jäl­le ühe­kau­pa. Aga ül­di­selt os­te­ti kõik ära, mõ­ni­kord tu­li ka juur­de te­ha.“

Kui­gi le­he väl­jaand­mi­se­ga kaas­nes vas­tu­tus, ei ole Alek­san­der Soi­tu li­gi vee­rand sa­jan­dit ta­ga­si teh­tud ot­sust ka­het­se­nud, vaid peab se­da hu­vi­ta­vaks väl­ja­kut­seks. Ta on uh­ke, et mit­te kor­da­gi ei jää­nud leht il­mu­ma­ta. Ka mit­te pä­rast se­da, kui ta 2000. aas­tal oli val­la­va­ne­ma ame­ti ma­ha pan­nud ning mõ­ned amet­ni­kud leid­sid, et kõik, mis in­fo­leh­te lä­heb, peab ole­ma en­ne val­la­ma­jas üle vaa­da­tud.

„Üt­le­sin, et nii­su­gu­se ju­tu lõ­pe­ta­me ko­he ära. Mui­du juh­tuks, et aval­da­me ai­nult se­da, mi­da val­la­va­nem peab õi­geks. Ala­ti saab esi­ta­da vas­tu­lau­se või oma­pool­se sel­gi­tu­se, kuid sel­le, mis ini­me­sed mul­le kir­ju­ta­vad, ka aval­da­me. Ühe kor­ra oli sel tee­mal ka vo­li­ko­gus jut­tu, kuid vas­ta­sin kind­lal too­nil, et meil on sõl­tu­ma­tu leht,“ rää­gib Alek­san­der Soi­tu.

Met­sa­me­hest val­la­va­nem ja vo­li­ko­gu sek­re­tär
1989. aas­ta lõ­pus toi­mu­nud esi­mes­te va­ba­de va­li­mis­te­ga va­li­ti met­sa­ma­jan­dis töö­ta­nud Alek­san­der Soi­tu Aeg­vii­du rah­va­saa­di­ku­te nõu­kok­ku ja sel­le esi­me­sel is­tun­gil teh­ti oo­ta­ma­tult et­te­pa­nek ha­ka­ta täi­tev­ko­mi­teed juh­ti­ma. „Al­gu­ses olin ka­te­goo­ri­li­selt vas­tu, olin ju mees met­sast,“ mär­gib ta.

Kuid läks nii, et Alek­san­der Soi­tu oli Aeg­vii­du esi­me­ne ale­vi- ja val­la­va­nem, töö­tas oma­va­lit­sus­ju­hi­na kok­ku 10 aas­tat. Kõi­ge roh­kem tea­tak­se sel­lest ajast, et Aeg­vii­dus val­mis 1996 taa­si­se­seis­vu­nud Ees­ti esi­me­ne uus las­teaed. Too­na­ne val­la­va­nem üt­leb, et see oli pa­ra­ta­ma­tu, ku­na oman­di­re­for­mi käi­gus ta­gas­ta­ti Aeg­vii­dus 14 elu­ma­ja, seal­hul­gas ka val­la­ma­ja ja las­teaed. Ta on tä­nu­lik en­dis­te­le kol­lee­gi­de­le, kes HO­Li kau­du maa­kon­da ja­ga­tud ra­hast ot­sus­ta­sid ühi­selt toe­ta­da Aeg­vii­du las­teae­da: „Las­teaed mak­sis 6,9 mil­jo­nit kroo­ni. Sai­me sel­le kok­ku nel­jast al­li­kast.“

Viis aas­tat va­rem oli väi­ke Aeg­vii­du Har­ju­maal Viim­si ja Kuu­sa­lu val­la ning Kei­la lin­na jä­rel nel­jas, kes sai oma­va­lit­sus­li­ku staa­tu­se. See oli 20. juu­nil 1991. Ale­vi aren­gu­ka­va, mi­da tu­li Ülem­nõu­ko­gus kaits­ta, koos­ta­sid val­la­va­nem ja val­la­sek­re­tär An­ne Loik ka­he­ke­si. Kaks aas­tat hil­jem, 25. au­gus­til 1993, sai Aeg­vii­du alev val­la staa­tu­se.

„Kui ale­vid hal­du­sük­sus­te­na kao­ta­ti, tu­li va­li­da, kas linn või vald. Meie väi­ke­se ko­ha­na va­li­si­me val­la,“ mee­nu­tab Alek­san­der Soi­tu, kes jäi val­la­ju­hiks ke­va­de­ni 2000.

„Meil ei ole vo­li­ko­gus ol­nud roh­kem kak­le­mi­si ja süü­dis­ta­mi­si, kuid siis oli esi­mest kor­da väi­ke lah­kar­va­mi­ne. Üks-kaks vo­li­ko­gulii­get leid­sid, et val­la­va­nem on jää­nud lii­ga kauaks ame­tis­se, va­ja oleks värs­ket verd. Proo­vi­sid um­bu­sal­dust aval­da­da, see ei läi­nud lä­bi. Aga mõt­le­sin, et mis seal ik­ka, mul on pen­sio­niaeg käes ja pa­nin ame­ti ma­ha.“
Üks­ki hi­li­sem val­la­va­nem nii pi­kalt sel­les ame­tis po­le ol­nud, neist kõi­ge kauem oli Tõ­nis Vä­li, kes juh­tis Aeg­vii­tu 8 aas­tat. Alek­san­der Soi­tu kin­ni­tab, et see oli te­ma et­te­pa­nek kut­su­da val­la­va­ne­maks en­di­ne kol­leeg Ani­ja val­last. Vii­ma­sed 4 aas­tat val­da juh­ti­nud Rii­vo Noort kii­dab en­di­ne val­la­va­nem kui hak­ka­jat noort meest. Alek­san­der Soi­tu ise oli ku­ni 2006. aas­ta­ni Aeg­vii­du vo­li­ko­gu lii­ge, ala­tes 2008. aas­tast ku­ni vii­ma­se is­tun­gi­ni tä­na­vu sep­temb­ris is­tun­gi­te pro­to­kol­li­ja. Olin le­he pä­rast na­gu­nii igal is­tun­gil ko­hal, lau­sub ta.

Vii­ma­sed kolm aas­tat on Aeg­vii­du val­la au­ko­da­nik Alek­san­der Soi­tu ela­nud Viim­si val­las, kuid on en­di­selt Aeg­vii­tu sis­se kir­ju­ta­tud ning käis seal töö tõt­tu vä­he­malt kaks kor­da kuus. Nüüd ju­ba Ani­ja val­la ko­da­ni­ku­na loo­dab ta, et Aeg­vii­du rah­va hirm jää­da suu­res val­las ää­re­maaks, on as­ja­tu: „Na­tu­ke ra­hus­tab, et Aeg­vii­du po­le ta­va­li­ne ää­re­maa kü­la, vaid olu­li­ne puh­ke- ja tu­ris­mi­piir­kond. Ehk osa­tak­se se­da väär­tus­ta­da.“