Sõjaajaloolaste MATI ÕUNA ja HANNO OJALO „Juminda miinilahing 1941“ täpsustab
varasemat oletust – see oli maailmaajaloo ühe suurima inimkaotuste arvuga merelahing.
Tänavu augustis möödus 77 aastat, kui nõukogude sõjalaevad ja natsionaliseeritud Eesti laevad suundusid saksa vägede eest põgenedes Tallinnast Kroonlinna, peal kokku rohkem kui 42 000 inimest – sõja- ja mereväelasi, mobiliseerituid, kommuniste ja nende pereliikmeid, ka vange. Tallinnast läksid 28. augustil 1941. aastal teele 232 laeva, neist 64 hukkusid samal või järgmisel päeval, kuna sõitsid Soome lahel Juminda poolsaare lähedal või veidi eemal miinitõketesse või tabas neid lennukipomm või suurtükituli.
Toimunut on hakatud nimetada Juminda miinilahinguks. Selle 77. aastapäevaks said sõjaajaloolased Mati Õun ja Hanno Ojalo valmis käsikirja, mis käsitleb Juminda miinilahinguga seonduvat põhjalikumalt ja täpsemalt, kui on avaldatud Mati Õuna 22 aastat tagasi, 1996. aastal trükist ilmunud raamatus „Võitlused Läänemerel. Suvi 1941“. Uuemate andmete järgi hukkus miinilahingus 15 000 inimest, nende seas ka mitu tuhat eestlast.
Mati Õun ja Hanno Ojalo tutvustasid Kolga raamatuklubi novembrikuu kokkusaamisel vastilmunud raamatut ja rääkisid selle koostamise tagamaadest. Autorid on kasutanud uute uurimuste tulemusi, analüüsinud vene sõjaajaloolaste tekste, leidnud andmeid ka internetist. Lisatud on kaardid Saksa ja Soome merevägede paigaldatud miinitõkete kohta ning nimeliselt laevade hukkumispaikadest, kümmekond fotot laevadest ja mõned tollest ajast säilinud joonistused. Avaldatud on ka ohvriterohkest miinilahingust pääsenud eestlaste ja venelaste mälestusi.
Raamatu lõpus on peatükk Juminda miinilahingu mälestamisest. Kuusalu vallas Juminda külas on mere äärde püstitatud graniitrahnust mälestusmärk, mille ümber on paigutatud vanad meremiinid. Juures on ka pildid, paaril fotol on mälestusmärgi rajamise eestvedaja ja hooldaja, Juminda eelmine pikaaegne külavanem Karli Lambot ning temaga koos Loksa tookordsed vallajuhid.
Kolgas küsiti sõjaajaloolastelt, kuidas hindavad nõukogude komandöride tegevust, et nad andsid käsu rohkem kui paarisajal laeval minna merele, kuigi teadsid, et miinid on ees.
Mati Õun kommenteeris, et Stalin tegi ka merelaevastikus enne sõda suure puhastuse, paljud ohvitserkonnast olid vangistatud, alles jäeti need, kellel oskused olid kehvemad, aga olid truud. Nõukogude traalerid oleksid saanud teha Tallinnast Venemaa poole suunduva laevakaravani jaoks eelluuret, aga admiral Tributs ei tulnud selle peale.
Hanno Ojo täiendas, et miinitõketele sattudes tekkis suur segadus, olid küll kolm konvoid ja külgkaitse, kuid osad asjad läksid sassi, anti valesid korraldusi ja saadi valesti aru ning öösel oli nähtavus halb. Käsk oli Kroonlinna minna ja muud ei jäänud üle, laevadel tuli edasi sõita.
Mati Õun jutustas veel, et admiral Tributs sõitis Balti laevastiku lipulaeval, ristlejal Kirov, mis läbis miinitõkked ja jõudis Kroonlinna. Terveks jäid ka Eesti riigilt äravõetud jäämurdja Suur Tõll ja allveelaev Lembit.
Raamatus on eraldi peatükis võrreldud Juminda miinilahingut maailma meresõjaajaloo teiste merelahingutega ning jõutud järeldusele, et suurima inimkaotuste arvuga oli 1571. aastal Lepanto lahing Kreeka läänerannikul. Juminda lahing jagab 1944. aastal toimunud Krimmi evakuatsiooni ja Leyte lahinguga Filipiinide vetes teist kuni neljandat kohta. Näiteks USA Vaikse ookeani laevastiku peabaasi Pearl Harbori paljukajastatud pommitamises olid inimkaotused oluliselt väiksemad, seal hukkus 2403 ameeriklast.
Mati Õun on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi üks asutaja ja auesimees. Ka Hanno Ojalo on juhtinud sõjaajaloo seltsi. Mõlemad on kirjutanud ja avaldanud sõjaajaloost arvukalt raamatuid. Mati Õun ütles, et kokku on praeguseks ilmunud 109 raamatut, kus tiitellehel on tema nimi. Raamatu „Juminda miinilahing 1941. Kadalipp Soome lahel“ andis välja Hanno Ojalo kirjastus Ammukaar.