Perenaine AIVI HIIBUS veedab käsitöökohvikus rohkem aega kui oma päriskodus.Vildivilla perenaine AIVI HIIBUS peab viltimist rahustavaks ja teraapiliseks.
Helekollasel majal Aruküla raudteejaama juures on silt Vildivilla käsitöökohvik.
Kui sisse astuda, tuleb vastu värskelt küpsetatud saiakeste lõhn ja ahjusoojus. Põrandal on kaltsuvaibad, pehmed diivanid ja linikutega kaetud lauad ootavad külalisi. Avariiulitel on igas suuruses ja värvitoonis käsitööna valminud nipsasju. Toa muudavad kirevaks vilditud vestid, sallid, mütsid ja toolikatted. Villariiulite ees seisab vineerist viltimislaud.
Kohvikuleti taga askeldab viltimishuviline perenaine Aivi Hiibus, kes kiidab, et käsitöökohvik on tekitanud külalistes põnevust: „On juhtunud, et inimene astub uksest sisse ja imestab, et kas ta on sattunud kellegi koju. Minu jaoks ongi see teine kodu, oma päriskoju Perilas satun ma harvem. See ongi mu eesmärk, et Vildivilla oleks hubane nagu kodu.“
Perenaine unistab, et rahvast käiks rohkem: „Vahel olen siin päris üksi. Aeg-ajalt käiakse meie juures sünnipäevi tähistamas. Oleme viltinud, teinud soolataignast prosse ja polümeersavist ehteid. Ühe väikese poisi sünnipäeval meisterdasime puidust lennukeid.“
Aivi Hiibus räägib, et Vildivilla on tegutsenud kaks aastat: „Leidsime selle maja, kus on olnud nii pood kui taarapunkt. See tundus sobiv koht, kuhu tuua oma villakotid, mis enam koju ära ei mahtunud. Maja oli aimatavalt kollast värvi ja räämas. Otsisime omaniku üles ning rentisime ruumid. Kokku on meil kasutusel 80 ruutmeetrit.“
Perenaine alustas Vildivillas viltimise töötubadega, pool aastat hiljem otsustas teha ka kohviku: „Esialgu küpsetasin neile, kes käisid siin käsitööd tegemas. See tundus nii hea mõte, et tahtsin sisseastujatele igal ajal midagi pakkuda. Meie firmamärk on martsipani-pohlasaiad, neid ostetakse kõige rohkem. Meilt tellitakse ka pidusaiu- ja kooke.“
Pagaritooteid valmistab Aivi Hiibus ise: „Need on minu retseptid, katsetasin erinevaid maitseid ning leidsin parimad kombinatsioonid. Teen taigna ning küpsetan siinsamas Vildivilla ahjus.“
Suurem kirg on perenaisel aga viltimine, mille järgi sai käsitöökohvik nime: „Olen tegelenud viltimisega üle viie aasta. Osalesin rahvaülikoolis paaril kursusel, et oma oskusi täiendada. Vildivilla nime pakkus välja mu abikaasa Roland Hiibus. Tahtsime, et nimes oleks nii vill kui viltimine ning lõpptulemus kõlas hästi.“
Ta lisas, et viltimine on teraapiline ja rahustav: „See on vahva, et asjad saavad imekiiresti valmis. Näiteks salli tegemiseks kulub 2-3 tundi.“
Villa valib Aivi Hiibus hoolikalt: „Mind varustab kohalik Raasiku villavabrik. Siidpehmet meriino viltimisvilla saan Saaremaalt OÜlt Pilvelambad.“
Perenaine jutustab, et kõige rohkem käib Vildivillas külalisi suvel: „Siis on läbisõitjaid ning ka kohalikud on rohkem liikvel. Palju ostetakse vilditud ehteid, salle ja märkmikukaasi. Talvel käib kliente vähem, siis panustame rohkem töötubadesse. Eelmisel talvel olime paar kuud kinni, nüüd püüame olla kogu talve avatud.“
Ta kirjeldab, et Vildivillas käivad nii püsikliendid kui ka juhuslikud uitajad: „Vildivillal on sõpru, kes astuvad siit sageli läbi, see on mõnus kogunemiskoht. Uudistajaid on ka kaugemalt: meist kirjutati oktoobrikuu Maakodu ajakirjas ja on neid, kes tulid teadlikult selle artikli peale. Meie töötubadesse tullakse ka Tallinnast, rongiga on kiire ja mugav.“
Aivi Hiibus räägib, et Vildivillale annavad näo tublid käsitöömeistrid: „Lisaks minu viltimiskäsitööle korraldab Kairit Ausmees saviõpitubasid, nukke meisterdab Diana Kuurma, Agnes Männiste on teinud kosmeetikaõpitubasid. Väiketootjad lähedalt ja kaugemalt toovad meile müügile oma kaupa: nii taluleiba kui seepi.“
Vildivilla sisustuseks pole perenaine midagi ostnud: „Kõik on taaskasutus ning kusagilt kokku otsitud.“
Aivi Hiibus pole käsitöökohviku jaoks rahalist toetust saanud: „See on meie enda panus. Oleme mõelnud raha taotleda, aga bürokraatiat on palju ning nõuded karmid. Kogume raha õhksoojuspumba jaoks, ahjuga küttes on siin talvel päris jahe.“