
Veebruari teisel pühapäeval said Aruküla rahvamajas kokku kümme naist, kel on huvi regilaulude vastu. Naiste regilauluringi ellukutsumist plaanis Aruküla Kultuuriseltsi juht Garina Toomingas mitu aastat. See oli kohalike naiste soov, kuid ringile ei õnnestunud leida juhendajat.
„Kui meie meestelauluansambel Lüü-Türr kanti vaimse kultuuripärandi nimekirja, kerkis naiste regilauluringi teema jälle päevakorda, naised küsisid uuesti, millal siis nemad saavad laulda,“ rääkis Garina Toomingas.
Kui ta sai teada, et folklorist Ülle Paltser on Arukülast pärit, võttis temaga ühendust ja kutsus juhendajaks, Ülle Paltser oli nõus.
„Olen käinud Arukülas põhikoolis, mu vanemad elavad Arukülas. Juba mõned aastad tagasi vihjas üks Lüü-Türri liige, et ka naised võiksid laulda, kuid siis sellest asja ei saanud. Nüüd pöördus Garina minu poole konkreetse ettepanekuga,“ rääkis Ülle Paltser.
Esimesel kokkusaamisel osalesid naised, kel pole enam päris väikeseid lapsi, mõned neist on juba vanaemad: „Nad tunnetavad, et nüüd on vaja saada tundma oma kodupaika ja selle juuri.“
Kuna naisi tuli kokku piisavalt ning on veel huvilisi, kes sel päeval kohale tulla ei saanud, otsustati, et Arukülas hakkab kahel laupäeval kuus kokku saama naiste regilaulutuba. Järgmine kokkusaamine on 7. märtsil, kõik soovijad on oodatud.
Viisipidamine pole nõutav
Esimesel kohtumisel ja tutvumisel regilauluringi liikmetega märkas Ülle Paltser paljude naiste puhul hirmu, et ei pea viisi.
„Ütlesin neile, et see pole üldse teema ja rääkisin ühe loo. Kui lõime sõbrannaga Tartus folklooriansambli Sinimaniseele, oli soov saavutada esindusansambli taset ning vahepeal ütlesime mõnele inimesele tõesti, et te ei pea viisi ja võiksite ära minna. Kogu ülejäänud elu olen mõelnud, kuidas mul oli ülbust ja julgust seda teha. Nii ei tohi kedagi ära ehmatada, sest viisipidamine areneb. Aga olime noored ja idealistlikud, tahtsime kõigest saada maksimumi. Õnneks loobusime sellest mõttest kiiresti ning meie ansamblisse tulid ka need, kes ei pidanud viisi, kel polnud rütmitaju ega osanud tantsida. Mõne aja pärast see muutus, kõik tantsisid ja võisid olla eeslauljad. Nüüd on nad mööda Eestit laiali, teevad ansambleid ning uurivad oma kodukoha pärimust ja laule,“ jutustas ta.
Ülle Paltser lisas, et kuigi meil on tavaks püüelda professionaalsuse poole, kuulub rahvakultuur eelkõige rahvale: „Muidugi oli ka vanasti väga häid lauljaid, Setomaal kutsuti neid lauluemadeks, nad olid eeslauljad, neid kutsuti pulmadesse esinema. Kuid mitte keegi ei saanud keelata laulmast ema, kes tahtis oma lapsele laulda hällilaulu või loitsida.“
Kodukandi lood ja laulud
Ülle Paltser on isa poolt setu juurtega, ema on pärit Raasiku mailt Haljava külast. Regilauluringi tulnud naistelt küsis ta, kust nemad pärit ja millise piirkonna laule tahavad õppida.
„Kuigi nende juuri on kogu Eestis, jäi kõlama, et võiksime Ida-Harjumaal keskenduda meie kandile,“ sõnas ta.
Folklorist selgitas, et Tallinna läheduse tõttu ei ole Raasiku piirkond andnud selles vallas väga palju ainest, küll aga on regilaulude poolest rikas ülejäänud Põhja-Eesti, Kuusalu ja Virumaa: „Tahan, et seoksime regilaulude õppimise ka kohapärimusega. Et teaksime, mis on meie ümber olnud, kus on olnud siinsed pühapaigad ja kooskäimiskohad. Kuigi olen pidanud Aruküla oma koduks, siis tegelikult oleme ikkagi veidi sisserändajaid, kui ei tunne ümbruskonda, ei tea siinseid lugusid ega pühasid kohti. See kõik vajab avastamist ja aitab mõista, miks ja millest on meie esivanemad laulnud.“
Ülle Paltser märkis, et kui räägime meie kultuuripärandi jätkusuutlikkusest, siis tuleb naisi kaasata, sest naised on rohkem lastega seotud.
„Sellest ei piisa, kui lastele ütleme, et rahvakultuur on tähtis. Kui nad näevad, et me laulame, tantsime, mängivad pilli, saavad nad ka ise aru, et see on tähtis,“ lausus ta.