Harju Jalgpallikooli Aruküla filiaalis käib trennis 24 poissi.
2009. aastal otsustasid Laagrist ja Sauelt pärit Kalmar Liiv, Lauri Esko ja Lauri Nuuma luua spordiklubi, mis korraldaks jalgpallitreeninguid üle kogu Harjumaa.
Mehed asutasid jalgpalliklubi Harju Jalgpallikool. Eesmärk oli, et tekiks ühtne jalgpallikoolide võrgustik, kus treenitakse lapsi ja noori erinevates Harjumaa piirkondades. Klubi filiaalid on Laagris, Tabasalus, Keilas, Peetris, Kiilis, Jüris, Sauel, Laulasmaal, Ääsmäel ja Raasiku vallas Arukülas.
Harju Jalgpallikooli asutajate sõnul loodi filiaalid sellistesse Harjumaa paikadesse, kus noortele jalgpallitrenne veel polnud ning kus nägid potentsiaali.
Trenn kolm korda nädalas
Aruküla 2009. aastal asutatud filiaalis on praegu kahes vanuserühmas kokku 24 poissi. Aastaid treenis noormehi Mario Pruul, sellest sügisest on treener Sauelt pärit Algis Kelder.
„On tunda, et poistega on palju eeltööd tehtud, ning nendega võib rahul olla,“ ütles treener.
Aruküla filiaalis on noortel jalgpalluritel trenn kolm korda nädalas. Vanemaid ehk alates 2003. aastast sündinud mängijaid on 20, nooremaid ehk 2005. aastast sündinuid 4.
„Nooremas rühmas võiks poisse rohkem olla. Kuna neid on vähem, käivad mõnikord trennis koos suurematega. Ega nad vanemale rühmale palju alla jäägi,“ lausus Algis Kelder.
Kaks korda nädalas on Aruküla poistel harjutustrenn, pühapäeviti mängutrenn. Harjutusi on erinevaid, meeskondlikke ja individuaalseid.
„Kõige rohkem meeldib poistele ikka väravaid lüüa,“ sõnas Algis Kelder.
Kuni oktoobri alguseni treeniti väljas, Aruküla põhikooli staadionil. Nüüd mängitakse kooli spordisaalis. Väljaku olukord ei ole kõige parem ja kipub poriseks minema, kuid saali peab treener korralikuks.
Arukülas mitu silmapaistvat mängijat
Aruküla filiaali õpilased pole vaid kohalikud, osa käib kaugemalt. Ka treener sõidab Arukülla Sauelt. Ta treenib lapsi veel jalgpalliklubi Laulasmaa filiaalis ja erinevates lasteaedades.
„Siin on tõesti kihvtid poisid, kellega probleeme ei ole. Väga kohusetundlikud, käivad korralikult trennis ja teatavad ette, kui tulla ei saa. On näha, et neile see meeldib ja tahavad teha. Mängivad samuti päris hästi. Hiljaaegu korraldas meie klubi jalgpalliturniiri ja seal saavutasid Aruküla omad teise koha. Kuigi sõit on pikk, tulen siia alati rõõmuga,“ jutustas treener.
Ta rääkis, et põhjused, miks poisid trenni tulevad, on erinevad. Mõni tahab saada elukutseliseks jalgpalluriks ja kuna konkurents on tihe, tuleb alustada varakult. Osade jaoks olevat see lihtsalt hobi lapsepõlves, mis võib jätkuda ka täiskasvanueas.
Algis Kelderi sõnul on Arukülas mõned eriti silmapaistvad mängijad, kellelt võib tulevikus palju oodata, kui nad otsustavad jalgpalliga jätkata.
Harju Jalgpallikooli asutaja Kalmar Liiv ütles, et kõik klubi mängijad saavad võistelda, kuid väiksemates kohtades asuvatele filiaalidele on kõige raskem võistlusi leida, sest poiste vanusevahe võib olla kaks kuni kolm aastat. Kõik filiaalid võistlevad omavahel Mini-Liigas vanuse ja taseme järgi. Suurematele turniiridele valitakse välja ühine võistkond, kus mängivad iga piirkonna parimad poisid.
„Mitu Aruküla poissi neile turniiridele võistlema saavad, sõltub olukorrast. Võistlusi, kus Aruküla filiaal ühise tiimina võistelda sai, oli eelmisel hooajal 4-6 korda, sel hooajal proovime leida rohkem võimalusi.“
Potentsiaali on igal pool
Kalmar Liiv rääkis, et jalgpallikool otsustas lasteaia- ja koolilapsi treenima hakata, et sporditegemise rõõm tuleks juba varakult: „Praegu on virtuaalmaailm kättesaadav juba 3-4aastastele lastele. Sport jääb kõrvale, lapsed ei oska enam isegi joosta.“
Mehe sõnul võeti nende idee Arukülas hästi vastu ja sellest ajast on jalgpallikooli filiaal seal tegutsenud. Koolide võrgustiku mõte seisneb selles, et töö käib nagu päris kooliski ühtsustatud õppekava järgi.
„Igal treeneril on küll oma õpetamismeetodid, kuid me saame igal nädalal kokku ja arutame läbi mängumudelid ning anname oma tegevusest ülevaateid. Sedasi tekib võimalus panna vajadusel kokku meeskond erinevate filiaalide tugevamatest mängijatest. Kuigi treenerid on olnud erinevad, on õpetus suurel määral ühtne ning kõik saavad aru, kuidas mängida,“ jutustas ta.
Kalmar Liiv lisas: „Ei ole nii, et eestlased ei oska jalgpalli mängida ja meil pole talente. Viieaastase hispaanlase ja sama vana eestlase jalad ei ole ju nii erinevad, et üks oleks justkui sündinud jalgpalli mängima ja teine mitte. Küsimus on ikkagi treeningutes ja keskkonnas, kus laps elab, sest potentsiaali on igal pool.“
