„Euroopa turist tuleb sageli kogu Baltikumi külastama, mitte ainult Eestisse, Lätti või Leetu. Sellest sündis mõte kutsuda säästva turismi jätkuprojekti lisaks lätlastele ka leedukad.
Saatsin ingliskeelsed kirjad Leedu nendele Leader-tegevusgruppidele, kus on suured rahvuspargid. Kuid ei vastatud. Siis vaatasin, kus on piirkondlikud kaitsealad, ja saatsin kirja Lamatos Zeme tegevusgrupile. Sealt saime vastuse, nii leidsime uue koostööpartneri. Hiljem selgus, et nende Nemunase jõe delta regionaalpark ja ka sealne Rusne saar on Vilniuse kõrval Leedus kõige külastatavam turismipiirkond,“ lausus Arenduskoja säästva turismi rahvusvahelise projekti idee autor Sirje Kuusik, Kadrina vallas asuva Kuusiku turismitalu vanaperenaine.
Arenduskoja õppereisil Leetu, mis toimus 2.-6. märtsini, tõdesime bussiseltskonnas mitmel korral, et oleme pärast Eesti taasiseseisvumist rohkem käinud Soomes, ka Rootsis ja teistes põhjamaades, pigem kippusime põhja poole, oluliselt vähem lõunasse nõukogudeaegsetesse vennasvabariikidesse. Kuid ootamatult palju huvitavat ja avastamisväärset on ka Leedus ja Lätis. Nagu eelmise aasta õppereisidel Lätti, tekitasid Leedus nähtud kohad ja inimesed seekord samuti soovi minna sinna tagasi koos perede või sõpradega.
Sõitsime Leetu jätkuprojekti avaüritusele väikebussiga, kokku 19 reisijat, kellest 9 olid Arenduskojast ning 5 Rohelise Jõemaa Koostöökojast ja 5 Põhja-Eesti Koostöökojast. Arenduskojast osalesid õppereisile peale idee algataja Sirje Kuusiku veel projektijuht Katrin Suursoo, tegevjuht Heiki Vuntus, Loksalt Kuivoja puhkekeskuse perenaine Ele Tern, Kuusalu vallast Juminda Poolsaare Seltsi juhatuse liige Tiina Viirna Kolga-Aablast ja Vana-Sirge küülikutalu perenaine Aive Niilo Kalme külast, Haljala vallast Adami turismitalu noorperenaine Eva-Maria Liiv ning Toolse Puhkeküla perenaine Helen Karus. Kaasa sai ka ajakirjanik Sõnumitoojast.
Eestis oli siis avastatud kaks koroonaviiruse kandjat, Leedu riik välja kuulutanud eriolukorra, kuid veel pääsesime üle piiride nii sinna kui tagasi vabalt. Me võõrustajad kommenteerisid muigamisi, et Eesti on taas ka koroonaviiruse osas Leedumaast ees.
Ööbisime Rusne villas, mille omanikud on pealinnast Vilniusest. Tööd antakse kohalikele inimestele. Osadele me grupist olid Rusne villa majad ja ka Lamatis Zeme vastuvõtjad tuttavad, mullu juunis allkirjastasid seal multifunktsionaalse säästva turismi ettevõtluse arendamise rahusvahelise projekti koostöölepingu.
Üllatust tekitas asjaolu, et kell kümme õhtul pandi mõlema maja välisuksed lukku meid ette hoiatamata. Oma majja pääsesime läbi alumise korruse akna.
Projektis Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi tegevusgrupid
Arenduskoja Leader-tegevusgrupi säästva turismi rahvusvahelise projekti raames sai Lahemaa rahvuspark kolm kuud tagasi enne jõule Europarc sertifikaadi. Nüüd tegeleb Arenduskoda kolmeaastase jätkuprojektiga. Selles teevad kaasa 9 Leader-tegevusgruppi Eestist, Lätist, Leedust ja Rootsist. Algataja ning juhtpartner on MTÜ Arenduskoda, kuhu kuuluvad Kuusalu, Tapa, Kadrina, Haljala vald ja Loksa linn.
Lätist osalevad Gauja jõega seotud rahvusparkide alal tegutsevad kaks Leader-tegevusgruppi Eestist peale Arenduskoja ka Rohelise Jõemaa Koostöökogu, mis on seotud Soomaa rahvuspargiga. Uue koostööpartnerina on kaasatud Põhja-Harju Koostöökogu, mille piirkonnas Jõelähtme vallas on Rebala kaitseala ja muidki kaitsealasid. Esmakordselt on projekti partnerid kaks Leader-tegevusgruppi Leedust – Lamatos Zeme, mis tegutseb Nemunase delta regionaalpargis, ja tegevusgrupp, mille piirkonnas on Plateliai järve ümbritsev Žemaitija rahvuspark.
Lamatos Zeme tegevuspiirkond asub endisel Ida-Preisimaal ehk Väike-Leedus. Piirinaaber on Venemaa koosseisu kuuluv Kaliningradi oblast ehk Ida-Preisimaa kunagine Köningsbergi linn ja selle ümbrus. Väike-Leedu on Kuusalu kihelkonnaga natuke sarnane, seal on tekkinud Leedu riigi praegune kirjakeel, Kuusalu on eesti kirjakeele sünnikoht.
Rusne saar – Leedu madalmaa
Nemunase delta märgala sarnaneb oma pikkade kanalite ja lagedate väljadega kohati Hollandiga. Nemunase rohked harujõed on ääristatud vallide ehk poldritega, et kaitsta põlde ja elumaju üleujutuste eest.
Üks omapärasemaid kohti sel märgalal on Rusne saar, mis ühelt poolt piirneb merega, Leedu mandrialast lahutavad teda Atmata ja Skrivyte jõeharud. Kusjuures Skrivyte jõgi on piir Venemaaga.
Rusne valda tutvustas vallavanem Dalia Drobniene, kes võõrustas meid Leaderi toetuse abil korda tehtud Rusne seltsimajas.
Dalia Drobnienel olid seljas Väike-Leedu rahvariideid. Leedus määrab vallavanema ametisse riik, sellele eelneb konkurss. Ta jutustas, et kandideeris ametisse 6 aastat tagasi, kandidaate oli 6, komisjoni ees tuli vastata 100 küsimusele. Vallavanema ametisse määratakse tähtajatult, töötada võib kuni pensionile jäämiseni.
Vallavanem rääkis, et enne sõda oli saarel 7500 elanikku, paljud sakslased põgenesid enne nõukogude vägede tulekut, teine suurem äraminek oli 1968. aastal, siis koliti elama Ida-Saksamaale. Saare asustasid leedukad, praegu on elanikke 1467.
Dalia Drobniene kirjeldas, kuidas saare kõige suurem probleem oli igakevadine suurvesi ja ka suuremad vihmaperioodid, mis ujutasid üle asfalttee lõigu mandriga ühendava silla lähedal. Võitlus üleujutusega oli saarerahva iga-aastane reaalsus, vahel tuli elada muust maailmast äralõigatuna nädalaid. Rasedad viidi varakult enne sünnituse tähtaega saarelt ära. Neli traktorit vedasid autosid ujutuskohast läbi, päevas kulus sellele 2000 eurot. Vett on hullematel aegadel sel teelõigul olnud 1,20 meetri, sageli 50-70 sentimeetrit.
Ent mõni kuu tagasi olukord muutus, kui valmis sai riigieelarvest rahastatud 400 meetri pikkune estakaad. Vallavanem näitas videofilme ja fotosid, kuidas saarerahvas käis Leedu parlamendi ees saadikutelt abi palumas, kaasas plakatid. Suur pidu ja üleriigiline meediakajastus oli 2017. aastal, kui Leedu peaminister teatas, et raha on eraldatud ja estakaad tuleb.
„Saime miljonäriks, Leedu riik nagu hea emake võttis meid oma embusesse, me ei karda enam kevaditi vett. Nüüd tahavad noored pered tulla saarele elama,“ kirjeldas vallavanem.
Eriti läksid südamesse videos nähtud kaadrid estakaadi avamispeost, kus kohal oli vist küll kogu saarerahvas. Estakaadi juurde oli pandud suur loosung „Aitäh, Leedu!“.
Kalapüügi- ja töötlemistalu
Perefirma Ingos Rukyklele talus käidi eelmisel suvel ka väiksema koosseisuga. Kalapüügi, töötlemise ja müügiga tegelevad kaks põlvkonda: peremees ja perenaine, nende täiskasvanud lapsed. Pereettevõttel on 2012. aastast rahvusliku toidu valmistamise sertifikaat. Koduõues on lisaks suitsuahjule ja väikesele poele külaliste jaoks eraldi katusealune, kus viiakse läbi loenguid kalapüügist ja töötlemisest ning pakutakse degusteerimiseks erinevaid soolatud ja suitsutatud kalu. Peretütar ja ta abikaasa õpetasid kalade puhastamist ning näitasid, kuidas kala suitsetatakse. Ettevõte müüb oma toodangut Klaipedas, Vilniuses, Palangas.
Leedu esimene veinimeister
Leedu esimene litsentsiga koduveinide valmistaja Ceslovas Ramoška võttis meid vastu oma veinimõisas. Tema firma Ceslovo Vynas sai müügiõiguse 2011. Aastal. Nüüdseks on Leedus 10 veinivalmistajat, Lätis on neid 70.
Peremees rääkis, et neil oli turismitalu ning abikaasa käis lisatööna turul vaarikaid müümas. Kord ei müünud ta ära midagi, tõi 20 kilogrammi vaarikaid koju ning tuli mõttele, et neist võiks teha veini. Pakkusid seda külalistele ja jagasid sõpradele, kes kiitsid ja soovitasid vaarikaveini juurde teha.
Degusteerimisel pakutud õuna-, aroonia-, vaarika-, pihlaka- ja mustsõstraveinid olid sedavõrd kvaliteetsed, et kui poleks teadnud, ei oleks osanud arvata, et need on villitud talu veiniköögis. Aastane limiit on 10 tonni, kui rohkem toota, on nõuded karmimad. Kanget alkoholi pereettevõtted Leedus toota ei tohi.

Foto Heiki Vuntus
Kura säär ja sealne supergiid
Selle õppereisi kõige erilisem käik oli Kura säärele – ligi 100 kilomeetri pikkusele ja kuni 2 kilomeetri laiusele looduskaitsealusele poolsaarele, millest umbes pool kuulub Kaliningradi oblastisse. Kõrvuti kauni loodusega andis lisaväärtust suurepärane giid, kelle isekeskis nimetasime kohalikuks härra Turovskiks, kuna sarnaneb Eesti tuntud loomaasjatundjaga nii välimuselt kui ka kõnemaneerilt. Kui koroonaviirus taandub ja on plaanis turismireis Leetu Kura säärele, paluge giidiks Arunas Balna.
Kõndisime UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluval pikal ja tuulisel ranna-alal, mis on kantud Euroopa kümne ilusama ranna loetelusse. Kura säärel on neli endist kaluriküla: Preila, Pervalki, Juodkrante ja Nida. Viimane on neist kõige tuntum. See kant oli omal ajal Euroopa üks armastatumaid kuurorte, alles on paljud hotellid, villad, külalistemajad. Nidas suvitas ka Nobeli preemia laureaat, saksa kirjanik Thomas Mann. Tema majamuuseumi me ei külastanud, ka mitte merevaigumuuseumi, kuna olid talveks suletud. See-eest jagas merevaiguterasid me vahva giid.
Käisime vaatamas kormoranide kolooniat, kus neist lindudest jääb maha väljasurnud maastik. Kõndisime ka Parnidise düünides, mis ulatuvad merepinnast 52 meetrit kõrgemale.
Sealne suurim vaatamisväärsus on graniidist päikesekell, mille kivisamba kõrgus on 13,8 meetrit, kaal 36 tonni. Teel liivakella juurde uurisime skulptuuri „Vastutuult“, mis kujutab Prantsuse kirjanikku ja filosoofi Jean-Paul Sartre, kes käis Nidas 1965. aastal koos elukaaslase Simone de Beauvoir´ga. Skulptuur on loodud samas kohas tehtud foto järgi. Jalutasime ka Juodkrante puuskulptuuride pargis, mida kutsutakse Nõiamäeks. Giid jutustas kohalike käsitöömeistrite tehtud puukujudega seotud legende.
Kintai kunstikool ja turismikompleks
Lamatos Zeme juhatuse esimees Vygartas Kamarauskas saatis meid õppereisi viimasel päeval, kui tutvusime Kintai alevikus kunagisse algkooli rajatud kunstikooliga, millest suure osa moodustab Leedu filosoofi ja teosoofi Vydunase muuseum. Tema tegelik elukoht jäi Venemaa poolele, muuseum otsustati rajada Leedumaale.
Turismikompleksi UAB Kintai tutvustas direktor Rimgaudas Višinskas, kellelt kuulsime, et firma korraldab turismiteenust kogu Rusne saarel. Majutusloaga külalistemaju on kokku 15. Kalatiike 600 hektaril – müüakse toorest ja töödeldud kala, võimaldatakse kalapüüki.
Küsisime nii Kura säärel kui ka Rusne saarel looduskaitseliste ja muude piirangute kohta.
Paljud reeglid on samad, mis meilgi Lahemaa rahvuspargis. Kura säär on kogu ulatuses sisuliselt reservaat. Säärele ehituskrunte enam ei jagata, uute hoonete ehitamisel on kooskõlastuste saamine mitmeaastane protsess. Rajatavad majad peavad seal ja ka Rusne saarel olema Ida-Preisimaale iseloomuliku arhitektuuriga.