Raasiku vallavolikogu liige, endine motokrossi tippsportlane ARE KAURIT treenib Arukülas oma poegi ja tegeleb väikeettevõtlusega.
Eesti Reformierakonna nimekirjas Raasiku vallavolikogusse valitud Are Kaurit sõnas, et kolmas koosseis jääb tema jaoks viimaseks – ta ei pea end poliitikuks ning leiab, et volikogus jääb vajaka sõbralikust õhkkonnast ja probleemide selgeksrääkimisest.
Kohalikku poliitikasse sattus ta tänu oma tippsportlasekarjäärile saavutatud tuntusele: „On tava, et kutsutakse kandideerima neid, kes on rahva hulgas tuntud. Mulle see väga küll ei meeldi, kuid kuna Andre Sepp mind kutsus ja vaated sobisid, olin nõus. Leidsin, et vald on mind aidanud, pean andma midagi vastu. Enne igat kandideerimist küll kahtlesin, kuid otsustasin ikkagi valimiskarusselli astuda. Ühtegi erakonda ma ei kuulu ega näe ka kedagi, kellega võiksin ühineda.“
Ta tunnistab, et ei tea, keda volikogus esindab: „Pole ühelgi valimisperioodil kampaaniat teinud, seega ma isegi ei tea, kes on mind volikogusse valinud. Volikogus pole ma olnud ka eriti aktiivne, reageerin siis, kui näen, et asjaajamine ei lähe minu arusaamadega kokku.“
Võrkpallist motokrossini
Are Kaurit on sündinud Tallinnas, kuid elanud kogu elu Raasiku vallas: „Elan Arukülas. Pärast abiellumist oli mu kodu kümme aastat Raasikul, kuid nüüd oleme perega taas Arukülas mu isa majas. Tunnen end mõlemas alevikus väga hästi ning koduselt.“
Alates 1982. aastast hakkas ta tõsisemalt tegelema motospordiga. 1992. aastal sõitis oma esimese maailmameistrivõistluste etapi, esimese medali võitis 2004. aastal.
Spordihuvi sai tal alguse võrkpallist: „Mu isa oli hea võrkpallur ning ka minu tõsisem sporditegemine algas sellest, et Kadri Viira oli Arukülas võrkpallitreener ja koolis oli väga heal tasemel võrkpallitrenn – Harjumaal meil võrdset vastast polnud. Võrkpallurit minust siiski ei saanud, sest jäin kasvult liiga lühikeseks.“
Pärast Aruküla kooli lõpetamist läks ta õppima Tallinnasse ehitusmehaanika tehnikumi: „Samal aastal liitusin Kalevi motoklubiga. Konkurss oli sinna päris tihe. Sügisel alustas 40 poissi, kevadel lõpetas kolm, mina nende hulgas.“
Ta jutustas, et motokrossihuvi tuli tal nii isalt kui teistelt krossisõitjatelt: „Arukülas oli siis krossisõitjaid, kes olid minust vanemad ning eeskujuks. Isa viis mind sageli võistlusi vaatama.“
Ta sõnas, et tippsportlase karjäär oli keeruline, kuid huvitav: „Meil oli oma tiim, mille ehitasime korralikult üles. Taasiseseisvumise algusaastatel olime tehnikaspordis läänemaailmast väga palju maas. Tuli kõik endal selgeks õppida, see võttis kaua aega.“
Karjääri lõpetas ta 2004. aastal, kohe pärast seda asus treenima oma vanemat poega Ardo Kauritit, kes on isa eeskujul tiitleid võitnud krossisõitja.
Are Kaurit sõnas, et on siiani krossiga seotud, kuid sõiduisu on täis saanud: „Vahel käin veel sõitmas, aga peamiselt olen treener oma lastele. Kui on küsitud, olen proovinud ka teisi juhendada. Oma poja näitel võin öelda – et poisist saaks Eesti tasemel tippsõitja, peab treenima minimaalselt kümme aastat. Noorem poeg plaanib hakata samuti tõsisemalt sõitma, seega tean, et ka järgmised kümme aastat on mul sisustatud.“
Igapäevatöö on tal Arukülas kodukontoris. Elumaja kõrval on angaar, mis on ehitatud võidusõiduvarustuse mahutamiseks: „Võistlustele sõitmiseks oli meil kunagi suur buss, mis pidi siia sisse mahtuma. Kui sportlasekarjäär lõppes, tuli välja mõelda, mida teha edasi. Kui on keeruline, hakkab aju rohkem tööle. Hakkasin OÜ Nisor nime all tootma motokrossitsiklite rehvivahetuspinke, mis on nii unikaalsed, et on õnnestunud müüa neid üle maailma. Eraettevõtluses on sporditegemisest nii palju kasu, et olen õppinud raskustega võitlema.“
Krossivõistluste korraldaja
Osaühingule kuulub bränd Kaurit-Moto, mille nime all pakub ta motosõiduga seotud teenuseid: „Tekkis professionaalne motokrossitiim, kellega ehitasime võidusõidurattaid, tuunisime mootoreid. Kui ise enam ei sõitnud, hakkasin teistele teenust pakkuma.“
Are Kaurit tegutseb veel MTÜs AYR Racing Team, millega korraldab krossivõistlusi: „Kõige suurem ettevõtmine oli Kiviõli külgkorvide MM. Panin sellesse oma hinge. 2010. aastal korraldasime superkrossi. Mul on vedanud, sest on häid sõpru, kes on toetanud mind nii krossisõidus kui nüüd ürituste korraldamisel. Eriti meeldib mulle teha väiksemaid võistlusi, kus saab kokku hea sõpruskond, näiteks Aruküla motokross Kurgla krossirajal.“
Ta leiab, et pole lihtne olla ettevõtja: „Olen seda meelt, et üks võimalus on kiruda ja halada, teine võimalus proovida ise oma probleeme lahendada. Tähtis, et oleks eesmärk. Sportlase kogemus on õpetanud, et see läheb aina suuremaks ning eest ära, kuid tuleb järgneda. Lihtne on süüdistada probleemides vallajuhte, hoopis keerulisem on ise oma eluga hakkama saada.“
Volikogus on ärapanemist
Vallaelus peab ta oluliseks suure pildi nägemist: „Rohkem oleks vaja tehnikasportlasi. Ei saa hakkama ainult rahvatantsijate ja laulukooriga. Nägin kunagi Aruküla põhikooli seinal nimekirja, kelleks tahavad lapsed saada. Ei leidnud sealt ühtegi inseneri. Kõik soovisid saada advokaadiks või lenduriks.“
Ta lausus, et peab teadma, mille eest vallavolikogus seisad: „Ei saa suruda demokraatlikku ühiskonda seadustesse, see lihtsalt ei toimi. Tulemust pole ka siis, kui ei mõtle läbi, mille vastu tegelikult võitled. Ma ei mõista näiteks, miks on vaja olla vastu tööstusparkidele, mis on tänapäeval ilusad, puhtad ja vaiksed.“
Volikogus oldud aja jooksul on talle meelde jäänud küsimus, kas teha Aruküla põhikoolile juurdeehitus või mitte: „Mõned volikoguliikmed olid selle vastu. Ma ei mõistnud seda ja see ärritas. Ei saa mõelda ainult enda elu peale, peab vaatama ka tulevikku. Nüüd oleme jälle olukorras, et kool on liiga kitsas.“
Vallavolikogu praegune koosseis pole tema arvates nii hea, kui kaks eelmist: „Arvan, et probleemid tuleks selgeks rääkida diplomaatiaga, mitte jõu ja võimuga. Mängu on tulnud poliitilised jõud, pole enam sõbralikku punti, kes asjad läbi arutaks. On jäänud mulje, et soovitakse üksteisele ära panna ning võimu pärast võidakse minna tülli isegi lapsepõlvesõbraga. Minu jaoks on see mõttetu, pigem astun kõrvale ning hoidun tülist.“
Rahul Aruküla eluga
Are Kaurit lausus, et on Aruküla eluga väga rahul ega soovi elada kusagil mujal: „Tänu sportlasekarjäärile on olnud mul võimalus elada teistes riikides. Mind võlub Eesti väiksus, mõnus ning kiire asjaajamine. Tundub, et virisejad on unustanud, kust me tuleme. Kui käia Valgevenes või Ukrainas, kellega olime kunagi väga sarnased, on meie elu nendega võrreldes kordi parem.“
Ta sõnas, et alati võiks olla rohkem sportimisvõimalusi, kuid tuleb olla rahul olemasolevaga: „Lähiümbruses on uus spordisaal, terviserada, ujula on 10minutilise autosõidu kaugusel. Kõik ei pea olema oma vallas, tihti napib raha seetõttu, et tahetakse kõike omada. Mida paremini tahame elada, seda rohkem see maksab.“
Are Kauriti arvates on vaja julgustada ettevõtjaid: „Pole mõtet takistada, kui keegi soovib tulla valda ning teha siin midagi huvitavat. Peab edasi mõtlema, kui suur asi võiks saada sellest tulevikus. Mulle ei meeldi ütlus „nii ei saa teha“, sedasi on kõige lihtsam. Kõik saab, kui on tahtmist.“
