Möödunud aasta sügisel Aruküla põhikoolis alustanud linditantsuringis on 25 tüdrukut 1., 2. ja 4. klassist.
„Linditants on nagu keelekümblus – kui sellega varakult ei alusta, siis hiljem on keeruline. Kehalise liikumisega on samamoodi, kes alustab trenni alles põhikooli lõpus või gümnaasiumiealisena, võib tunduda liikudes üsna naeruväärne,” rääkis Aruküla elanik, Hellema talu perenaine Anne Eenpalu.
„Tip-tip-tip varvastel, sulage muusikasse, nautige,” hõikab ta tantsutundides Aruküla põhikooli 1. ja 2. klassi ning ühele 4. klassi tüdrukule, keda kutsub hellitavalt tibudeks.
Linditantsu õpetamist alustas ta möödunud aasta sügisel, kuna soovis oma kodukoha koolis lastele midagi edasi anda: „Möödunud aastal tegime tüdrukutega käsitööd, kuid lapsed istuvad niigi kogu päeva. Vaja on aga, et nad liiguksid, niiöelda tõuseksid õhku.”
Ta jutustas, et linditants on põhikoolis õppekavas 9. klassis valikaine, iga kool saab otsustada, kas pakub seda lastele või mitte: „9. klass on aga ilmselgelt liiga hilja, millal linditantsuga alustada.”
Ta kutsus tantsima tüdrukud 1. ja 2. klassist, pärast esimest esinemist oma kooli ees soovis tantsima hakata ka üks 4. klassi tüdruk, kes omandas Anne Eenpalu sõnul samuti kõik kiiresti ja lennates.
Tundides pole ranget korda ega tantsukava. Juhendaja õpetab lastele põhisamme ja -poose ning ülejäänud tantsu mõtlevad ise. „Tähtis on tunda end vabalt ning tantsida muusikasse,” lausus Anne Eenpalu. Tantsutundides kõlavad taustaks nii Valgre kui Claydermani muusika.
Anne Eenpalu ise pole linditantsuga tegelenud: „Kui olin koolilaps, siis sellist võimalust polnud. Küll aga on mu perekonnas linditantsu traditsioon. Ema õde võimles kunagi kuulsate Idla tantsijate ridades. Paraku küüditati tema perekond Siberisse ja Idla küll kirjutas, kas saaks tädi Virve tagasi kodumaale, kuid kes siis küüdilaagrist nii lihtsalt minema lubab.”
Ta lisas, et nüüd on õnnelik aeg, kus on kõike saada – oma tantsutüdrukutele on ta ostnud kleite ning erineva paksuse, värvi ja pikkusega linte.
Lapsed on tema sõnul andekad, kuid päris kõigile linditants siiski ei sobi ja kohe esinema ei saa: „Kui keegi ei saa nii hästi hakkama, siis leiame alati võimalusi, tantsida saab ka teisiti ning igaüks leiab endale sobivaima liikumisviisi.”
Esinemisi on olnud oma kooli ees jõulupeol, Tallinnas rahvusraamatukogus ja Kadrioru kunstimuuseumis, kus pianist Andranik Kechek musitseeris ning Anne Eenpalu laulis. Lapsed käisid laval kordamööda ning esitasid oma tantsukavasid.
Anne Eenpalu sõnas, et lapsed käivad trennis hea meelega ning on oluline, et nad oleksid rõõmsad: „Lastel on paraku aga nii palju tegemisi. Kes on andekas, see on tubli mitmel alal. Trennides räägime lisaks tantsule ka muid jutte, tähistame sünnipäevi, elame tavalist seltsielu. Kui vaja, teeme ka eesti keele harjutusi. Ma väga naudin, et saan olla koolis laste keskel.”
Linditantsu eelis peotantsu ees on tema sõnul see, et peotantsust on tehtud sageli karikatuur, kus tehakse ebaloomulikke liigutusi: „Tants peab olema mõnu, mitte groteskne ja töödeldud liikumine, kus kaob ära inimese normaalne kehahoiak.”
Kuigi lapsed on palunud, et Anne Eenpalu paneks neile trennis hindeid, ta seda teha ei soovi: „Väga raske on tüdrukuid hinnata, nad kõik on omamoodi tublid, aga nii erinevad – oma iseloomu ja võimetega.”
Tüdrukud rääkisid, et neile meeldib väga käia linditantsu trennis, kuna seal saab vabalt liikuda, õpib graatsiat ja tütarlapselikkust, Anne Eenpalu on väga sõbralik, laulab nagu ooperiprimadonna ning hoolitseb nagu vanaema.
