Pihlakobara tantsumemmede keskmine vanus on 73, rühmas tantsib praegu 8 paari.
„Vahel ikka igatseme mehi tantsima, kuid ka naistejutte on tore rääkida,“ jutustasid Aruküla memmederühma Pihlakobar tantsijad oma sünnipäevapeol.
Viimasel kümnel aastal on Arukülas peaaegu igal peol tantsinud Pihlakobara tantsumemmed – alati uhketes ning omavahel kokkuklappivates kostüümides, kord kübarate, siis tanudega. Nad on otsinud kapist välja uhked põlled ning riietunud kevade puhul end üleni rohelisse. Esinemisrõivaste kombineerimine on memmede sõnul vahva, kuid peen kunst.
Memmed kinnitasid, et tantsima lähevad nad igal korral heal meelel, kui kultuuriseltsi juht Garina Toomingas neid kutsub – ja seda juhtub tihti, sest Arukülas tantsupidudest puudust pole, memmed on jalga keerutanud oma rühma pidudel, valla tantsupäevadel, jaaniõhtutel ning paljudel muudel pidudel. Esinemisi on olnud memmedel ka väljaspool Raasiku valda. Meeldejäävamatena nimetavad nad Tallinna Raekoja platsi jõuluturgu ja seeniortantsupidusid.
Jaanuari alguses täitus Pihlakobaral 10 tegutsemisaastat. Sünnipäeva puhul oli laupäeval, 9. jaanuaril Aruküla rahvamajas pidu, kus Pihlakobar andis tantsukontserdi ning võttis vastu õnnitlusi, pärast söödi-joodi parketisaalis ühise laua taga.
Rühma staažikas tantsija Virve Arandi meenutas, et Pihlakobar sai alguse väga lihtsalt, nagu ikka elus paljud asjad juhtuvad: „2005. aasta detsembris oli Aruküla rahvamajas pensionäride järjekordne jõulupidu. Tantsuõpetaja Meeta Heinla tuli minu lauda ja mainis, et tal on üks hea mõte – memmede tantsurühmad on väga moes, võiks ka Arukülas selle teha. Öeldakse, et inimene, kes sööb, on tugev, ja kes joob, on julge. Kuna tol õhtul olime teinud mõlemat, olin kohe tema plaaniga nõus.“
Ta märkis, et esialgu tundus rühma loomine lihtne: „Mõtlesime, et neli tantsupaari suure Aruküla aleviku peale kokku saada on naljaasi. Tegelikult polnud üldse nii lihtne. Mitmed naised, keda tantsima kutsusime, vastasid, et on küll varem tantsinud, aga viimati 25-30 aastat tagasi ning üks jalg veel tõuseb, aga teine ei tule järele. Ühe jalaga tantse Meeta Heinla paraku aga ei õpeta.“
Tantsurühm sai siiski kokku ning Meeta Heinla selle juhendajaks. 2012. aastal meie hulgast lahkunud Meeta Heinla juhendas Pihlakobarat esimesed 5 aastat ning tema auks süütasid tantsijad rühma sünnipäeval mälestusküünla. Esimene proov oli 9. jaanuaril 2006. aastal ning vabariigi aastapäeval oli esimene esinemine, kus kavas teiste tantsude hulgas „Oige ja vasemba“.
Viimased 5 aastat on Pihlakobarat tantsima pannud Evi Tomingas, kes elab Aegviidus ning sõidab igal nädalal rongiga Arukülla proovi tegema ning pärast tagasi.
Ta lausus, et Harjumaal on tore traditsioon teha memme-taadi lustipidusid, neid on praegu olnud 20 ning 21. tuleb kevadel Arukülas, mille üle on memmedel väga hea meel: „Harjumaal on vaid paar seeniorite rühma, kus tantsivad ka mehed. Olen aga kindel, et paarikümne aasta pärast läheb ka Arukülast peole memme-taadi rühm.“
Virve Arandi meenutas, et Pihlakobara nimel väga erilist saamislugu polegi: „Tantsijad tegid erinevaid ettepanekuid, kes tahtis Pihlapuud, kes midagi muud. Meeta Heinla aga lausus, et las olla kobar ning meile sobis.“
Juhendaja Evi Tomingas kiidab tantsumemmesid väga, sest esinemisi on olnud palju. Käidud on 9 memme-taadi peol, Harju laulu-tantsupidudel, seeniortantsupidudel, mitmel korral vabaõhumuuseumis esinemas, jõuluturul, üle-eestilisel Pihlakobarate kokkutulekul, Aruküla uue laululava avamisel, jaaniõhtutel, vanavanemate päeval, käinud vallamajas nii mardi- kui kadrisante tegemas, võõrustanud Arukülas seeniortantsupidu, kus võeti vastu 12 tantsurühma: „Toimetame legendaarse tantsupedagoogi Ullo Toomi sõnade järgi – tantsige nii, nagu teil on hea.“
Ta lisas, et tantsurõõmu kohta on nad leidnud hea mõttetera Anna Raudkatsilt: „Tantsija unustab oma igapäevamured ja -hooled, ta meeleolu muutub rõõmsaks ja lõbusaks, tants arendab harrastajates ühelaadilisuse ja ühtekuuluvuse tunnet.“
Juhendaja Evi Tomingas on erialalt algklasside õpetaja, kauaaegne kultuuritöötaja, õpetanud tantse nii kooliõpilastele kui eakatele. Ta on pärit Kuusalu vallast Saunja külast ning elanud 50 aastat Aegviidus. Praegu on tal lisaks Aruküla memmedele tantsurühmad Aegviidus ning Tallinnas Pelgulinnas ja Haaberstis. Ta märkis, et möödunud aastal täitus tantsimisega alustamisest 40 aastat.
Pihlakobara juhendajaks sattus ta vahetult enne memme-taadi pidu: „Garina Toomingas kutsus märtsis, et tule juhendama, kuna Meeta Heinla on haige. Ei mõelnud alguses, et jäängi juhendama, vaid lihtsalt räägin, mida nad tegema peavad. Garina pani aga kohe plaadi peale. Sügisel kutsus ta mind tagasi ning siis jäingi juhendama.“
Proovide ja esinemiste graafik on tema sõnul tihe ning kui keegi proovist puudub või vaja samme ette näidata, tantsib ta ka ise kaasa: „Ikka tuleb proovida leida repertuaari lihtsamaid tantse, mis on seltskondlikud – õpid ühed sammud ära ning ülejäänud tants kordad neid.“
Sünnipäevapeol täitus Pihlakobaral ammune unistus: nad said ühispildi, mida neil varem polnud. Evi Tomingas lausus, et alati on olnud nii kiire ning poseerimiseks pole aega jäänud.
Aruküla kultuuriselts tänas 8 tantsijat, kes on rühmas olnud kõik 10 aastat ning iga tantsija sai raamitud tänukirja rühma ajaloojutu ja piltidega. Rahvakultuuri keskuselt oli eraldi tänukiri juhendajale.
