Aruküla saalihokinaiskond Arenculle on Raasiku valla ainus naisvõistkond.
„Miks saalihoki? Sattusin mängima juhuslikult, see paelus mind, pakkus adrenaliinilaksu ning pärast trenni oli tunda, et võttis läbi olulised lihased,” kirjeldas Arenculle naiskonna liige Sirli Leok, Aruküla saalihokinaiskonna loomise idee autor.
Naiskond, mille toimetamist organiseerib MTÜ Arenculle, alustas tegutsemist 2007. aastal, seega on praegu käimas 9. hooaeg. Nii kiire ja tegus nagu praegu, pole neil aga varem olnud. Käesoleval hooajal mängivad nad meistriliigas ning said endale treeneri. Paar nädalat tagasi vabastas Raasiku vallavalitsus nad Aruküla spordisaali kasutustasust, põhjendusega, et Arenculle on valla esindusnaiskond – edaspidi peavad nad oma särkidel kandma ka valla logosid.
„Varem tegutsesime eelkõige lõbu pärast, praeguseks on olukord muutunud ning võistlused pakuvad erinevaid väljakutseid. See aga ongi vahva enese proovilepanek,” jutustas Sirli Leok.
Ta rääkis, et saalihokit mängivad Raasiku vallas ainult nemad: „Olgem ausad, ma ei tea ühtegi teist ala, mis oleks Arukülas või selle ümbruses naistele ning võistkondlik. Naised käivad küll individuaalselt treenimas, aga tiimitööd ei saa kusagil proovida.”
Naisi kokku saada polnud eriti keeruline: „Kui oma idee välja käisin, leidsin kohe head kaaslased, perekonna Saupõld. Alustasime 2007. aasta sügisel ning nii see vaikselt käima läks.”
Trenni tehakse 2 korda nädalas Aruküla põhikooli saalis, kuid naiskonna liikmeid on üle kogu Raasiku valla, lisaks mõned Jürist: „Trennid on kolmapäeviti ja pühapäeviti õhtul. Minu arvates on need täpselt sellised ajad, kus perenaisel on potid-pannid tulelt võetud ning saab endale aega pühendada. Enamasti mõjub õhtune trenn kosutavalt, kuid on ka neid, kellel lükkab adrenaliini lakke ja und ei tulegi.”
Kuigi seltskond on aastate jooksul mõnevõrra vahetunud, on põhituumik jäänud samaks ning naised on rahul: „Tõsi, palju suhtutakse eelarvamusega ning tõmmatakse paralleel jäähokiga, kus mängijatel on hambutu naeratus. Meil on olnud siiani kõik väga turvaline, üheksa aasta jooksul pole juhtunud midagi hullu. Võrdleks saalihokit ükskõik millise teise väljakumänguga, sest mängime platsil ning ajame taga palli, samas on oluline meeskonnatöö. Trenni tulemist ei tasuks karta.”
Esimeste trennide tarbeks printisid nad internetist välja reeglid ning hakkasid üheskoos pusima, esmatähtis oli, et peab olema lõbus: „Alustasime, et teha natuke trenni ning nalja, reegleid eriti ei jälginud. Kõik on aga ajas muutuv – Pille Plakk Kuusalust organiseeris rahvaliiga Energialiiga, mis on naistele väga hea väljund kokku saada ja mängida. See on pannud meid hoolikamalt treenima.”
Rahvaliiga asendus möödunud aastal esiliigaga ja sellest aastast mängitakse Eesti meistriliigas, seega tuleb pöörata tähelepanu reeglitele, mida aitab naiskonnal teha saalihokitreener Krista Lepik, endine laske- ja murdmaasuusataja, kes käib igal pühapäeval Tamsalust Arukülla trenni andma.
Sirli Leok märkis, et treeneri käe all on olnud märgatav areng: „Meil on väga hea meel, et ta leidis aega meile pühenduda. Meil on olnud juhendajaid ka varem, kuid ajutiselt ning selliselt tulemusi ei tule, harjutada on vaja pidevalt. Treener ütleb meile, mida teeme valesti ning juurib välja valed harjumused. Trenn on aga endiselt ääretult mõnus ning teeb nalja. Nüüd üritame ennast parandada, ei jookse enam sinna, kuhu juhtub ning söödame nii, et teame, kuhu pall läheb. Praegu on parim kombinatsioon, natuke piitsa, präänikut, pai.”
Liigatabelis oli Arenculle möödunud aastal 8 võistkonna hulgas 6. kohal. Nüüd on võistkondi ühe võrra rohkem ning Arenculle sooviks saada vähemalt sama või veidi kõrgemat kohta: „Kevadel paistab. Pall on ümmargune ja päevad pole vennad.”
Võistkondadest on lähimad naabrid Kuusalu naised, Rapla ning Tallinna naiskond Sparta, mis on Eesti tipp ning Sirli Leoki sõnul oleks nende võitmiseks vaja imet.
Turniirimängud on kaks korda kuus, lisaks sõpruskohtumised: „Võistlusmoment on hea, ei tegutse ainult enda jaoks ja tunned, et õhus on elektrit.”
Ühest võistkonnast on korraga platsil 5 mängijat ja väravavaht, meeskonnas peab aga olema alati tunduvalt rohkem liikmeid, sest mäng on kiire ja intensiivne ning nõuab kiireid vahetusi.
Sirli Leok sõnas, et kuna tase aina paraneb, tuleb mõelda tulevikule. Naised unistavad portedest ehk väljakupiiretest, mis hoiavad palli väljakul: „Portesid saaks kasutada niiöelda lisamängijana ning me ei peaks enam palli radiaatorite tagant välja urgitsema.”
Ta tõdes, et ported on aga väga kallid – välja tuleks käia umbes 6000 eurot, mis käib naistele üle jõu. Kui soovitakse harjutada portedega, tuleb sõita kuhugi mujale, näiteks Kuusallu.
„Kui saaksime ported, oleks võimalik korraldada võistlusi ka Arukülas ning mängida kodupubliku ees,” rääkis Sirli Leok.
Praegu on naiskonnal sinivalged särgid, mille sponsor on OÜ Kenomer. Lähiajal on plaanis soetada uued särgid ja dressipluusid, mis kannavad kindlasti Raasiku valla ja Trimetski logo.
