Aru­kü­las alus­tas nais­te re­gi­lau­lu­tu­ba

755
Aru­kü­la re­gi­lau­lu­rin­gi esi­me­sed liik­med IND­RID TEI­NO, GA­RI­NA TOO­MIN­GAS, MO­NI­KA KASS­MANN, TIIA VÄLK, ANU VAAR­METS, ju­hen­da­ja ÜL­LE PALT­SER, KA­RIN AAN­JA, KÜL­LI SAU­PÕLD, HE­LEN PEE­GEL ja RII­NA EIN­LOO. Fo­to Maar­ja-Ly Tei­no

Veeb­rua­ri tei­sel pü­ha­päe­val said Aru­kü­la rah­va­ma­jas kok­ku küm­me naist, kel on hu­vi re­gi­lau­lu­de vas­tu. Nais­te re­gi­lau­lu­rin­gi el­lu­kut­su­mist plaa­nis Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si juht Ga­ri­na Too­min­gas mi­tu aas­tat. See oli ko­ha­li­ke nais­te soov, kuid rin­gi­le ei õn­nes­tu­nud lei­da ju­hen­da­jat.

„Kui meie mees­te­lau­luan­sam­bel Lüü-Türr kan­ti vaim­se kul­tuu­ri­pä­ran­di ni­me­kir­ja, ker­kis nais­te re­gi­lau­lu­rin­gi tee­ma jäl­le päe­va­kor­da, nai­sed kü­si­sid uues­ti, mil­lal siis ne­mad saa­vad laul­da,“ rää­kis Ga­ri­na Too­min­gas.

Kui ta sai tea­da, et folk­lo­rist Ül­le Palt­ser on Aru­kü­last pä­rit, võt­tis te­ma­ga ühen­dust ja kut­sus ju­hen­da­jaks, Ül­le Palt­ser oli nõus.

„Olen käi­nud Aru­kü­las põ­hi­koo­lis, mu va­ne­mad ela­vad Aru­kü­las. Ju­ba mõ­ned aas­tad ta­ga­si vih­jas üks Lüü-Tür­ri lii­ge, et ka nai­sed võik­sid laul­da, kuid siis sel­lest as­ja ei saa­nud. Nüüd pöör­dus Ga­ri­na mi­nu poo­le konk­reet­se et­te­pa­ne­ku­ga,“ rää­kis Ül­le Palt­ser.

Esi­me­se­l kok­ku­saa­mi­se­l osalesid nai­sed, kel po­le enam pä­ris väi­ke­seid lap­si, mõ­ned neist on ju­ba va­nae­mad: „Nad tun­ne­ta­vad, et nüüd on va­ja saa­da tund­ma oma ko­du­pai­ka ja sel­le juu­ri.“

Ku­na nai­si tu­li kok­ku pii­sa­valt ning on veel hu­vi­li­si, kes sel päe­val ko­ha­le tul­la ei saa­nud, ot­sus­ta­ti, et Aru­kü­las hak­kab ka­hel lau­päe­val kuus kok­ku saa­ma nais­te re­gi­lau­lu­tu­ba. Järg­mi­ne kok­ku­saa­mi­ne on 7. märt­sil, kõik soo­vi­jad on oo­da­tud.

Vii­si­pi­da­mi­ne po­le nõu­tav
Esi­me­sel koh­tu­mi­sel ja tut­vu­mi­sel re­gi­lau­lu­rin­gi liik­me­te­ga mär­kas Ül­le Palt­ser pal­ju­de nais­te pu­hul hir­mu, et ei pea vii­si.

„Üt­le­sin nei­le, et see po­le üld­se tee­ma ja rää­ki­sin ühe loo. Kui lõi­me sõb­ran­na­ga Tar­tus folk­loo­rian­samb­li Si­ni­ma­ni­see­le, oli soov saa­vu­ta­da esin­du­san­samb­li ta­set ning va­he­peal üt­le­si­me mõ­ne­le ini­me­se­le tões­ti, et te ei pea vii­si ja võik­si­te ära min­na. Ko­gu üle­jää­nud elu olen mõel­nud, kui­das mul oli ül­bust ja jul­gust se­da te­ha. Nii ei to­hi ke­da­gi ära eh­ma­ta­da, sest vii­si­pi­da­mi­ne are­neb. Aga oli­me noo­red ja idea­list­li­kud, taht­si­me kõi­gest saa­da mak­si­mu­mi. Õn­neks loo­bu­si­me sel­lest mõt­test kii­res­ti ning meie an­samb­lis­se tu­lid ka need, kes ei pi­da­nud vii­si, kel pol­nud rüt­mi­ta­ju ega osa­nud tant­si­da. Mõ­ne aja pä­rast see muu­tus, kõik tant­si­sid ja või­sid ol­la ees­laul­jad. Nüüd on nad möö­da Ees­tit laia­li, tee­vad an­samb­leid ning uu­ri­vad oma ko­du­ko­ha pä­ri­must ja lau­le,“ ju­tus­tas ta.

Ül­le Palt­ser li­sas, et kui­gi meil on ta­vaks püüel­da pro­fes­sio­naal­su­se poo­le, kuu­lub rah­va­kul­tuur eel­kõi­ge rah­va­le: „Mui­du­gi oli ka va­nas­ti vä­ga häid laul­jaid, Se­to­maal kut­su­ti neid lau­lue­ma­deks, nad olid ees­laul­jad, neid kut­su­ti pul­ma­des­se esi­ne­ma. Kuid mit­te kee­gi ei saa­nud kee­la­ta laul­mast ema, kes tah­tis oma lap­se­le laul­da häl­li­lau­lu või loit­si­da.“

Ko­du­kan­di lood ja lau­lud
Ül­le Palt­ser on isa poolt se­tu juur­te­ga, ema on pä­rit Raa­si­ku mailt Hal­ja­va kü­last. Re­gi­lau­lu­rin­gi tul­nud nais­telt kü­sis ta, kust ne­mad pä­rit ja mil­li­se piir­kon­na lau­le ta­ha­vad õp­pi­da.
„Kui­gi nen­de juu­ri on ko­gu Ees­tis, jäi kõ­la­ma, et võik­si­me Ida-Har­ju­maal kes­ken­du­da meie kan­di­le,“ sõ­nas ta.

Folk­lo­rist sel­gi­tas, et Tal­lin­na lä­he­du­se tõt­tu ei ole Raa­si­ku piir­kond and­nud sel­les val­las vä­ga pal­ju ai­nest, küll aga on re­gi­lau­lu­de poo­lest ri­kas üle­jää­nud Põh­ja-Ees­ti, Kuu­sa­lu ja Vi­ru­maa: „Ta­han, et seok­si­me re­gi­lau­lu­de õp­pi­mi­se ka ko­ha­pä­ri­mu­se­ga. Et teak­si­me, mis on meie üm­ber ol­nud, kus on ol­nud siin­sed pü­ha­pai­gad ja koos­käi­mis­ko­had. Kui­gi olen pi­da­nud Aru­kü­la oma ko­duks, siis te­ge­li­kult ole­me ik­ka­gi vei­di sis­se­rän­da­jaid, kui ei tun­ne ümb­rus­kon­da, ei tea siin­seid lu­gu­sid ega pü­ha­sid koh­ti. See kõik va­jab avas­ta­mist ja ai­tab mõis­ta, miks ja mil­lest on meie esi­va­ne­mad laul­nud.“

Ül­le Palt­ser mär­kis, et kui rää­gi­me meie kul­tuu­ri­pä­ran­di jät­ku­suut­lik­ku­sest, siis tu­leb nai­si kaa­sa­ta, sest nai­sed on roh­kem las­te­ga seo­tud.

„Sel­lest ei pii­sa, kui las­te­le üt­le­me, et rah­va­kul­tuur on täh­tis. Kui nad näe­vad, et me lau­la­me, tant­si­me, män­gi­vad pil­li, saa­vad nad ka ise aru, et see on täh­tis,“ lausus ta.