E-õp­pe va­lud ja või­ma­lu­sed

658
KAIDO KREINTAAL.

Kai­do Krein­taal,
Keh­ra güm­naa­siu­mi di­rek­tor

Pi­da­si­me eel­mi­sel ree­del õpe­ta­ja­te­ga esi­me­se vi­deo­koo­so­le­ku. Kui kee­gi oleks veel kuu ae­ga ta­ga­si öel­nud, et se­da os­kan või va­jan, olek­sin ta ilm­selt kuu pea­le saat­nud. Aga ju­ba kaks nä­da­lat suht­le­me koo­li juht­kon­na­ga vee­bi va­hen­du­sel. Me või­me­kust elus toi­me tul­la näi­tab see, kui­das ole­me val­mis uu­tes olu­kor­da­des ko­ha­ne­ma. Noo­red on us­ku­ma­tult nu­ti­kad, kaks vii­mast nä­da­lat on tões­ta­nud, et se­da on ka õpe­ta­jad. Ole­me sel­les elus kord õpi­la­sed, kord õpe­ta­jad ja tä­na­ses olu­kor­ras õpi­me kõik.

In­ter­net on täis kõik­või­ma­lik­ke la­hen­du­si, aga olu­li­ne on, mil­li­sed on mee või­ma­lu­sed, kui­das neid ka­su­ta­da os­ka­me. See, mi­da pa­kub tä­na­ne IT, on hom­seks aja­lu­gu. Või­ma­lik, et 3 või 5 või 10 aas­ta pä­rast, kui prae­gu­sed õpi­la­sed töö­tu­ru­le jõua­vad, ei tea enam kee­gi mi­da­gi MS Team­sist. Mis tä­hen­dab, et po­le või­ma­lik õpe­ta­da las­te­le ära ko­gu het­kel pa­ku­ta­vat või­me­kust, vaid pea­me ole­ma val­mis uu­teks väl­ja­kut­se­teks.

Meil on häs­ti, sest oma­me Of­fi­ce 365 pa­ku­ta­vaid la­hen­du­si. Kõi­ki­del õpi­las­tel on koo­li e-pos­ti kon­tod. Aga prob­leem ei ole teh­ni­li­ses või­me­ku­ses, vaid hoo­pis liht­sa­mas. Saa­tan pei­tub de­tai­li­des, an­tud ju­hul pa­roo­li­des. Me lap­sed ela­vad te­le­fo­nid käes, aga kui kü­si­da, mil­li­ne on si­nu koo­li e-post­kas­ti pa­rool, ku­kub kõik kok­ku. No ei mä­le­ta, in­fo­sek­re­tär või in­fo­juht ai­ta­sid. Ko­dus ol­les enam nii liht­salt ei ai­ta. Ja kui ei mä­le­ta, ei saa ka õp­pe­töös osa­le­da.

Ala­tes 16. märt­sist on Ees­tis uus ajaar­va­mi­ne, vä­he­mas­ti koo­li mõis­tes. Võib-ol­la ku­na­gi pea­me ajaar­ves­tust, mis juh­tus en­ne e-õpet ja mis pä­rast se­da. Igal ju­hul on kõik pea pea­le pöö­ra­tud. Või kas on? Ole­me ko­gu aeg pi­da­nud olu­li­seks vas­tu­tus­tun­de, suht­le­mi­se, ise­seis­vu­se, õpios­kus­te, aja pla­nee­ri­mi­se ja muu­de üld­pä­de­vus­te ku­jun­da­mist. Ta­va­pä­ra­ses koo­li­kor­ral­du­ses on põ­hi­rõhk mu­jal, nen­de os­kus­te har­ju­ta­mi­ne jääb ta­hap­laa­ni­le.

Vis­ka­me nal­ja, et kui ko­duõ­pe veel kaua kes­tab, leiu­ta­vad lap­se­va­ne­mad ise vii­ru­se­vas­ta­se ra­vi­mi. Te­ge­li­kult ole­me jõud­nud lä­te­te juur­de. Ko­du an­nab las­te­le tu­le­vi­ku­suu­na, kool ai­tab sel­le el­lu viia. Vä­he­malt nii ole­me oma koo­lis se­da mõ­tes­ta­nud. Nüüd on ema­ke loo­dus pan­nud meid olu­kor­da, kus suu­rem rõhk on­gi pe­rel ja õpe­ta­jad toe­ta­vad oma õpe­tus­sõ­na­de­ga taus­tal.

Vii­ma­sel koo­li­ree­del õpe­ta­jaid e-õp­pe­le saa­tes pa­ni­me nei­le sü­da­me­le, et töö­de maht õpi­las­te­le võib osu­tu­da suu­reks. Sel­li­ne ko­ge­mus oli meil iseõp­pe ajast, mi­da kat­se­ta­si­me paar aas­tat ta­ga­si. Nii ka juh­tus. Sest õpe­ta­jal on vas­tus­tus õpe­ta­da ära kõik, mis ai­ne­ka­va­des kir­jas. Pa­lu­si­me te­ha va­li­kuid, eral­da­da te­rad sõ­kal­dest, kes­ken­du­da kõi­ge olu­li­se­ma­le. Mõ­ne päe­va­ga ma­hud vä­he­ne­sid, las­te koor­mus on enam-vä­hem pai­gas. Ehk ai­tab prae­gu­ne ko­ge­mus luua sel­gust ka riik­li­kes ai­ne­ka­va­des ja edas­pi­di saak­si­me enam kes­ken­du­da kõi­ge olu­li­se­ma­le.

Aga mit­te ai­nult ko­du­des po­le elu muu­tu­nud, ka õpe­ta­ja­te töö­päe­vad on ol­nud esi­mes­tel nä­da­la­tel olu­li­selt pi­ke­mad. Pi­dev ar­vu­tis suht­le­mi­ne hak­kab sil­ma­de­le ja rand­med an­na­vad mär­ku. Rõõm on nä­ha, et õpe­ta­jad on leid­li­kud, täis hu­vi­ta­vaid ideid ning mõist­vad. Põ­ne­vad üle­san­ded, kus tu­leb ka­su­ta­da eri­ne­vaid os­ku­seid, tee­vad ka ise­seis­va õp­pi­mi­se hu­vi­ta­va­maks ning päe­vad möö­du­vad kii­re­mi­ni.

Igast krii­sist tu­leb võt­ta pa­rim ja olen kin­del, et väl­ju­me ka sel­lest olu­kor­rast tu­ge­va­ma­te­na kui va­rem. Hoia­me en­nast ja oma lä­he­da­si!