EGLE JÜRIMETS Raasikult on linetantsu maailmameister

2979
Linetantsija EGLE JÜRIMETSA (pjedestaali kõrgeimal astmel) lemmik on tempokas tants.

Raasiku linetantsija EGLE JÜRIMETS sai Saksamaal võistlusel maailmameistritiitli ning karika, kuna kogus aasta jooksul enim võistluspunkte.

Umbes kümme aastat linetantsu harrastanud Egle Jürimets on pannud aluse linetantsurühmadele Raasikul ja Pikaveres. Ta on tantsijatega käinud arvukatel välisvõistlustel ning teinud mitmeid seadeid, millest üks on jõudnud ka Lõuna-Korea tantsijateni.
Möödunud aasta viimastel päevadel sai ta Saksamaalt Kalkarist maailmameistritiitli individuaaltantsus Crystal Newcomer Female võistlusklassis. Ta oli ainuke Eesti tantsija, kes seal osales.
Egle Jürimets selgitas, et tema võistlusklass on selline, kus võistlevad 30-39aastased. Newcomer näitab tantsude raskusastet – tema klassis on 6 tantsustiili: „Üks on stiililt polka või džaiv, teine ühtlane sujuv tants, mis on seksika-võrgutava alatooniga. Ülejäänud on valss, cha-cha ja hip-hopi stiilis tantsud ning boonusena naljatants, kus pole keerulisi tehnikanõudeid, vaid tantsimise mõnu ja väike sõuelement.”
Ta lisas, et iga stiili puhul on oluline järgida tehnikanõudeid ning riietele on erinõuded – võistlustel peavad olema jalas saapad.
„Konkurents võiks olla minu vanuseklassis suurem, kuid ilmselt on selles vanuses paljudel väikesed lapsed ja seetõttu on seal vähem võistlejaid. Ka mul jäi vahepeal viis aastat võistlemises vahele just laste pärast,” sõnas maailmameister.
Kuna aga maailmameistrivõistlustele pääsemiseks on omad nõuded, oli konkurents tema sõnul tugev. Koos temaga oli võistlustules 6 tantsijat.
Ta jutustas, et aasta alguses oli tal linetantsu Eestisse maaletoojaga, Kaie Segeriga juttu, et mõnel tantsijal on plaanis minna maailmameistrivõistlustele: „Kuna sain veebruaris Balti meistritiitli, oli selge, et see aasta on õige hetk võistlustel ära käia lootuses seal ka midagi saavutada, sest käesolevast aastast peaks ma hakkama edasi võistlema raskemas võistlusklassis.”
Võit on talle eriline saavutus: „Päris võimas tunne oli võistluste avaparaadil ainsa eestlasena lippu kanda ja hümni laulda. Sellist kogemust ei saa igal päeval, sest tavalistel võistlustel selliseid asju pole. Kindlasti jääb meelde autasustamine, kui sain astuda kõige kõrgemale kohale pjedestaalil ja minu auks kõlas Eesti hümn. Seda emotsiooni ja tunnet ei unusta kunagi.”
Linetantsu tavavõistlused toimuvad tavaliselt korra kuus, mõnikord sagedamini ning erinevates riikides.
Aasta jooksul jõudis Egle Jürimets kolmele võistlusele: „Seda suurem oli üllatus, et sain võistluspunktide kogumise arvestuses esikohakarika. Need kolm võistlust olid kohustuslikud, et üldse kvalifitseeruks osalema maailmameistrivõistlustel. Tahaks tihedamini võistlemas käia, kuid see on kulukas ning tuleb endal kinni maksta. Õnneks on Raasiku vallavalitsus olnud vastutulelik ning kahel korral, kui olen võistlusteks rahalist toetust küsinud, seda ka saanud. Teisi sponsoreid mul pole olnud ja ega neid pole millegagi ka meelitada, sest võistlusriietel ei tohi peal olla sponsorite logosid, kirju ning kes ilma reklaamita ikka toetada tahaks.”
Ta jutustas, et uue eksootilise kohana on võistlusriikide hulgas seekord Tai ja üllatas, et Lõuna-Korea oli esindatud 12 tantsijaga: „Võistluspäevi oli kokku neli, seega suurema osa ajast sai vaadata ja kaasa elada, sest enda võistlus kestis vaid poolteist tundi. Kuna olin Eestist üksinda, veetsin aega lätlaste ja leedukatega. Paraadi ajal üks prantslastest naeris, et kuna neid on nii palju, võiks ma nendega marssida, et ei peaks üksi olema.”
Juhendajatööd teeb ta praegu kahe rühmaga Raasikul ja Pikaveres: „Rohkem ei jõuakski, sest pereliikmetega peab ka koos olema. Ise jõuan aeg-ajalt tantsima Jürisse bailatiino trenni.”
Juhendamist ja individuaaltantsu on tema sõnul raske võrrelda: „Teiste juhendamine on ikkagi töö. Lõbus on meil muidugi ka, kuid siiski kohustus, mille olen endale võtnud. Pole oluline, mis tuju mul juhtub olema, trennipäev on kindel ja pean minema. Enamasti on muidugi nii, et kui juhtungi olema trenni ajaks kehva tujuga, siis trennist lahkun ikka hea meeleoluga.”
Teiste käe all treenib ta hea meelega, sest see aitab tantsimisoskust arendada. Tantsima hakkas ta 13aastaselt, esimesed tantsukogemused sai Enelini moekoolist, kus tegi sõu- ja moderntantsu. Hiljem hakkas ta käima Lasteekraani tantsustuudios, millega osales erinevates lastesaadetes.
„Teise treeneri käe all on oluline, kuidas on klapp. Olen käinud kunagi Tallinnas ühes tantsutrennis nii, et poole hooaja pealt vahetasin treenerit, kuna ta lihtsalt ei sobinud mulle. Ei andnud vajalikku energiat, et tantsimist nautida. Samas teise treeneriga asi sujus.”
Igapäevatööd teeb Egle Jürimets Eesti Kunstiakadeemias, kus on vabade kunstide teaduskonnas finantskoordinaator.
Linetantsuga seotud eesmärke pole ta veel täpselt paika pannud: „Tore oleks see, kui keegi minu tantsijatest jõuaks maailmameistritiitlini.”