Džässmuusik ja armastatud helilooja KUSTAS KIKERPUU (1937-2008) veetis aastatel 1937-1956 oma suved Arukülas.
HENRI REEDER
„Kõik minu lapse- ja nooruspõlve helgemad mälestused on seotud just Arukülaga,” meenutab Kustas Kikerpuu oma mälestusteraamatus „See saatana salakaval muusika”.
Populaarse telesaate Horoskoop idee autori ja rohkem kui kahesaja levilaulu loojana inimeste südamesse jõudnud Kustas Kikerpuu sidemed Arukülaga on märkimist väärt. Tema peatuskoht oli emapoolsete vanavanemate Anna ja Jüri Jeimanni 1930ndatel rajatud suvekodus.
Maja Aruküla aedlinnas
„Aruküla krundiga olid mõnevõrra segased lood,” kirjutab Kustas Kikerpuu. „Tegelikult oli vanaisa ostnud omale krundi kusagil Sakus, aga kuna riigil oli seda maad rohkem vaja kui minu vanaisal, pakuti talle asendusmaad hoopis Arukülas.”
Loodavas Aruküla aedlinnas said Jeimannid endale maatüki praeguse lauluväljaku vastas Männiku tee ääres.
„Kui ehitus algas, oli krundil ainult väike kuurike, kus hoiti tööriistu ja kus ka vanaisa-vanaema ööbisid. Linnast tulnud antvärkidele oli üüritud tuba ühes vähestest tollase Aruküla majadest,“ meenutab laululooja.
Vanavanemate juures sai noor Kustas ka oma esimesed kogemused ehitustööst: „Nõnda ma siis seal lauavirna otsas kükitasin ja vaatasin, kuidas planguhunnik muudkui vähenes ja tasapisi majasarnaseks luukereks muutus. Lõpuks sai maja veel pilpakatusegi peale.”
Arukülas kogetu tuli Kustas Kikerpuule kasuks ka aastate pärast, kui ta ehitas oma kätega perele suvekodu Jänedale: „Eks tegelikult sai vahepeal Arukülas muudegi ehituste juures oldud ja kuna siis kael juba kandis, lasti ka noorel mehehakatisel kätt proovida – kas või laudaehitusel.”
Sõda Arukülas 1941-1944
Kui Teise maailmasõja rinne hakkas Eestisse jõudma, pages Kikerpuude pere koos vastsündinud pisitütre Annega Arukülla.
„Olin vanavanematega Arukülas. Tallinnast Arukülla pääses tollal ainult rongiga ja eks siis läksime vanaisa-vanaemaga saabuvale seltskonnale jaama vastu,” meenutab Kustas Kikerpuu.
Heliloojal oli meeles, et uue riigikorra saabudes muutusid ka rongid. Kujutlustes mäletas ta ikka rongi ees sõitvat uhket vedurit: „Sellel rongil Aruküla jaamas oli aga ainult kaks vagunit ja esimesel vagunil tuli kusagilt katusepilust suitsu.”
Vanaisa majaehitus jäi sõja puhkedes seisma ning tähtsamaks muutus pere kaitsmine.
„Hakati kaevama keldriauku. Auk sai sügav ja ruumikas, sest meid oli kokku ligemale kaheksa inimest. […] Kuulirahe alla jäime minu mäletamist mööda ainult kahel korral, teist korda üsna sõja lõpupäevil, kui lahingumadin otse meie peade kohal käis,” jutustab Kustas Kikerpuu oma mälestusteraamatus.
Õnneks ei pidanud ta otsest sõjategevust Arukülas palju kogema: „Nii imelik kui see võibki tunduda, käis sõda Arukülast ainult paar korda üle, kuigi Tallinnani oli vaid paarkümmend kilomeetrit.”
Tema viimane sõjamälestus pärineb 22. septembrist 1944, kui punaarmee tankid Arukülast läbi sõites Tallinna ära võtma sõitsid: „Mürin kestis tunde ja lõppes alles pärastlõunal.”
Aruküla looduse mõju
Kui loeme Kustas Kikerpuu kirjeldusi kevadisest ja suvisest Arukülast, ei teki kahtlust, et ta sai sealt oma elu esimesed sügavad muljed looduse ilust.
„Kevadine teekond krundile oli omaette seiklus – suured pajud hiigelsuurte kollaste urbadega ehk „utudega”, tärkav rohi ja metsalilled jätsid kolmeaastasele mehehakatisele kustumatu mulje,” meenutab ta.
Enda väitel käis ta küll paar korda ka talvel Arukülas, kuid sellest tal palju mälestusi pole: „Selle eest ei lähe Aruküla suved vist pärast surmagi meelest. Seal olid loomad, puud, põõsad, rohi ja lilled. Ja päike ja vihm ja vabadus. Suvi möödus märkamatult, vaid haruharva käis kusagilt sisemusest läbi tunne, et priius hakkab varsti lõppema.”
Kustas Kikerpuu lauludest, millele ta enamasti ka ise sõnad kirjutas, leiame samuti palju looduse ilu detailseid kirjeldusi. „Su leidsin lilledest, loolt, luuderohu seest ja kasekohinast ja virvendavast veest,” kõlavad avasõnad laulus „Mu süda oled sa”. Aruküla loopealses männikus ekseldes, Leivajõe vulinat kuulates ning Limu järve ääres kalastades kasvatas ta kindlasti endas loodusearmastust, mis väljendus ka loomingus.
Helilooja kirjeldab oma mälestustes väga täpselt loodust, mida ta Arukülas nägi. Ta mainib isegi, mis liiki puud kasvasid ühe ja teise tee äärses võsas. See näitab, kui palju Aruküla loodus teda mõjutas. Võime kujutada Kustas Kikerpuud meenutamas sügisest Aruküla, kui ta pani ilmselt oma tuntuimast laulust kirja read „Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja kase kuldses kuues mängib tuul.”
Kolm tõuget muusika suunas
Ka muusiku elutee valimiseks sai Kustas Kikerpuu Arukülast mitmeid olulisi tõukeid. Üks neist oli kokkupuude kohaliku musikaalse külamehega. Kuigi helilooja nimetab teda Antsuks, meenutab tema kirjeldus ka ühte teist legendaarset külameest, kunstnik Andrei Jegorovi venda Aleksanderit, keda külarahvas Nassi Sassiks kutsus.
„Meie lõbusast seltskonnast on mulle enim meelde jäänud alevikarjane Ants, kellel lisaks uhkele lauluhäälele oli ilmatu vägev repertuaar. Alustades laulust „Tule ääres istun mina” kuni „Lutika Viiuni”. Tema eelistatud esinemiskoht oli tavaliselt kõrgel puu otsas. Ei ole ise küll kunagi proovinud, aga võin ette kujutada, kuis see laul sealt üle metsa kajas ja esitajat ennast eneseunustuseni innustas. Küllap oli ka Antsul oma osa minu tulevases elukutsevalikus,” arvab Kustas Kikerpuu.
Kaks kogemust on tal seotud Aruküla rahvamajaga, mis oli tema esimene peopaik, kus sai ka oma esimesed „muusikuloorberid”: „Ja nõnda sattusingi ühel ilusal õhtupoolikul rahvamaja juures kolades tantsuringi harjutamist pealt nägema ja muidugi huvitas mind eelkõige klaverisaatja. Kui tantsijad vahepeal hinge tõmbama istusid, istusin klaveri taha, endal käed värisemas, ja püüdsin ette kanda äsja kuuldud „Kalamiest”, mille saaterütm oli minu meelest tsipa lõdvavõitu tundunud. Rahvas kargas püsti ja pakkus mulle samas klaverisaatja kohta. Mina aga põgenesin kabuhirmus ja sinnapaika see asi jäi.”
Kolmandat tõuget nimetab Kustas Kikerpuu üheks olulisemaks punktiks oma eluteel. See oli tema esimene kogemus kuulda kergemuusikat elavas esituses ja toimus samuti Aruküla rahvamajas.
„Küllap see oli koolivaheajal pärast seitsmendat klassi, küllap olin saanud vanematelt esimest korda loa minna rahvamajja peole,” oletab ta.
Laval oli sõdurpoiste ansambel, kes tutvustasid end kui Jägala poiste punti ja Silla Atsi. Kustas Kikerpuu mäletab, et kuigi Silla Ats oli esimene, kes „pudelikummtamise” tõttu ära vajus ja lavalt kadus, jättis ansambli esinemine talle siiski sügava mulje: „Pianist, kes lõpuks üksinda lavale jäi, tegi nii head muusikat, et sellest piisas.“
Kolm kuulsat muusikut Arukülas
Kui Kustas Kikerpuu lõpetas 1956. aastal keskkooli ja jätkas õpinguid Tallinna muusikakoolis, algas tema aktiivsem muusikuelu ning Arukülla jõudis harvem. Aga, et loodus tühja kohta ei salli, olid Arukülas peagi uued muusikud sirgumas.
„Enne Männiku tee lõppu oli vasakut kätt veel üks väike majake, mille omaniku nimi oli Tiikvee, kelle tütrest Inesest sai hiljem tuntud viiulikunstnik Ines Rannap,” kirjutab Kustas Kikerpuu.
Ines Rannapi poeg Rein Rannap ei vaja tutvustamist. 1953. aastal sündinud Rein Rannap on meenutanud, et sai oma esimese tantsusaalis esinemise kogemuse just Aruküla rahvamajas, kus käis suviti regulaarselt klaverit harjutamas.
1951. aastal sündis Arukülas Raul Sepper, kellest sai mitme üle Eesti tuntud popansambli solist ja kitarrist. Seega võis 1950ndatel ja 1960ndatel Arukülas kohata Eesti muusikaelu lausa kolme tulevast suurkuju.
