Aru­kü­la rah­va­ma­ja oli KUS­TAS KI­KER­PUU esi­me­ne peo­paik

354
KUSTAS KIKERPUU noorena. Fotod raamatust „See saatana salakaval muusika“.

Džäss­muu­sik ja ar­mas­ta­tud he­li­loo­ja KUS­TAS KI­KER­PUU (1937-2008) vee­tis aas­ta­tel 1937-1956 oma su­ved Aru­kü­las.

HEN­RI REE­DER

„Kõik mi­nu lap­se- ja noo­rus­põl­ve hel­ge­mad mä­les­tu­sed on seo­tud just Aru­kü­la­ga,” mee­nu­tab Kus­tas Ki­ker­puu oma mä­les­tus­te­raa­ma­tus „See saa­ta­na sa­la­ka­val muu­si­ka”.
Po­pu­laar­se te­le­saa­te Ho­ros­koop idee au­to­ri ja roh­kem kui ka­he­sa­ja le­vi­lau­lu loo­ja­na ini­mes­te sü­da­mes­se jõud­nud Kus­tas Ki­ker­puu si­de­med Aru­kü­la­ga on mär­ki­mist väärt. Te­ma pea­tus­koht oli ema­pool­se­te va­na­va­ne­ma­te An­na ja Jü­ri Jei­man­ni 1930nda­tel ra­ja­tud su­ve­ko­dus.

Kustas Kikerpuu emapoolsed vanavanemad ANNA ja JÜRI JEIMANN, kelle 1930ndatel rajatud suvekodu asus Arukülas.

Maja Aruküla aedlinnas
„Aru­kü­la krun­di­ga olid mõ­ne­võr­ra se­ga­sed lood,” kir­ju­tab Kus­tas Ki­ker­puu. „Te­ge­li­kult oli va­nai­sa ost­nud oma­le krun­di ku­sa­gil Sa­kus, aga ku­na rii­gil oli se­da maad roh­kem va­ja kui mi­nu va­nai­sal, pa­ku­ti tal­le asen­dus­maad hoo­pis Aru­kü­las.”

Loo­da­vas Aru­kü­la aed­lin­nas said Jei­man­nid en­da­le maa­tü­ki prae­gu­se lau­lu­väl­ja­ku vas­tas Män­ni­ku tee ää­res.

„Kui ehi­tus al­gas, oli krun­dil ai­nult väi­ke kuu­ri­ke, kus hoi­ti töö­riis­tu ja kus ka va­nai­sa-va­nae­ma öö­bi­sid. Lin­nast tul­nud ant­vär­ki­de­le oli üü­ri­tud tu­ba ühes vä­hes­test tol­la­se Aru­kü­la ma­ja­dest,“ mee­nu­tab lau­lu­loo­ja.

Va­na­va­ne­ma­te juu­res sai noor Kus­tas ka oma esi­me­sed ko­ge­mu­sed ehi­tus­tööst: „Nõn­da ma siis seal laua­vir­na ot­sas kü­ki­ta­sin ja vaa­ta­sin, kui­das plan­gu­hun­nik muud­kui vä­he­nes ja ta­sa­pi­si ma­ja­sar­na­seks luu­ke­reks muu­tus. Lõ­puks sai ma­ja veel pil­pa­ka­tu­se­gi pea­le.”
Aru­kü­las ko­ge­tu tu­li Kus­tas Ki­ker­puu­le ka­suks ka aas­ta­te pä­rast, kui ta ehi­tas oma kä­te­ga pe­re­le su­ve­ko­du Jä­ne­da­le: „Eks te­ge­li­kult sai va­he­peal Aru­kü­las muu­de­gi ehi­tus­te juu­res ol­dud ja ku­na siis kael ju­ba kan­dis, las­ti ka noo­rel me­he­ha­ka­ti­sel kätt proo­vi­da – kas või lau­dae­hi­tu­sel.”

Sõda Arukülas 1941-1944
Kui Tei­se maail­ma­sõ­ja rin­ne hak­kas Ees­tis­se jõud­ma, pa­ges Ki­ker­puu­de pe­re koos vast­sün­di­nud pi­si­tüt­re An­ne­ga Aru­kül­la.

„Olin va­na­va­ne­ma­te­ga Aru­kü­las. Tal­lin­nast Aru­kül­la pää­ses tol­lal ai­nult ron­gi­ga ja eks siis läk­si­me va­nai­sa-va­nae­ma­ga saa­bu­va­le selts­kon­na­le jaa­ma vas­tu,” mee­nu­tab Kus­tas Ki­ker­puu.

He­li­loo­jal oli mee­les, et uue rii­gi­kor­ra saa­bu­des muu­tu­sid ka ron­gid. Ku­jut­lus­tes mä­le­tas ta ik­ka ron­gi ees sõit­vat uh­ket ve­du­rit: „Sel­lel ron­gil Aru­kü­la jaa­mas oli aga ai­nult kaks va­gu­nit ja esi­me­sel va­gu­nil tu­li ku­sa­gilt ka­tu­se­pi­lust suit­su.”

Va­nai­sa ma­jae­hi­tus jäi sõ­ja puh­ke­des seis­ma ning täht­sa­maks muu­tus pe­re kaits­mi­ne.
„Ha­ka­ti kae­va­ma keld­riau­ku. Auk sai sü­gav ja ruu­mi­kas, sest meid oli kok­ku li­ge­ma­le ka­hek­sa ini­mest. […] Kuu­li­ra­he al­la jäi­me mi­nu mä­le­ta­mist möö­da ai­nult ka­hel kor­ral, teist kor­da üs­na sõ­ja lõ­pu­päe­vil, kui la­hin­gu­ma­din ot­se meie pea­de ko­hal käis,” ju­tus­tab Kus­tas Ki­ker­puu oma mä­les­tus­te­raa­ma­tus.

Õn­neks ei pi­da­nud ta ot­sest sõ­ja­te­ge­vust Aru­kü­las pal­ju ko­ge­ma: „Nii ime­lik kui see võib­ki tun­du­da, käis sõ­da Aru­kü­last ai­nult paar kor­da üle, kui­gi Tal­lin­na­ni oli vaid paar­küm­mend ki­lo­meet­rit.”

Te­ma vii­ma­ne sõ­ja­mä­les­tus pä­ri­neb 22. sep­temb­rist 1944, kui pu­naar­mee tan­kid Aru­kü­last lä­bi sõi­tes Tal­lin­na ära võt­ma sõit­sid: „Mü­rin kes­tis tun­de ja lõp­pes al­les pä­rast­lõu­nal.”

Aruküla looduse mõju
Kui loe­me Kus­tas Ki­ker­puu kir­jel­du­si ke­va­di­sest ja su­vi­sest Aru­kü­last, ei te­ki kaht­lust, et ta sai sealt oma elu esi­me­sed sü­ga­vad mul­jed loo­du­se ilust.

„Ke­va­di­ne tee­kond krun­di­le oli omaet­te seik­lus – suu­red pa­jud hii­gel­suur­te kol­las­te ur­ba­de­ga ehk „utu­de­ga”, tär­kav ro­hi ja met­sa­lil­led jät­sid kol­meaas­ta­se­le me­he­ha­ka­ti­se­le kus­tu­ma­tu mul­je,” mee­nu­tab ta.

En­da väi­tel käis ta küll paar kor­da ka tal­vel Aru­kü­las, kuid sel­lest tal pal­ju mä­les­tu­si po­le: „Sel­le eest ei lä­he Aru­kü­la su­ved vist pä­rast sur­ma­gi mee­lest. Seal olid loo­mad, puud, põõ­sad, ro­hi ja lil­led. Ja päi­ke ja vihm ja va­ba­dus. Su­vi möö­dus mär­ka­ma­tult, vaid ha­ru­har­va käis ku­sa­gilt si­se­mu­sest lä­bi tun­ne, et priius hak­kab vars­ti lõp­pe­ma.”

Kus­tas Ki­ker­puu lau­lu­dest, mil­le­le ta ena­mas­ti ka ise sõ­nad kir­ju­tas, leia­me sa­mu­ti pal­ju loo­du­se ilu de­tail­seid kir­jel­du­si. „Su leid­sin lil­le­dest, loolt, luu­de­ro­hu seest ja ka­se­ko­hi­nast ja vir­ven­da­vast veest,” kõ­la­vad ava­sõ­nad lau­lus „Mu sü­da oled sa”. Aru­kü­la loo­peal­ses män­ni­kus ek­sel­des, Lei­va­jõe vu­li­nat kuu­la­tes ning Li­mu jär­ve ää­res ka­las­ta­des kas­va­tas ta kind­las­ti en­das loo­du­sear­mas­tust, mis väl­jen­dus ka loo­min­gus.

He­li­loo­ja kir­jel­dab oma mä­les­tus­tes vä­ga täp­selt loo­dust, mi­da ta Aru­kü­las nä­gi. Ta mai­nib ise­gi, mis lii­ki puud kas­va­sid ühe ja tei­se tee äär­ses võ­sas. See näi­tab, kui pal­ju Aru­kü­la loo­dus te­da mõ­ju­tas. Või­me ku­ju­ta­da Kus­tas Ki­ker­puud mee­nu­ta­mas sü­gi­sest Aru­kü­la, kui ta pa­ni ilm­selt oma tun­tui­mast lau­lust kir­ja read „Taas pu­nab päik­se­kiir­tes pih­la­puu ja ka­se kuld­ses kuues män­gib tuul.”

Kolm tõuget muusika suunas
Ka muu­si­ku elu­tee va­li­mi­seks sai Kus­tas Ki­ker­puu Aru­kü­last mit­meid olu­li­si tõu­keid. Üks neist oli kok­ku­puu­de ko­ha­li­ku mu­si­kaal­se kü­la­me­he­ga. Kui­gi he­li­loo­ja ni­me­tab te­da Ant­suks, mee­nu­tab te­ma kir­jel­dus ka üh­te teist le­gen­daar­set kü­la­meest, kunst­nik And­rei Je­go­ro­vi ven­da Alek­san­de­rit, ke­da kü­la­rah­vas Nas­si Sas­siks kut­sus.

„Meie lõ­bu­sast selts­kon­nast on mul­le enim meel­de jää­nud ale­vi­kar­ja­ne Ants, kel­lel li­saks uh­ke­le lau­lu­hää­le­le oli il­ma­tu vä­gev re­per­tuaar. Alus­ta­des lau­lust „Tu­le ää­res is­tun mi­na” ku­ni „Lu­ti­ka Viiu­ni”. Te­ma ee­lis­ta­tud esi­ne­mis­koht oli ta­va­li­selt kõr­gel puu ot­sas. Ei ole ise küll ku­na­gi proo­vi­nud, aga võin et­te ku­ju­ta­da, kuis see laul sealt üle met­sa ka­jas ja esi­ta­jat en­nast ene­seu­nus­tu­se­ni in­nus­tas. Kül­lap oli ka Ant­sul oma osa mi­nu tu­le­va­ses elu­kut­se­va­li­kus,” ar­vab Kus­tas Ki­ker­puu.

Kaks ko­ge­must on tal seo­tud Aru­kü­la rah­va­ma­ja­ga, mis oli te­ma esi­me­ne peo­paik, kus sai ka oma esi­me­sed „muu­si­ku­loor­be­rid”: „Ja nõn­da sat­tu­sin­gi ühel ilu­sal õh­tu­poo­li­kul rah­va­ma­ja juu­res ko­la­des tant­su­rin­gi har­ju­ta­mist pealt nä­ge­ma ja mui­du­gi hu­vi­tas mind eel­kõi­ge kla­ve­ri­saat­ja. Kui tant­si­jad va­he­peal hin­ge tõm­ba­ma is­tu­sid, is­tu­sin kla­ve­ri ta­ha, en­dal käed vä­ri­se­mas, ja püüd­sin et­te kan­da äs­ja kuul­dud „Ka­la­miest”, mil­le saa­te­rütm oli mi­nu mee­lest tsi­pa lõd­va­või­tu tun­du­nud. Rah­vas kar­gas püs­ti ja pak­kus mul­le sa­mas kla­ve­ri­saat­ja koh­ta. Mi­na aga põ­ge­ne­sin ka­bu­hir­mus ja sin­na­pai­ka see asi jäi.”

Kol­man­dat tõu­get ni­me­tab Kus­tas Ki­ker­puu üheks olu­li­se­maks punk­tiks oma elu­teel. See oli te­ma esi­me­ne ko­ge­mus kuul­da ker­ge­muu­si­kat ela­vas esi­tu­ses ja toi­mus sa­mu­ti Aru­kü­la rah­va­ma­jas.

„Kül­lap see oli koo­li­va­he­ajal pä­rast seits­men­dat klas­si, kül­lap olin saa­nud va­ne­ma­telt esi­mest kor­da loa min­na rah­va­maj­ja peo­le,” ole­tab ta.

La­val oli sõ­dur­pois­te an­sam­bel, kes tut­vus­ta­sid end kui Jä­ga­la pois­te pun­ti ja Sil­la At­si. Kus­tas Ki­ker­puu mä­le­tab, et kui­gi Sil­la Ats oli esi­me­ne, kes „pu­de­li­kumm­ta­mi­se” tõt­tu ära va­jus ja la­valt ka­dus, jät­tis an­samb­li esi­ne­mi­ne tal­le siis­ki sü­ga­va mul­je: „Pia­nist, kes lõ­puks ük­sin­da la­va­le jäi, te­gi nii head muu­si­kat, et sel­lest pii­sas.“

Kolm kuulsat muusikut Arukülas
Kui Kus­tas Ki­ker­puu lõ­pe­tas 1956. aas­tal kesk­koo­li ja jät­kas õpin­guid Tal­lin­na muu­si­ka­koo­lis, al­gas te­ma ak­tiiv­sem muu­si­kue­lu ning Aru­kül­la jõu­dis har­vem. Aga, et loo­dus tüh­ja koh­ta ei sal­li, olid Aru­kü­las pea­gi uued muu­si­kud sir­gu­mas.

„En­ne Män­ni­ku tee lõp­pu oli va­sa­kut kätt veel üks väi­ke ma­ja­ke, mil­le oma­ni­ku ni­mi oli Tiik­vee, kel­le tüt­rest Ine­sest sai hil­jem tun­tud viiu­li­kunst­nik Ines Ran­nap,” kir­ju­tab Kus­tas Ki­ker­puu.

Ines Ran­na­pi poeg Rein Ran­nap ei va­ja tut­vus­ta­mist. 1953. aas­tal sün­di­nud Rein Ran­nap on mee­nu­ta­nud, et sai oma esi­me­se tant­su­saa­lis esi­ne­mi­se ko­ge­mu­se just Aru­kü­la rah­va­ma­jas, kus käis su­vi­ti re­gu­laar­selt kla­ve­rit har­ju­ta­mas.

1951. aas­tal sün­dis Aru­kü­las Raul Sep­per, kel­lest sai mit­me üle Ees­ti tun­tud po­pan­samb­li so­list ja ki­tar­rist. See­ga võis 1950nda­tel ja 1960nda­tel Aru­kü­las ko­ha­ta Ees­ti muu­si­kae­lu lau­sa kol­me tu­le­vast suur­ku­ju.