Direk­tor usub, et Aeg­vii­du kool on järg­mi­seks juu­be­liks re­no­vee­ri­tud

Di­rek­tor TII­NA STEIN­BERG, Aeg­vii­du kool saab käesoleval nä­da­lal 105aas­ta­seks. Kui­das koo­lil lä­heb?
„On sel­gu­nud, et meie kool võib te­ge­li­kult ol­la veel va­nem. Lap­se­va­nem Tii­na Lõu­gas, kes on ha­ka­nud Aeg­vii­du aja­lu­gu uu­ri­ma, lei­dis ar­hii­vist do­ku­men­did, mil­le alu­sel võib öel­da, et Aeg­vii­du kool ei saa mit­te 105, vaid ju­ba 115 aas­ta­seks. Kui see kin­ni­tust leiab, pea­me ehk koo­li asu­ta­mi­sa­ja ära muut­ma, kuid see­kord tä­his­ta­me veel 105. sün­ni­päe­va.

Vii­ma­sed aas­tad on ol­nud väl­ja­kut­se­te­roh­ked. Ka­hel eel­mi­sel õp­peaas­tal kim­bu­tas ko­roo­na­pan­dee­mia. Ma ei üt­leks, et jäi­me sel­le tõt­tu õpin­gu­tes ma­ha, kuid dis­tant­sõ­pe jät­tis osa­le las­test jäl­je, neil on ras­ke ko­dust väl­ja tul­la, te­kib äre­vus. Kui lap­sed käi­vad koo­lis, tee­me kõik sel­leks, et nad õpik­sid ja are­nek­sid, aga kui jää­vad ko­ju, on vä­ga ras­ke neid ai­da­ta. Suur abi on, et li­gi aas­ta on koo­lis töö­ta­nud sot­siaal­pe­da­goog. Va­rem ma ei tund­nud sel­li­sest spet­sia­lis­tist puu­dust, aga nüüd näen, kui va­ja­lik on ta prae­gu. Olen oma õpe­ta­ja­te üle uh­ke – väi­ke­ses kol­lek­tii­vis tee­vad kõik koos­tööd ning kui lap­sel või pe­rel on mu­re, mõt­le­me väl­ja, kui­das saa­me ai­da­ta te­ma õp­pe­tööd kor­ral­da­da.

Tänavu on ol­nud veel üks uus väl­ja­kut­se – sõ­ja­põ­ge­ni­kest lap­sed Uk­rai­nast.“

Kui pal­ju Uk­rai­na lap­si Aeg­vii­du koo­lis õpib?
„1. sep­temb­ril oli meil koo­lis 73 õpi­last, ala­tes 2. sep­temb­rist hak­ka­sid tu­le­ma Uk­rai­na lap­sed, nä­da­la pä­rast oli õpi­las­te ko­guarv 87.

Esial­gu te­gi­me Uk­rai­na las­te­le eral­di klas­si, kaa­sa­si­me ühe õpe­ta­ja, kes hak­kas nei­le ees­ti keelt õpe­ta­ma. Ees­ti kee­le tun­de oli roh­kem kui ees­ti las­tel, hak­ka­si­me õpe­ta­ma põ­hi­li­selt sõ­na­va­ra. Al­gu­ses olid eral­di ka ma­te­maa­ti­ka ja loo­du­sõ­pe­tu­se tun­nid, kuid üs­na rut­tu hak­ka­sid neid õp­pi­ma koos meie las­te­ga. Meil on paar õpi­last, kel­lel on ve­ne keel häs­ti suus, ne­mad on tih­ti ol­nud tõl­gid, ai­da­nud ka õpe­ta­jaid kui va­ja.

Kui Uk­rai­na lap­sed koo­li tu­lid, ot­sus­ta­si­me, et ei mõt­le sel­le­le, kui kauaks nad siia jää­vad, õpe­ta­me, üks­kõik, kas on siin ühe kuu või õp­peaas­ta. Pal­jud põ­ge­ni­kud, kes ma­ju­ta­ti Ne­li­jär­ve puh­ke­kes­ku­ses­se ke­va­del või su­vel, pi­did sü­gi­sel leid­ma uue elu­ko­ha. Ku­na Aeg­vii­dus on elukohta ja ka tööd ras­ke lei­da, hak­ka­sid no­vemb­ri al­gu­ses ära mi­ne­ma. Sel­le tõt­tu on ka osa Uk­rai­na lap­si meie koo­list ju­ba lah­ku­nud, osa lah­kub lä­hia­jal. Nad hak­ka­sid ju­ba ees­ti kee­lest üht-teist aru saa­ma ja rää­ki­ma. Kõi­ge kur­vem on, et jõud­sid siia ke­nas­ti sis­se su­lan­du­da ja leid­sid uu­si sõp­ru.

Kui pal­ju on meil Uk­rai­na lap­si veel al­les, on ras­ke öel­da, sest ni­me­kir­jas on roh­kem kui koo­lis käib. Õpi­la­se koo­list väl­ja kir­ju­ta­mi­seks on va­ja lap­se­va­nema aval­dust, kuid mõ­ned on lah­ku­nud se­da esi­ta­ma­ta, po­le ise­gi tea­ta­nud, et laps enam koo­li ei tu­le, ega vas­ta ka kir­ja­de­le. Mõ­nest Tal­lin­na koo­list ole­me saa­nud tea­te, et meil õp­pi­nud laps on ju­ba nen­de juu­res, kuid mõ­ne lap­se koh­ta po­le meil üld­se in­fot.

Ilm­selt jää­vad meie koo­li edas­pi­di kaks Uk­rai­na last, ühel sai ema Kõr­ve­maa mat­ka- ja suu­sa­kes­ku­ses tööd, tei­ne on al­les Her­so­nist tul­nud.“

Kui Ne­li­jär­ve­le tu­le­vad mõ­ne aja pä­rast uued sõ­ja­põ­ge­ni­kud, või­vad Aeg­vii­du koo­li tul­la taas uued õpi­la­sed?
„Võ­ta­me vas­tu kõik, kes ta­ha­vad tul­la. Õpe­ta­ja­te­le tä­hen­dab see li­sa­tööd, aga nad on sel­leks ju­ba val­mis. See väl­ja­kut­se on min­gis mõt­tes ka õpe­ta­ja­te sil­ma­rin­gi laien­da­nud ja lok­su­ta­nud mi­da­gi lii­ku­ma. Ju­ba am­mu ei saa õpe­ta­ja mõel­da, et koos­tas ühe üle­san­de ja saab sel­le jär­gi kõi­ki õpe­ta­da. Klas­sid on eri­ne­vad, mõ­nes on ka eri­va­ja­du­se­ga lap­sed, kes va­ja­vad eral­di te­ge­le­mist. Õpe­ta­ja­töö on läi­nud kee­ru­li­se­maks, on õi­gus­ta­tud, et neid roh­kem mär­ga­tak­se ja tõs­te­tak­se pal­ka.“

En­ne val­da­de ühi­ne­mist oli Aeg­vii­du ini­mes­tel hirm, et suu­res val­las või­dak­se väi­ke kool kin­ni pan­na. Kuid Aeg­vii­du kool hoo­pis kas­vab?
„Jah, kui mi­na siia 12 aas­tat ta­ga­si töö­le asu­sin, oli õpi­la­si 55. Viis aas­tat ta­ga­si oli 60, nüüd siis li­gi 80. Usun, et see arv oleks ko­gu aeg ol­nud um­bes 70, aga kui siia tu­lin, õp­pi­sid Aeg­vii­du 15 last teis­tes koo­li­des. Vas­ta­sin too­kord kon­kur­si­ko­mis­jo­ni­le, et need lap­sed on ju­ba läi­nud, kuid pea­me te­ge­ma nii head tööd, et enam ei min­daks mu­ja­le. Prae­gu õpi­vad teis­tes põ­hi­koo­li­des mõ­ned uue­ma­te ela­ni­ke lap­sed, Aeg­vii­du las­teaia lõ­pe­ta­nud tu­le­vad ik­ka meie koo­li.

Kool kas­vab ka tä­nu sel­le­le, et kui küm­me aas­tat ta­ga­si olid siin vä­he­malt poo­led pen­sio­niea­li­sed ini­me­sed, siis nüüd on Aeg­vii­tu ko­li­nud pä­ris pal­ju noo­ri pe­re­sid. Las­teaed kas­vab sa­mu­ti, järg­mi­sel aas­tal peaks 1. klas­si tu­le­ma 16 õpi­last. See on meie jaoks vä­ga pal­ju, prae­gu­ses esi­me­ses klas­sis on 9 last.

Liitk­las­se enam ei ole, vaid ke­ha­li­se kas­va­tu­se tun­nid on mit­mel klas­sil koos. Üks klass on meil 4 õpi­la­se­ga ja ilm­selt ole­me järg­mi­sel aas­tal sun­ni­tud mõ­ne tei­se klas­si­ga liit­ma. Meil ei ole ka väi­kes­te maa­koo­li­de sa­ge­dast prob­lee­mi, et kol­man­das koo­liast­mes on vä­he õpi­la­si. Õpi­las­te arv on koo­liast­me­te va­hel jao­tu­nud üs­na võrd­selt. Ka on meil ole­mas kva­li­fit­see­ri­tud õpe­ta­jad. 20 õpe­ta­jast igal aas­tal kee­gi õpib või täien­dab end. Näi­teks ma­te­maa­ti­kaõ­pe­ta­ja õp­pis juur­de kee­miat ja füü­si­kat, prae­gu õpib täiend­koo­li­tu­ses in­for­maa­ti­kat. Kõik õpe­ta­jad ei ole siis­ki täis­koor­mu­se­ga ning osa sõi­da­vad mu­jalt.“

Kui kool veel kas­vab, kui­das ära ma­hu­te?
„Saal sai ju­ba va­he­sei­na­ga ka­heks klas­siks teh­tud, va­na­dest du­ši­ruu­mi­dest ehi­ta­tud töö­ruum sot­siaal­pe­da­goo­gi­le, psüh­ho­loo­gi­le, lo­go­pee­di­le, li­saks on üks ime­til­lu­ke tu­ba ühe õpi­la­se­ga õp­pi­mi­seks. Kõik väik­se­mad­ki nur­ga­ta­gu­sed ole­me ära ka­su­ta­nud.

Meil on suur pöö­ning, kui ka­tu­sea­lu­ne kõr­ge­maks ehi­ta­da, saaks sin­na te­ha li­sa­ruu­me. Esial­gu oli ka­vas, et käesoleval aas­tal tel­li­tak­se koo­li­ma­ja re­no­vee­ri­misp­ro­jekt ning järg­mis­tel aas­ta­tel ko­gu ma­ja re­no­vee­ri­tak­se. Sel­le­le plaa­ni­le on prae­gu vei­di pi­du­rit tõm­ma­tud, sest en­ne te­hak­se kor­da Aeg­vii­du las­teaed. Usun, kui viie aas­ta pä­rast tä­his­ta­me järg­mist juu­be­lit, on koo­li­ma­ja re­no­vee­ri­tud.“

Kui­das tä­his­ta­te koo­li juu­be­lit?
„Õpi­las­te­ga on kont­sert ja kring­li söö­mi­ne 7. det­semb­ril. Vi­list­las­te kok­ku­tu­lek on lau­päe­val, 10. det­semb­ril. Al­gu­ses on kont­ser­tak­tus, esi­ne­vad õpi­la­sed ja vi­list­la­sed, vaa­da­ta saab näi­tust Aeg­vii­du aja­loost, pä­rast on pi­du tant­su­ga.“