EMIL RUTIKU: „Hindan poliitikas läbipaistvust ja ausust.“

2344

Kuusalu vallavolikogu liige EMIL RUTIKU: „Mida teadlikum kodanik, seda julgem on ta enda õiguste eest seisma.“

Kuusalu vallavolikogu liige Emil Rutiku kandideeris sügisel valimisliidu Ühiselt Edasi nimekirjas, kogus 89 häält, kuulus koalitsiooni ja hakkas juhtima külaelukomisjoni. Kuid praegu, pool aastat pärast valimisi, on ta enda sõnul moraali ja kõlbelisuse küsimustes tekkinud erimeelsuste tõttu koalitsioonist lahkunud ning jõuliste võtetega eemaldatud külaelukomisjoni esimehe kohalt.

„Seda, kuidas kõik käis, võite näha YouTube´i keskkonnas,  see on olnud üle Eesti paljudele inimestele suur šokk, kuidas asjad tegelikult käivad,“ lausub ta.

Emil Rutiku on tuntud telenägu, juhtinud meelelahutussaateid. Ta on vabakutseline artist, aastaid laulnud bluusibändis Compromise Blue. Paar kuud tagasi valiti ta Uuri külavanemaks.

Kuusalu vallas Uuri külas elab Emil Rutiku 19 aastat ning mõnda aega oli vallavolikogu liige ka 1990ndate teises pooles. Ta meenutab, et oli tookord seotud reality-sarjaga „Robinsonid“, palju oli ringisõitmist ja tuuseldamist, seetõttu lõpetas oma volitused volikogu liikmena. Uuesti hakkas kohalikust ja üldse Eesti elu-olust rohkem huvituma eelmisel talvel. Siis sattus Kolga poes kuulma, kuidas üks memmeke kurtis, et lubasime hakata kartulikoori sööma, kui Eesti saab vabaks, aga nüüd võetakse ka koored ära. Memm oli mures elektrihinna tõusu ja kõige muu sellest tulenenu pärast.

„Hakkasin asja uurima ja sõna võtma,“ kirjeldab Emil Rutiku. „Praeguseks puutun kokku inimestega majandusvaldkonnast ja poliitikast, olen teada saanud, miks ja millest johtuvalt on asjad nii, nagu nad on. Heinz Valk ütles, et sellist Eestit nad küll ei tahtnud ehitada. Olen korduvalt kinnitanud, seisan läbipaistvuse, arukuse, aususe, puhtuse eest nii kohalikus kui riiklikus poliitikas.“

Soovis kandideerida volikogusse

Emil Rutiku jutustab, et hakkas suhtlema Eesti käekäigu eest muret tundvate seltskondadega nagu Parem Eesti, Tulev Aeg, Eesti Vabaerakond: „ Kuulun Taastuvenergia klubisse ja Lilleküla Seltsi, Eesti kõige kompetentsemasse energeetika seltskonda. Tekkis soov osaleda koduvalla poliitikas. Küsisin möödunud suvel Kolga mehelt Ott Sandrakult, kelle kutsel esimesel korral volikogusse kandideerisin, et kas ka seekord pannakse nimekiri kokku. Ta soovitas võtta ühendust Enn Kirsmaniga. Helistasin, et tunnen huvi. Mõne aja pärast kutsuti koosolekule, kus olid ka teised kandideerijad, arutasime valimisprogrammi. Kuna öeldi, et eirame igasuguse parteilise seotuse meie vallas, istus see mulle. Rahvas usaldas, sain koha volikogusse.“

Edasise kohta räägib Emil Rutiku, et ta asus volikogu liikmena end kurssi viima Kuusalu vallas toimunuga: „Hakkasin asju välja ütlema ja muutusin teatud inimestele tülikaks. Mind hakati eirama ja tahet teha naerualuseks. Nüüd olen opositsionäär ning saavutanud selle, et inimesed tulevad rääkima järjest lugusid, mis nendega on vallamajas juhtunud või kuidas neid ei ole kuulda võetud. Ütlen kõigile, et mina ei hakka juttude õigsust kontrollima, igaüks peab ise julgema välja öelda. Millal ometi saadakse aru, et ei saadeta enam Siberisse, kui enda õiguste eest seisad. Mitte midagi ei muutu vallas ega me riigis, kui puudub kodanikujulgus. Ja välja peab ütlema valju häälega.“
Ta toonitab, et täiskasvanud annavad oma käitumisega eeskuju järgmisele põlvkonnale, tuleb olla sirge seljaga: „Mind ei seo kunagised erastamised, luukered ega muu selline. Tahan, et kõigisse suhtutaks võrdse austusega, inimesed saaksid vallamajja minna hea meelega, mitte kartusega, et pahandatakse, jälle allkirja pole või dokument vale. Suurem enamus vallamaja töötajaid on tublid, aga kahjuks on ka teisi, kes ei väärtusta kõiki võrdselt.“

Ta märgib, et sattus ka ise umbes samasugusesse olukorda: „Suve lõpus võtsin end Töötukassas töötuna arvele, et saaks ravikindlustust. Eestis pole FIEdel mingeid õigusi pärast tegevuse peatamist, ainult mõnda aega saab ravikindlustust. Siis pääsesin volikogusse. Öeldi, et ei saa enam töötu olla, kuna olen vallavolikogu liige. Et vald küll maksab sotsiaalmaksu, aga see on liiga väike, et saada ravikindlustust ja olla ka töötukassas arvel. Pöördusin vallamajja, öeldi, et ei saa midagi teha. Lootusetu olukord. Kirjutasin sotsiaalministeeriumisse. Sealt selgitati, vastavalt seadusele peab vald garanteerima ravikindlustuse miinimumi. Kui küsisin vallamajast, miks kohe ei saanud uurida, kuidas asjad peavad käima, öeldi, et ei tea, keda uskuda. Maksumaksjad maksavad neile palka, et ajaksid inimeste asjad korda, aga tuleb välja, et ei tegutseta inimeste kasuks, peab alati ise üle kontrollima.“

Kodukotus – pool Uuri kooli kõrvalhoonest

Emil Rutiku elab Uuri endise koolimaja kõrvalmajas, kus kunagi olid mõned klassid ja õpetajate eluruumid.

„Kolisin maale tänu sõbrale, kunstnik Aavo Ermelile, kes elas siis Kolgas ja kutsus, et mis sa linnas  passid.  Mul  oli  korter  Kadri­orus, ikka asutus keegi läbi, elu oli päris pöörane. Uuris oli pool majast müügis, kutsusin ka isa enda juurde elama. Mu isa oli sõdinud Saksa mundris, olnud Venemaal vangilaagris, tal polnud 8 roiet ega üht kopsu. Au ja kiitus mu isale Jaak Rutikule, kes süstis teadmist, et asjad peavad olema ausad, selged ja läbipaistvad. Selle aja mehed olidki sirge seljaga.“

Praegu elab Emil Rutiku Uuris Rutiku talus koos Maria Präätsu ja tütre Sofiaga. Oma talu nimetab armsaks kodukotuseks. Neil on kanad, aiamaal kasvavad sibul, küüslauk ja muud maitsetaimed. Pere peab oluliseks tervislikku ja kohalikku toitu ning organiseerib Kolga Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) esimest kaubakohtumist, mis on kavandatud 12. juunile.

„Toit võrdub tervis. Inimesed on reklaamidest ajupestud, süüakse pakendit – mida ilusam, seda parem toit tundub. Kui autosse pannakse head kütust, siis miks endale sama ei taheta?“

Tütar Sofia lõpetab Kolga koolis 1. klassi. Kuusalu Kunstide Koolis õpib ta viiulit ning laulab Külli  Katri  Eskeni  laulustuudios.

„Kolga lasteaias ning koolis on toredad ja tublid kollektiivid. Näed, kuidas inimesed on pühendunud, oskavad ja tahavad anda laste heaks. Ütlen ikka, et Kolgas on maailma kõige ilusam kool – männimetsa sees, kena ja sõbralik. Kuulun kooli hoolekogusse. Tänapäeva haridus saab tõhus olla kooli ja pere koostöös, sama käib ka lasteaia kohta.“

Antsla, Tartu, VAT Teater

Emil Rutiku ütleb, et on muusikugeenid ilmselt pärinud oma isalt, kes on olnud pillimees, mänginud sümfooniaorkestris, hiljem oli Antslas kultuurimaja juhataja. Vanaisa oli pillimeister.

„Õppisin Antsla koolis, siis Tartu koolis ja polütehnikumis. Erialalt olen rakendusliku kõrgharidusega arvutiinsener. Töötasin Tartu Ülikooli, hiljem Eesti Loomakasvatuse ja -viljeluse Instituudi arvutikeskuses. Toad olid siis arvutit täis, masinaid kutsuti robotronideks. Arvutitehnikat tunnen, mulle meeldib asju kokku panna ja remontida. Ka kodu juures nokitsen ise, lapsele ehitasin puu otsa maja ja palju muudki.“

Kui Emil Rutiku töötas Tartus, kutsus Peeter Volkonski teda Vanemuisesse lavastusse: „Mängisin tema adjutanti. Tutvusin näitlejate seltskonnaga. Kutsuti, et hakkavad Tallinnas moodustama VAT Teatrit, olen selle asutajate seas. Edasi tulid rühmitus Ruto Killakund ja Von Krahli teater, osalesin lavastustes. Siis sain kokku bändikaaslastega, Compromise Blue tähistas eelmisel aastal 25. sünnipäeva.“
Ta tõdeb, et oli aeg, kus esineti ansambliga iga päev, pidevalt oldi ratastel: „Võibolla isegi tahaks seda aega tagasi, aga peab olema kahe jalaga maa peal. Nüüd ei jaksaks isegi igal nädalavahetusel esineda.“

Tallinnas on tulekul  mootorratturite kokkutulek, kuhu on kutsutud esinema ka Compromise Blue.

Vabakutselise artistina on Emil Rutikul teoksil noorkotkaste laulude plaat, aga sellest ei taha ta pikemalt kõnelda, kui valmis, siis annab rohkem teada.

Kuum lõunamaa veri

Bändi kodulehel on tekst: „Compromise Blue on bluusi, souli ja funky soust, mida vürtsitab meie lõunamaist päritolu solisti kuum temperament. Lõunamaine solist on Emil Rutiku.“

Päritolult nimetab Emil Rutiku end nii eestlaseks, setuks kui ka osaliselt türklaseks: „Mu üks vanaisa oli sakslane, Maximilian Michelson. Isa oli Boris Michelson, eestistati Jaak Rutikuks. Rutiku tuli tema ema suguvõsa nimest, mis oli Ruttik. Vanaema oli Lõuna-Eestist, Setumaalt. Ema poolt on mul aga poola ja türgi verd. Muide, tänu oma muusikuelule õnnestus isa kokku viia ta Saksmaal elanud vennaga. Oli selline meeleolukas kohtumine, kaks taati kallistasid, polnud 62 aastat kokku saanud ega teadnud teineteisest vahepeal midagi.“

Euroopa Parlamendi valimised

Emil Rutiku kandideeris äsjalõppenud valimistel Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas Euroopa Parlamenti ja kogus 338 häält. Ta kommenteerib, et kutsuti nimekirja paar päeva enne selle esitamist, Hardo Aasmäe pakkus niiöelda katust üksikkandidaatidele.
„Mul puudus kampaania. Oli näha, et kes palju ringi käis ja end tutvustas, sai ka hääli. Sõitsin valimiskampaania ajal Sakusse viljapuid ostma, nägin, kuidas üks tundmatu nimega kandidaat seal kohvikus flaiereid jagas ja enda poolt hääletama kutsus. Kui vaadata, et mina end ei promonud, reklaampindu ei ostnud, siis tegin isegi täitsa tubli tulemuse. Häältesaak ei olnud minu jaoks eluküsimus, ei hakanud valimistepäeva õhtul kohe numbreid otsima. Vanaema ütles, et andis mulle hääle ja veel paar sõpra. Oli ka neid, kes ütlesid, et mitte mingil juhul ei toeta mu kandidatuuri, vaata, kellega koos kandideerid, aga nad ei teadnud, et tegelikult olen üksikkandidaat.“