ARNO LEPNURM Tsitrest – Kolga kooli muhe ja lihtne õpetaja

4058

Kolga muuseum korraldas seminari, millega tähistati Kuusalu valla aukodaniku ARNO LEPNURME 90. sünniaastapäeva.


Arno Lepnurme tutvustava näituse ees seisavad tema venna Hugo tütar URVE AULIS, minia TATJANA LEPNURM, poeg ANDRES LEPNURM, tütar TIIU LEPNURM, tütrepoeg ALLAN MERISAAR, venna lapselaps HELINA AULIS ja tema elukaaslane MARCELO GATICA.

Kuusalu pasunakoori dirigent, Kolga ja Kuusalu koolide puhkpilliorkestrite rajaja, Kolga kooli õpetaja ja kodu-uurija Arno Lepnurm nimetati Kuusalu valla aukodanikuks ligi 20 aastat tagasi – 1991. aasta 21. novembril.

Ta oleks saanud 13. märtsil 90aastaseks. Sel puhul kutsus Kolga muuseumi juhataja kt ning giid-fondihoidja Ulvi Meier koostöös aukodaniku tütre Tiiu Lepnurmega kodukandirahvast Kolga valitsejamajja tähistama Arno Lepnurme sünniaastapäeva.

Huvilisi kogunes üle poolesaja. Tutvuti selleks puhuks koostatud näitusega – fotode ning ülevaatega eluloost. Meenutati Arno Lepnurme kui isa, kolleegi, sõpra ja abilist.

Tema lapsed, poeg Andres Lepnurm ja tütar Tiiu Lepnurm tõdesid, et isa oli sageli kodust ära. Kui jõudis koju, hakkas vihikuid parandama. Tegi igapäevaseid kodutöid, ka lapsed aitasid jõudumööda.

Andres Lepnurm: „Isa oli lihtne ja aus mees, sirgejoonelise ütlemisega, kuigi oskas olla ka diplomaatlik. Oli sõbralik ja mõnusa olemisega, asjad tegi selgeks rahuliku jutuga. Karistamist mäletan ühe korra, see oli asja ette.“

Kuna Arno Lepnurm oli koos emaga saadetud Siberisse, sinna jäi ema haud, rääkis poeg, et isal tekkis tahtmine minna ja haud üles otsida, kuid tervis seda enam ei võimaldanud: „Soome uudiseid ja ilmateadet kuulas ta patareiraadioga. Soomes käisime isaga ära, Karjala poolel.“

Tiiu Lepnurm lisas: „Meil olid isa tehtud uhked tõukerattad ja puust püssid-ragulkad. Kui Andres midagi korda saatis, siis isa aina rääkis ja rääkis temaga. Mäletan, kuidas Andres ütles, et isaga lähen läbi tulest ja veest.“

Kuldsete kätega õpetaja
Ester Tammets asus Kolga koolis tööle 1949. aastal: „Töötasime koos 26 aastat, kuni koolimaja suleti. Kui tööle läksin, olin 23aastane. Arno Lepnurm oli mu kunagine koolivend ja küsis, kuidas enesetunne on, et ära muretse, me aitame. Ta oli sõbralik ja hea, töökas ja inimlik töökaaslane, kelle kohta saab öelda, et oli inimene suure algustähega. Tal olid kuldsed käed, oskas palju ise teha ning kui midagi oli vaja koolimajas parandada, tegi korda. Kui tunnid lõppesid, vahetas riided ja asus remontima. Ka paljud õppevahendid olid tema valmistatud.“

Esimene muusikaõpetaja
Kuusalu pasunakoori pillimees ja naaber Toomas Tammemäe rääkis Arno Lepnurmest kui pilliõpetajast: „Koolis ei olnud ühtegi poissi, kes oleks pääsenud puhkpillist, kõik proovisid mängida. Mõni jäigi selle juurde ja pillimäng sai hiljem põhitegevuseks. Mul on hea meel, et saan alati öelda, minu esimene muusikaõpetaja oli Arno Lepnurm. Elasime kooli internaadis, puhkpilliorkestri proovidesse tulid õhtul ka külamehed. Kustkohast pillid saadi, ei tea, aga ju see oli Arno roll, et need olid. Tema oli ka hea kõnemees, saatis inimesi kodudest viimsele teekonnale.“

Toomas Tammemäe jutustas ka, kuidas Tsitre poisid käisid jala kooli, õpetaja Lepnurm tuli pika sammuga hiljem: „Teadsime, kus kohas ta meist mööda läheb. Kui möödus varem, oli selge, et me ei jõua õigeks ajaks.“

Et järeltulijad ei tunneks häbi
Kolga endine metsaülem Leo Laanetu kõneles Arno Lepnurmest kui heast sõbrast, isetegevuskaaslasest ja looduse hoidjast: „Tema kõnes oli oluline see, mida jättis ütlemata. Arnot tuli kuulata. Koolimehena oli ta leplik, sõnas ikka, et poisid ei tohi pahasid asju korda saata, aga karutembud tuleb ära teha.
Meie esimene kokkupuude oli seotud Tsitres suure vabaõhulavastusega „Villu võitlused“.“

Kui Eestis loodi 1966. aastal looduskaitseselts, moodustati aasta hiljem selle Kuusalu osakond, Arno Lepnurm kuulus juhatusse. Tema kaudu sai anda infot ja edastada ettepanekuid. Ta oli ka ühiskondlik looduskaitseinspektor.

„Nõukogude ajal oli ju lööklause, et looduselt ei võeta armuande. Arno tegutses selle nimel, et meie loodust ei hävitataks. Ta mõtles sellele, et me käituks oma elu ajal nii, et järeltulijad ei tunneks häbi oma eelkäijate pärast.“

Sõna otseses mõttes valgustaja
Lahemaa rahvuspargi kaua­aegne giid Anne Kurepalu kohtus Arno Lepnurmega 1973. aasta kevadel, aasta varem oli asunud ajaloolasena rahvusparki tööle: „Tuli koostada ajaloolised õiendid Muuksi ja Tsitre kohta. Arno oli minu abiline ja sõna otseses mõttes valgustaja, istusime Muuksi Linnamäel vaatega külale. Meil olid tundidepikkused vestlused, tema viis mind selle kandi looduse juurde. Ta teadis iga kivi ja teerada, oskas jutuga pilte maalida minevikust tänapäevani. Olen vabakutselise giidina kasutanud kümneid Arno jutte, neist kumas läbi tohutu armastus oma kodukoha vastu. Võrdlen teda laterna või majakaga, kes valgustas teid. Temas oli palju rikkust, ta oskas oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel neid jagada. Arno Lepnurme ja loodust polnud võimalik lahutada, nad kuulusid kokku.“

Oli isa eest
Mitu esinejat nimetasid Arno Lepnurme otsekui oma isaks ja seda ütles ka Tsitre elanik Lembit Laurent: „Minu isa suri varakult ja Arno oli mulle tõesti isa eest. Kui olin juba täisealine, kõnelesime sadu tunde. Ta rääkis ka küüditamisest, et kuidas inimesi Tsitrest ja Muuksist viidi. Ütles, mul on palju kirjutatud, aga praeguse valitsuse ajal kõike ei avalda. Tema käsikiri Muuksi õpperajast oli mahukam, võeti palju välja, ka talude nimed, ja pidi leppima.“

Lembit Laurend kirjeldas veel, kuidas poistena jooksid, puhkpillid käes, ja lõid neid mõlki: „Arno parandas pille ja palus, et me nendega ei hullaks. Ta oli väga mitmekülgne: remontis ka raadioid, pidas mesilasi, haris põldu, juhatas laulukoore ja dirigeeris orkestrit, uuris kodukandi ajalugu, tegeles looduskaitsega.“

Astrid Veltsmaa meenutas: „Olin 4. klassi laps, hakkasime õppima „Ema südant“. Õpetaja Arno Lepnurm ütles: „Ema süda on õrnas asi,“ ja suured pisarad jooksid. 1988. aastal ilmusid ajakirjas Vikerkaar Ruth Eliase mälestused ja seal on kirjeldus, kuidas ema püüdis Arno Lepnurme elus hoida, ise nälgides.“


ARNO LEPNURM
13. märts 1921-28. juuni 2000

Sündis Kolga valla Hagumäe talus, peres oli neli poega. Õppis Loo ja Kolga koolis, Ravila rahvaülikoolis ja Rakvere Pedagoogilises seminaris.

14. juunil 1941 saadeti koos emaga Siberisse, tagasi tuli üksi 1945. 1948-1949 oli Kolga rahvamaja juhataja. 1947-1975 oli Kolga kooli laulmise ja poiste käsitöö õpetaja. Juhatas pasunakoore.

Tegutses etnograafiamuuseumi korrespondendina, oli Lahemaa rahvuspargi sünni juures, koostas raamatu „Muuksi looduse õpperada“.