
Augustis loodud Aruküla/Mistra naiskond leidis lühikese ajaga võidusoone.
Ülemöödunud laupäeval Kehra spordihoones peetud Eesti karikavõistluste finaalmäng oli uustulnuka jaoks esimene kaalukas proovikivi. Augustis peatreener Taavi Tibari taktikepi all koostöö harjutamist alustanud täiskasvanud käsipallurid eesotsas Eesti koondise liikmete Maarja Treimani, Linda Veski ja Kim-Ly Hoangiga ning Aruküla spordiklubi treeneri Andrus Rogenbaumi kasvandikud olid Eesti karikavõistluste eelturniiril kahest naiskonnast jagu saanud ja ühega viigistanud. Konkurentide mängutase oli tuttav.
15-16aastased neiud, kes on lõpetanud Aruküla põhikooli, võitsid eakaaslaste seas üleriigilisi tähtsaid turniire ja talletasid enesekindlust. Täiskasvanute tiitlivõistluste esikohaheitlusele läksid aga esimest korda.
Maast madalast käsipalliga tegelenud Caroly Aruvel meenutas, et suvel esimest korda naiskonna moodustamisest kuuldes tekkis väike kartus: „Mõtlesime, et läheme sinna ainult oma tüdrukutega. Kui saime teada, et meistriliigas ja Eesti koondises mänginud naised tulevad meiega samasse võistkonda, siis mõistsime, et koos abiväega saame hakkama.”
Teine karikavõistluste finalist Reval-Sport/Mella on aastaid loorbereid lõiganud. Aruküla/Mistra mängijaid julgustas teadmine, et ühe omavahelise matši olid nad võitnud.
Pealinna naiskond haaras juhtohjad ja asus kolme väravaga juhtima. Teisel poolajal pidid kaks Aruküla/Mistra põhikoosseisu liiget, Kim-Ly Hoang ja Janeli Laasik, vigastuse tõttu vahetusmängijate pingil istuma, ülejäänud võistkonnaliikmed suutsid end aga rohkem kokku võtta. Väravavaht Linda Veski tegi suurepärast tõrjetööd ja Maarja Treimani täpne 7 meetri karistusvise 20 sekundit enne kohtumise lõppu kindlustas võidu 23:22.
Taavi Tibar tundis hoolealuste võitlusvaimu üle uhkust: „Võrreldes võistkonna fiilingut esimeses mängus Reval-Sport/Mella vastu ja finaali ajal valitsenud suhtumist, siis need erinesid nagu öö ja päev. Kõik, kes läksid väljakule, andsid endast maksimumi. Kim jäi teisel poolajal pingile, Janeli tegi seljale haiget. Maarja ja teised vanemad mängijad vedasid, nooremad panid õla alla ja tulemus näitab, et üheskoos saadi hakkama. Kett on nii tugev kui on nõrgim lüli. Võrdse mängu lõpus tekib väike loterii, seekord tõmbasime meie pikema kõrre.”
Võitlusvaim oli võidu võti
Andrus Rogenbaum pidas oluliseks, et spordiklubi järelkasv on täiskasvanud käsipalluritega hästi kokku sulanud: „Selge see, et tulla 15-16aastasena Eesti karikavõistluste võitjaks on super! Võitlusvaim oli võidu võti.”
Taavi Tibar peab noori sportlasi utsitades ja õpetades kõige tähtsamaks, et nad harjuksid võitlema: „Võib panna tähele, et vahel on see nende jaoks raske. Mella käsipallurid tegutsesid agressiivselt, samamoodi oli tarvis panna meie võistkonna tüdrukud mängima. Töö on alles alanud, tehnilisi asju tuleb veel hoolega lihvida. Oskuste õppimine ja koostöö harjutamine võtavad aega.”
Andrus Rogenbaum tõstis esile värskeid tuuli treeningutel ja uusi harjutusi: „Tüdrukud võtsid kõik Taavi pakutu hästi vastu ja tänu sellele oleme lühikese ajaga nii kaugele jõudnud.”
16aastane Caroly Aruvel on treenerilt palju õppinud: „Taavi on super!”
Taavi Tibar usub hoolealuste arengueeldustesse: „Noorte oskused aja jooksul kindlasti paranevad. Rõhutan – kui läheme pingutama ja anname endast sada protsenti, siis ei saa keegi midagi muud öelda.”
Järelkasv on viie kuu jooksul võtnud Eesti koondise liikmetelt eeskuju, mis suunas tuleks pürgida, et paremaks käsipalluriks kasvada.
Taavi Tibari meelest on naiskond astunud sammu võrra kaugemale, kui ta ühistegevuse stardis lootis: „Kui oleks enne finaalmängu öeldud, et me ei saa Kimi ja Janelit kasutada, poleks uskunud, et läheme karikaga koju. Järelikult on noored teinud oodatust suurema arengu.”
Kogukonna toetust käsipallile peab Andrus Rogenbaum väga oluliseks: „Oli väike kartus, kuidas põhikooli lõpetanud ja pealinna õppima läinud tüdrukud suudavad õppimist treeningutega siduda. Õnneks läks kõik hästi. Saime nende kooli ja trenni tuleku-mineku logistika klappima. Tüdrukud suhtlevad omavahel tihedalt ja hoiavad kokku. Arvan, et naiskonna karikavõit on kogukonnale suur kordaminek. Meie püüdlusi toetavad klubi juht Avo Möls ja Mistra tegevjuht Priit Tamm.“
Tallinna tööstushariduskeskuses infotehnoloogiat õppiv Caroly Aruvel tuleb vahel koolitundidest varem ära, et jõuda kell 17.30 algavasse treeningusse. Ta usub naiskonna arengusse: „Finaalis kaotusseisu jäädes innustasime üksteist: “Me saame, me saame!” Me ei anna kunagi alla!”
Maarja Treimani sõnul on Aruküla spordiklubi kasvandikud hakkamist täis: „On veel palju teha, et tüdrukud saaksid enesekindlamaks, aga kokkuvõttes on nad olnud tublid. Juba julgevad võtta ülesandeid ja suudavad neid ka täita.”
Maarja Treimanni jaoks oli finaal viimane mäng enne lapsehoolduspuhkusele minekut: „Teen väikese pausi ja siis tulen käsipalli tagasi.”
Taavi Tibar oletas, et hooaja teine pool kujuneb naiskonnale raskemaks: „Noored peavad hakkama rohkem vastutust võtma. Kõik, kes finaalmängus väljakule läksid, said aru, et see on nende õige koht ja siit on hea edasi minna.”
Teel finaali alistas Aruküla/Mistra HC Kehra naiskonna 30:23. 3.-4. koha kohtumises jäi HC Kehra alla HC Tabasalu/Audentese esindusele 32:41.
HC Kehra eest mängisid Lili-Marleen Püi, Karina Mere, Mari-Liis Maurer, Alisa Grabarskaja, Karoliine Viiard, Merili Heinla, Veronika Fomina, Milana Leoke-Bosenko, Karina Adissova, Marili Alle, Nora Randmäe, Kristin Tasane, Alina Krutitšenko, Carola Otspere, Katarina Übner, Alina Bali, Angelica Palmi, Stella Jepiselg, Karina Kuul, Lili Marleen Vader, Heete Kuuskla ja Vlada Novikova, peatreener on Toomas Heinla, treener Indrek Lillsoo.