Eesti looduskaitse kolm vaala

663

keit
KEIT PENTUS, keskkonnaminister

Hiljuti kohtusid Taanis Horsensi linnakeses Euroopa Liidu riikide keskkonnaministrid, kellele presenteeriti suure uhkusega kohalikku loodusprojekti. Ministrid viidi linna lähistele vaatama ümbrust, kus oli väike jõeke, natuke puid ja võsa, pool kogu alast oli tavaline põld. Umbes miljon eurot ja kümme aastat hiljem asub seal soo.

Taanlased pole siiski aru kaotanud. Nad teavad, et sood ja rabad on omapärased ja rikkad elukeskkonnad, need seovad endasse pea kolmandiku atmosfääris leiduvast süsinikust ning põnevate taimede ja loomade koduks olevas ümbruses on ka linnarahval meeldivam jalutada. Kui looduslikku sood pole, tuleb see teha.

Õnneks on Eestis veel sood ja rabad loomulikuks osaks meie keskkonnast. Oleme oma laiuskraadil üks kõige mitmekesisema loodusega paiku ning siinsed niidud ja loopealsed on maailmas üsna unikaalsed. Meil leidub hinnanguliselt kuni 45000 taime-, seene- ja loomaliiki, seejuures kohtab siin arvukalt mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike.

Ligi viiendik meie maismaast ja kolmandik veealast on kaitse all. Pea kümnendik metsast on nii rangelt kaitstud, et seal on igasugune tegevus keelatud.
Kaitse all on ka 570 taime-, looma- ja seeneliiki.

Tammepärjale puhkama jääda oleks aga enneaegne. Looduse hoidmise töö ei saa kunagi otsa ja iga natukese aja tagant on tarvis seada pikemaid sihte.
Keskkonnaministeeriumil on valminud looduskaitse arengukava, mis paneb paika looduskaitse olulisemad suunad ja eesmärgid aastateks 2013-2020.
Neid suuri suundi on kolm: looduse tundmise parandamine, looduse mitmekesisuse ja elujõulisuse tagamine ning loodusvarade arukas kasutamine.
Loodushariduse valdkond on see, millest saab kõik alguse.

Keeruline on hoida ja armastada seda, mida ei tunta. Looduse kaitse algab selle mõistmisest, milleks omakorda on vaja looduses viibida ning teada, kuidas see toimib.

Riik hoolitseb, et heal tasemel loodusharidus oleks Eestis kõigile kättesaadav maast madalast reipa vanaduseni välja.

Paremad teadmised loodusest ning selle seostest igapäevaeluga teevad oluliselt lihtsamaks ülejäänud kahe suuna elluviimise. Klassikalise looduskaitse vallas on meie sihiks liikide ja elupaikade hea seisund ning maastike mitmekesisus.

Et juba täna on kaitse all märkimisväärne osa Eesti pindalast, ei ole kaitsealade juurdeloomine kindlasti eesmärk omaette. Küll aga tuleb tagada, et olemasolevad kaitsealad ka toimiks ning loodushoid oleks seal võimalikult hästi korraldatud.

Eraldi tähelepanu vajavad meie poollooduslikud kooslused ehk inimese ja looduse koostöös tekkivad alad.

Arengukava kolmas suund pühendub loodusvarade kasutamisele. Praegu tarbime igal aastal 1,5 korda rohkem, kui loodus aasta jooksul tagasi toodab.
Kuna teist planeeti Maa ei paista kuskilt võtta olevat, on ilmselgelt tarvis loodusvarasid praegusest säästlikumalt ja tõhusamalt kasutada.