Laupäeval, 16. juulil avati Aruküla koduaedades 10 kohvikut, osalejad kiitsid ettevõtmist.
Saanud inspiratsiooni Hiiumaa kohvikutepäevast, oli Aruküla Kultuuriseltsi juht Garina Toomingas sarnast ettevõtmist Arukülas plaaninud enam kui kaks aastat. Nüüd, kus see tehtud, on nii korraldajail kui osalejail emotsioonid laes.
„Mul jooksid pühapäeva hommikul rõõmust pisarad – mobiilile tuli aina tänusõnumeid. Üritus läks väga paljudele korda. See kõik oli tänu kohvikupidajatele. Nemad tulid asjaga kaasa, ja andsid külastajatele emotsiooni,“ jutustas Garina Toomingas.
Kohvikutepäev algas Aruküla lauluväljakul. Enne kui rahvas erinevate kohvikupidajatega kaasa saadeti, jagas Garina Toomingas osalejatele Henri Reederi koostatud kaardid ning tutvustas kohvikuid. Seejärel hakati liikuma, küll jalgsi, rattaga või autoga, paari euro eest sai sõita Voore talli kalessiga.
„Eelmisel aastal käisime perega Kärdlas kohvikutepäeval. Väga hea, et Arukülas ka tehakse. Usun, et tuleb tore päev ja külastame kõiki kohvikuid. Osavõtt võiks olla elavam, kahju, et inimesi vähe,“ sõnas Aruküla elanik Priit Tammeraid.
Esialgne mulje, et rahva huvi pole suur, võis aga petlik olla. Mida õhtu edasi, seda enam oli näha kohvikust kohvikusse liikumas inimesi, kes avamiselt puudusid. Kaarte jagati kõikides peatuspaikades.
„Meil oli 250 kaarti, järele jäi 25. Paljud olid gruppidena ja võtsid kahe peale ühe,“ lausus Garina Toomingas ning arvas, et koos külaliste, kohvikupidajate ja esinejatega võis osalejaid olla nelisada.
Omanäolised kohvikud
Männiku teel avatud kohviku peremees Valdur Peegel oli meelelahutuseks üles pannud kolm peeglit – üks, mis tegi pikaks, teine paksuks, ja kolmas moonutas eri viisil.
„Peeglikohvikus pandi õhuke viineripirukas peegli ette ja küsiti: „Millist pirukat soovid, peenikest või paksu?““ naeris Garina Toomingas.
Henri Reeder oli sõprade abiga avanud oma kodus kahe kohvikuga Kohvikumaja. Noortekohvikus mängis taustaks Raasiku valla superstaarivõistluse video, Arne Oidi VIP-kohvikus lasti Arne Oidi muusikat – helilooja oli Henri Reederi vanaonu. Pool- ja täistundidel esines nukunäidenditega Äpunäpp.
Arukate kohviku avasid Pille Tina-Kuusik ja Alar Kuusik, kellel oli laupäeval 12. pulma-aastapäev: „Oleme alati käinud kohvikus, aga see pole ikka olnud päris see. Sel aastal lugesime kohvikutepäeva kohta ja mõtlesime, et teeme ise. Väga mõnus on.“
Nemad olid oma külastajatele koostanud viktoriini. Kui võistkonnad jäid viiki, selgitati võitja noolemängus.
Katriin Tiigi eestvedamisel oli Aruküla laululaval avatud käsitöökohvik, mida sai külastada ka pärast kella 20, kui muud kohad sulgeti ning lauluväljakule koguneti kuulama Harju Meeste kontserti. Kes tegevust soovisid, said õmmelda. Pakuti leiba, saia, ja sepikut.
Kivilinna kohviku perenaine Ingrid Teino avas kohviku kortermaja aias: „Mina tegin kohviku kivilinnas, sest tunnen uhkust oma majataguse üle. Tahtsin ära proovida kohvikupidaja ameti, on huvitav. Peoperenaine on ju see, kes peab muretsema, et klientidel oleks meeldejääv kogemus.“
Ta kiitis kohvikupidajate vahelist suhtlust: „Kui kellelgi ülerahvastatus, helistavad. Siis saame reguleerida ja soovitada külastajatele, kuhu minna.“
Muusikute kohvikus esinesid Juhan ja Mae Trump ning nende poeg Janno koolikaaslastega Georg otsa nimelisest muusikakoolist.
„Olen selline, et meeldib külalistega jahmerdada,“ lausus Mae Trump. Tema kilupirukad läksid rahvale hästi peale. Üks seltskond oli teistes kohvikutes nii palju magusat saanud, et Muusikute kohvikus telliti esimese asjana 14 kilupirukat.
Tiit Saare Saare kohvikust jutustas, oli nõus oma kodu avama, kui pakuti, et Harju Mehed võiks esineda. Peremees, kes seal ka ise laulab, arvas, et see oleks huvitav eksperiment.
Diletantide kohviku peremees Kaupo Hert ei uskunud, et rahvast nõnda palju tuleb: „Meil olid plaanitud sketšid, kuhu oleks kaasatud ka külastajad. Selleks oli eraldi laud. Aga kuna tuli nii palju inimesi, pidi ka selle laua kasutusele võtma ja teenindamisele läks nii palju aega, et ei saanudki realiseerida kõike, mis plaanis. Sellest on natuke kahju.“
Diletantide menüüs olid toidud näitetrupi etenduste nimedega.
„Mõni tahtis teada, mis ühe või teise nime taga on, mõni ütles, et las jääb parem üllatuseks.“
Lapuliste kohviku peremees oli Guido Liiskmann. Tervituseks olid ukse ette pandud rahvariietesse riietatud mannekeenid, külastajatele tantsisid Lapulised.
Marilys Pauluse Kirsi kohvik Põllu tänaval oli kõige suurema koogilauaga. Joogid ja koogid viidi külastajatele lauda, tegemist oli palju. Perenaist abistas Ellen Penjam.
„Ellen töötas Kurvi poes. Tema salat oli viis pluss, seda osteti kogu aeg. Menüüs olid ka Elleni salat ja hamburger, mida inimesed teavad, kuigi pood on mitu aastat kinni,“ ütles Garina Toomingas.
Kolm tundi vähe
Kohvikute külastamiseks oli aega kolm tundi. Mõned kiirustasid, et jõuda kõikjale, teised olid paari tunniga käinud läbi 2-3 kohvikut. Elu Arukülas kees, kuid oli ka neid, kes ei teadnud, mis toimub.
„Üks mees ütles: „Kuidas küll on nii, et kõik täna pidu peavad?“ Selgitasime talle,“ rääkis Garina Toomingas.
Maile Paenurm ja Ruth Molok tunnistasid, et on tore tutvuda inimeste kodudega: „Suurepärane üritus. Oleme ise kortermajast. Tunneme inimesi ja nüüd saame näha, kus nad elavad.“
Lea Lille lausus pärast viie koha külastust: „Kohvikud on kõik eri- ja omanäolised. Väga meeldis Trumpide kohvik, nad on muusikainimestena hästi ära tabanud kohviku hõngu. Minu arvates on aga vahemaa pikk ja alla poole tunni ühe kohviku jaoks liiga lühike aeg. Tahaks maha istuda ja nautida kohvi ning perenaise salaretsepti järgi tehtud kooki.“
Ingrid Trampvärk enam Arukülas ei ela ning tuli kohvikutepäevaks külla: „Tahan vaadata, mis inimesed välja on mõelnud.“
Mariliis Ivask Tallinnast oli Arukülla tulnud kamba sõpradega: „Käisime siin kolmapäeval teatris ja Garina ütles, et ootab kõiki laupäeval kohvikutepäevale. Tulime vaatama.“
Kohvikutepäev lõppes osalenute üllatusrongkäiguga lauluväljakule.
Järgmisel aastal uuesti?
Neid, kes kohvikutepäeva järel ütlesid, et osaleksid järgmisel aastal ise ka, oli mitmeid.
„Paljud, kes mulle alguses ära ütlesid, sõnasid, et teavad nüüd, kuidas ja mida teeksid. Mul on hea meel, et need kümme otsa lahti tegid ja olid oma kodusid nõus teistega jagama,“ jutustas Garina Toomingas.
Ta lisas: „Kui kohvikupidajatega eelnevalt arutasime, tundus kolm tundi pikk aeg. Nüüd oleme rääkinud, et pidanuks tegema viis tundi. Aga see oli esimene proov ja sai targemaks. Küsiti ka, miks ei olnud kaht kalessi. Mina veel põdesin, et sõit kallis, maksab kaks eurot, aga keegi ei nurisenud.“
Kas ka edaspidi kohvikutepäeva tehakse, korraldaja öelda ei osanud: „Eks näis, kas hakkame tegema iga aasta tagant või hoopis viie aasta järel.“
Kohvikute päev tekitas osalejate seas ka uue idee.
„Tõstatasin küsimuse, mis ajast on uus inimene Arukülas arukülalane? Mina elan siin 26 aastat, millal olen täieõiguslik põline arukülalane? Meil tekkis kümnekonna inimese seas diskussioon, et iga viie aasta järel võiks olla uute arukülalaste ristimine. Näiteks võiks 725. aastapäeval võtta vastu uusi arukülalasi, teha selline rituaal.“
