Andres Laisk,
Saue vallavanem, Isamaa ja Res Publica Liit
Tasakaalustatud arengu ja mõtestatud regionaalpoliitika võti peitub senisest oluliselt tugevamate omavalitsuste loomises. Selliste omavalitsuste, mille elektoraat on piisavalt suur, et valida volikogudesse tasakaalustatud huvidega haritud ja tegusaid esindajaid. Sellistes omavalitsustes peab olema vähemalt üks tugev tõmbekeskus. See pole küll päris rusikareegel, aga selleks, et hajaasustuses (maapiirkondades) hoida avalike teenuste taset vähegi võrdsel tasemel linnalise keskkonnaga, peab sama omavalitsuse piiridesse jääma elanikke vähemalt võrdselt tiheasumitesse ja hajapiirkondadesse. See loob võimalused ühe omavalitsuse piires maksutulu ümberjaotamiseks regionaalpoliitilisi huvisid arvestades. See loob eeldused väikekoolide ja kodulähedaste lasteaedade säilimiseks ka hõredamalt asustatud piirkondades.
Haldusreformiga ei liiguta aga kuhugi. Millegipärast vaikivad selle vajadusest tänaste võimuparteide programmid või mõtestavad seda lahti üldsõnaliselt või veelgi hullem, olemasolevat süsteemi veel kallimaks ja koormavamaks uute valitsemistasandite sisse toomise kaudu. Pole mingit kahtlust, et tänases Eestis puudub igasugune vajadus uute regionaalsete juhtumistasandite järele, olemasolevad omavalitsused tuleks aga koondada 25-50 piiresse, alles siis saab tekkida eeldus nende omavalitsuste ülesandeid ja rahastamispõhimõtteid üle vaadata ning uusi regionaalpoliitilisi ülesandeid seada. Senisest võrdsema võimekusega omavalitsused tagaksid ka teenuste võrdsema kvaliteedi piirkonniti üle Eesti. Olukorras, kus seaduse kohaselt oodatakse samasuguseid teenuseid Tallinnalt ja Ruhnult, ei saagi eeldada, et regionaalpoliitiline tasakaalustatus saaks tekkida.
Kokkuvõttes jõuan jonnakalt tagasi sinna, et haldusreform Eestis tuleb ära teha. Eestist peab saama tugevate omavalitsuste Eesti, kus omavalitsuste sisesed tugevad kogukonnad on demokraatia kõige paremad ja ehedamad esindajad, kus omavalitsuste tasandil toimuks senisega võrreldes märksa strateegilisem juhtimine ja planeerimine ning kus igaüks nendest omavalitsustest tajub regionaalpoliitilist vastutust oma maapiirkondade ellu äratamisel ja on võimeline seda ka kandma.
