EIT = elu võimalikkus väljaspool Tallinna

1607

Tiit Tammsaar,
Raka külavanem,
riigikogu liige,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Ärgu nüüd feministid kohe solvugu, tegu pole naissoo halvustamisega, vaid tähekombinatsiooniga, kus E tähendab elektrit, I internetti ja T on lihtsalt maantee.
Aastaid on leelotatud maaelu võimalikkusest väljaspool pealinna ja võib-olla ka Tartut. Paadunud maainimesena olen veendunud, et väikese riigi jätkusuutlikkus sõltub sellest, kas suudame ja tahame säilitada aktiivset inimasustust kogu territooriumil või võtame enne valimisi väga raske ja tihti kurva joru jälle üles. Pärast valimisi kipub see probleem unustusehõlma jääma.
Julgeoleku seisukohalt pole muud võimalust, kui kogu rahvas üle Eesti võtab osa riigi kaitsest oma võimaluste ja oskuste kohaselt. On vaieldamatu, et maal elamine on võimalik vaid sobivate töökohtade, koolide ja lasteaedade olemasolul. Ei saa alahinnata omavalitsuste suutlikkust ja tahet oma inimeste eest seista.
Kõik see on vaid tore jutt, kui imekaunis Eestimaa pole ühtlaselt kaetud kvaliteetse EITega. Linna­inimene ei saa kahjuks minu jutust esimesel lähenemisel täpselt aru.
E ehk elektri varustuskindlus maal ja linnas on hoopis erinevates dimensioonides. Kui linnas on katkestus kas või pool tundi, on kisa üle riigi: kõik meediakanalid pasundavad ja nõuavad riigilt inim­õigustele kohast käitumist. Kui aga maal pärast järjekordset tõsisemat tuulepuhangut on elekter ära päeva või kaks, siis räägitakse  kui  paratamatusest, kui  looduse stiihiast. Samal ajal on samas suurusjärgus raha kulutatud Eesti Energia ülemaailmsete ulmeprojektide käivitamisele. mida oleks vaja meie oma ülekandeliinide ilmastikukindlaks muutmiseks.
I ehk internetiga on sama lugu. Lairiba-inerneti arendamiseks on laiali veetud ligi 6 miljardi krooni eest kaablit. Ka minu elukohast kilomeetri kaugusel kulgeb sama imevidin. Selleks, et kiire internet minuni jõuaks, tuleks välja laduda mitukümmend tuhat eurot.
Teedest – jah, Rail Baltica on võib-olla kõva sõna ja tuleviku­projekt. Aga see, et külas igal päeval ja aastaajal ilma traktori või maasturita asfaldile jõuda, on ilmselt suurem helesinine unistus kui RB. Tavaliselt näeb külavahelisel kruusateel teehöövlit kaks korda aastas: kevadel ja sügisel, kui sedagi. Härdamad külamemmed puhkevad nutma, kui sellist elukat auklikku eluteed siluda püüdes kulgemas näevad. Ja kui veel keegi koorma kruusa mõnda hiigelauku märkab puistata, siis on see ilmselt selle aastakümne tipphetk.
Aga kui noorel perel on vaja lapsed kooli viia ja õhtul huviringi sõidutada, tuleb imetleda nende  inimeste  visadust  ja  tahtmist  sellises paigas elada. Ja siis imestame, miks maa tühjeneb. Tublid linnainimesed ja riik ei saa kahjuks sellest aru. Neile ei saa seda ka ette heita, kuna peale marginaalse maaelu on hulk globaal­probleeme ja hiigelülesandeid, mida tuleb kohe lahendada. Ka riigikogus on otsustajate seas rohkem ja rohkem linnainimesi, kellele maaelu heiastub idülliliste harvade hetkedena auto- või rongiaknast.
Maaelu hingeshoidmine on kallis, pühendumust nõudev, aga mitte võimatu ülesanne. Inimesesõbralik EIT tuleb korda teha!