ANNELI METSAOJA Kehrast andis välja luulekogu

3626
ANNELI METSAOJA ei ole sahtlisse kirjutaja, vaid talle on oluline tagasiside: „Olen ratsionaalne inimene, sahtlisse kirjutamine tundub mulle raiskamine. Mulle on vaja ka tagasisidet.“

„See on lihtsa inimese lihtne luule lihtsalt elust enesest,“ ütleb ANNELI METSAOJA paar nädalat tagasi ilmunud luulekogu „Mõttepalad“ kohta.

Anneli Metsaoja töötab Anija valla Lepatriinu lasteaias. Varem oli meditsiiniõde, praegu töötab õpetaja abina. Alati, kui mõnel kolleegil on sünnipäev, teeb ta talle õnnitlusluuletuse. Samamoodi on ta aastaid luuletusi kirjutanud lasteaiapidudeks ja erinevateks tähtpäevadeks.
„Minu luuletused on päevakajalised ja pisut poliitilise alatooniga. Sünnipäevaluuletused ei ole mõnerealised õnnesoovid, vaid ikka pikemad. Pean tundma inimest, kellele kirjutan, teadma, mis talle korda läheb ja hinge puudutab,“ ütleb ta.

Luulepisik kooliajast
Luuletama hakkas Anneli Metsaoja juba kooliajal. Mäletab, et võttis keskkoolineiuna osa luulevõistlustest ja ka võitis. Pärast Rakveres keskkooli lõpetamist läks ta Tallinna meditsiinikooli ning seejärel tööle Lepatriinu lasteaeda Kehras. See oli umbes 30 aastat tagasi ning kogu selle aja on Anneli Metsaoja kirjutanud ka luuletusi.
„Luuletada on hea, erinevalt maalimisest saab mõelda ju igal pool. Ja nagu Hando Runnel  on öelnud: mõtelda on mõnus. Mina mõtlen enamasti koeraga jalutades, tööl olles või rongiga sõites,“ räägib ta.
Kõike kirjutatut näitab Anneli Metsaoja esmalt oma sõbrannale ja kolleegile, lasteaia muusikaõpetajale Kaisa Tiismaale: „Tema on minu jaoks väga usaldusväärne kriitik ja nõuandja. Algul hakkas ta kiitma ja mida rohkem kiitis, seda rohkem ma kirjutasin.“
Ka luulekogu avaldamine oli Kaisa Tiismaa idee, mis hakkas lõpuks ka Anneli Metsaojale endale meeldima. Ta leidis – kui sõbranna arvas, et tema luuletused peaksid trükki minema, ju siis võib neid avaldada.
„Otsisin internetist kohti, kuhu võiksin pöörduda. Astusin sellepärast isegi luuleliitu, kuid nende kaudu luulekogu avaldamisest ei saanud asja. Otsisin siis omal käel kirjastusi ning silma jäi IlmaPress. Helistasin ja saatsin sealsele kirjastajale Sverre Lasnile oma loomingut näha. Tema oli nõus minu luulekogu kirjastama,“ räägib Anneli Metsaoja.
Suurem osa umbes poolesajast luuletusest, mis debüütkogusse said, kirjutas ta kevadel kuu ajaga.
„Mind tabas äkki loomepalang,“ naerab ta.

Mõttepalad
Anneli Metsaoja „Mõttepalades“ on kolm osa. Esimese moodustavad humoorikad, ka mustavõitu huumori võtmes kirjutatud luuletused, teised on loodusteemalised luuletused ning viimase osa luuletusi nimetab autor elufilosoofilisteks.
„Need polegi niivõrd luuletused kui pigem aforismid. Minu jaoks on sisu tähtsam kui vorm ehk luuletuste sõnum on olulisem kui riim,“ selgitab ta.
Siiski kirjutab Anneli Metsaoja luuletusi korduvalt ümber, otsib õigeid sõnu, millega oma mõtteid väljendada: „Teen oma loomingut väga palju ringi, enne ei saa rahu, kui leian selle, mis on minu arvates parim. Olen kunstis maksimalist ning teen seda pühendumusega, sest kunst ongi ju tunne ja pühendumus.“
Luulekogu kujundas Kehra kunstiõpetaja Mare Villemsoo, kes tegi nii kaanekujunduse kui joonistas erinevate osade vahele mandalad ehk geomeetrilised pildid.
„Mõttepalade“ tiraaž on 200 eksemplari. Luulekogu väljaandmisega seotud kulud kandis autor ise, toetasid oma lapsed Reijo ja Birjo Metsaoja ning koduvalla ettevõtja Ago Pärnamäe.
Luulekogu on müügil Kehra raamatukogus, õige pea ka sealses Konsumis, sel nädalal viib autor neid ka Tallinnasse, kirjastusse Eesti Raamat.
Sellele, kas esimesele luulekogule järgneb ka teine, vastab Anneli Metsaoja: „Ei luba, kuid loodan, et tuleb. Kümme luuletust on järgmise jaoks juba olemas.“
Ta arvab, et ilmselt teine kogu ilmub, kui saab kultuurkapitalilt selle väljaandmiseks toetust.