Ani­ja mõis saab mood­sa­te la­hen­dus­te­ga pü­si­näi­tu­se

685
ERI­KA SAKS näi­tab Ani­ja mõi­sa söö­gi­sa­lon­gi kae­ta­vat lau­da, kus su­pi­ti­ri­na kaant tõs­tes tun­neb värs­ke ka­na­su­pi lõh­na.

Au­tent­selt lõh­nav „ka­na­supp“, kum­mi­tus mõi­sa­här­ra riie­te­ka­pis, üle kol­me meet­ri suu­ru­sed pro­jekt­sioo­nid sein­tel. Need on vaid mõ­ned näi­ted pü­sieks­po­sit­sioo­nist „Mõi­sa aja lu­gu“, mis ava­tak­se koos põh­ja­li­kult re­no­vee­ri­tud Ani­ja mõi­sa­ga 23. au­gus­til, mil Ani­jal toi­mub ka nel­jas mõi­sa­kul­tuu­ri­fes­ti­val.

„Püüa­me või­ma­li­kult vär­vi­kalt eda­si an­da, mil­li­ne on ol­nud elu meie mõi­sa­tes, kes ja mil­list elu on seal ela­nud,“ lau­sub loo­va­gen­tuu­ri Pult juht Eri­ka Saks.

OÜ Pult, kes val­mis­tab eks­po­sit­sioo­ne kau­ba­mär­gi alt Ex­po­rab­bit, või­tis jaa­nua­ris koos KAOS Ar­hi­tek­ti­de OÜ­ga han­ke Ani­ja mõi­sa pü­sieks­po­sit­sioo­ni „Mõi­sa aja lu­gu“ te­ge­mi­seks. Ko­gu mõi­sa pea­hoo­net hõl­mav in­te­rak­tiiv­ne väl­ja­pa­nek lä­heb maks­ma 134 000 eu­rot.

Ex­po­rab­bi­ti juht Eri­ka Saks ni­me­tab oma agen­tuu­ri tun­tu­ma­test töö­dest Ar­vo Pär­di kes­ku­se las­tea­la võ­lu­met­sa, ter­vis­hoiu-, maan­tee- ja loo­dus­muu­seu­mis­se teh­tud näi­tu­si ning Ida-Eu­roo­pa suu­ri­mat pü­si­vi­deoins­tal­lat­sioo­ni, mis 8 pro­jek­to­ri abil pro­jit­see­ri­ti Nar­va Alek­sand­ri ki­ri­ku lak­ke 520 ruut­meet­ri­se­le ala­le.

„Pä­rast se­da, mis meie sin­na ki­ri­kus­se lõi­me, on ava­lik­ku­se hu­vi sel­le vas­tu tõus­nud, ki­rik saab ra­has­tu­se ja re­mon­di­tak­se lõ­puks ära,“ sõ­nab Eri­ka Saks. Ta lu­bab, et Ani­ja mõi­sa väl­ja­pa­nek tu­leb vä­he­mas­ti sa­ma põ­nev ja ela­mus­lik, kui nen­de va­ra­se­mad tööd.

12 kiip­kaar­di­ga te­ge­last
Ku­na Ex­po­rab­bit on tei­nud pal­ju eri­ne­vaid eks­po­sit­sioo­ne, tea­tak­se agen­tuu­ri loov­ju­hi ja Ani­ja mõi­sa pü­si­näi­tu­se idee au­to­ri Eri­ka Sak­sa sõ­nul ju­ba oma ko­ge­mus­test, mil­li­sed pa­re­mi­ni töö­ta­vad ja kut­su­vad esi­le soo­vi­tud emot­sioo­ne: „Püüa­me sel­le tee­ma kü­las­ta­ja jaoks män­gi­da nii põ­ne­vaks, et ta ko­ju min­nes võ­taks kät­te pea­gi il­mu­va Ju­han Mais­te raa­ma­tu Ani­ja mõi­sast.“

„Mõi­sa aja loo“ näi­tu­se kü­las­ta­ja saab ves­ti­büü­list kaa­sa ühe te­ge­la­se kiip­kaar­di. Va­li­da on 12 te­ge­la­se hul­gast, nen­de seas on nii mõi­sa­pe­re liik­med kui tee­ni­jad, näi­teks toa­tüd­ruk, vir­tin, gu­ver­nant, ai­da­mees, kõrts­mik, koe­ra­poiss, kub­jas. Osa neist on ol­nud reaal­sed ini­me­sed, osa väl­ja­mõel­dud te­ge­la­sed. Kiip­kaar­di­ga saab esi­me­se di­giek­raa­ni­ga in­fo­kios­ki juu­res in­fot va­li­tud te­ge­las­ku­ju koh­ta.

„Koos­ta­si­me teks­tid koos Ees­ti Aja­loo­muu­seu­mi tea­dus­di­rek­to­ri Kris­ta Sar­ve­ga, kes on ol­nud vä­ga olu­li­ne tee­ma­de kir­jel­da­ja ja si­su­loo­ja. Iga te­ge­la­ne rää­gib ko­ha­ti hu­moo­ri­kalt oma loo. Sel­le kau­du an­na­me män­gu­li­selt eda­si pä­ris pal­ju in­fot, kes mõi­sas ela­sid, mis oli igaü­he töö si­su,“ sel­gi­tab Eri­ka Saks.

Järg­mi­sest kuuest in­fo­kios­kist saab tea­vet ül­dis­te aja­loo­tee­ma­de koh­ta: „Lood on fak­ti­põ­hi­sed, üle­vaat­li­kud, va­he­peal ak­ti­vee­ri­me ka kü­las­ta­jat, kü­si­me kü­si­mu­se, ta peab va­li­ma õi­ge vas­tu­se.“

Mõi­sa saa­li sein­te­le pan­nak­se üles sten­did. Eks­po­sit­sioo­ni au­to­rid on Ani­ja mõi­sa aja­loo ting­li­kult ja­ga­nud seits­mes­se pe­rioo­di, esi­me­sed märk­med mõi­sast on aas­tast 1482. Kõi­ge kauem, 250 aas­tat, va­lit­se­sid seal Soyed (Zoe­ge), neist kuul­saim oli Her­man Soye: „Aja­loo­märk­med on kat­kend­li­kud, aga na­gu Ju­han Mais­te on öel­nud, siis Ani­ja mõi­sa ko­ha on siis­ki ül­la­ta­valt pal­ju ma­ter­ja­li. Ku­na meie­ni on jõud­nud aja­loost in­fo­kil­lud, on ka seit­se sten­di kee­ra­tud ser­va­ga me­tal­list leh­te­de­na – sir­vi­me aja­loo­le­he­kül­gi.“

Ku­na vii­ma­ne seits­mest pe­rioo­dist on sü­gav nõu­ka-aeg ehk 1950-1970ndad, on mõis­ni­ke kõr­val ka too­na­se kol­hoo­sie­si­me­he Ar­tur Sa­ra­pi pilt ning näi­tu­selt saab üle­vaa­te ka kol­hoo­sist ning aas­taid Ani­ja mõi­sas te­gut­se­nud koo­list.

Suur­de saa­li tu­leb mi­da­gi, mi­da po­le ku­na­gi va­rem teh­tud – kui kü­las­ta­ja oma kiip­kaar­di­ga üht neist sten­di­dest puu­du­tab, hak­ka­vad kor­ra­ga töö­le kaks pro­jek­to­rit. Saa­li mõ­le­ma­le sei­na­le il­mu­vad üle kol­me meet­ri suu­ru­sed ani­mat­sioo­nid te­ge­la­sest, kel­le kü­las­ta­ja saa­li si­se­ne­des va­lis. Sel­li­seid „pil­di sis­se“ sat­tu­mi­se ani­mat­sioo­ne on seit­se. Või­ma­lik on nä­ha ka ani­ma­fil­mi mõi­sas ku­na­gi aset­leid­nud duel­list, kus üs­na noo­re me­he­na huk­kus Ani­ja mõi­sa üks oma­ni­kest. Film on val­mi­nud ar­vu­tis, teks­ti lu­ge­sid he­lis­tuu­dios pea­le pro­fes­sio­naal­sed näit­le­jad.

Üks esi­me­se kor­ru­se eri­li­se­ma­test eks­po­naa­ti­dest on veel söö­gi­sa­lon­gi kae­tud laud, mis jä­tab mul­je, just­kui oleks mõi­sa­här­ra äs­ja laua ää­rest lah­ku­nud – na­tu­ke sup­pi on veel tald­ri­kus. Kui kü­las­ta­ja su­pi­ti­ri­na kaant ker­gi­tab, näeb ta ka­na­sup­pi ning tun­neb sel­le lõh­na. Te­gu on siis­ki meist­ri­te val­mis­ta­tud su­pi­mu­laažiga ning lõh­na te­ki­tab Ing­lis­maalt tel­li­tud lõh­na­ma­sin, mil­lest voo­li­ku abil suu­na­tak­se lõhn ti­ri­nas­se.

Lastele on näitusel ka kaks originaalset illustreeritud raamatut. „Oswaldi päev“ kirjeldab ühte päeva mõisa noorhärra elus.

Ma­kett, nu­kud, raa­ma­tud
Ka mõi­sa­ma­ja tei­se kor­ru­se väl­ja­pa­nek tõo­tab tul­la at­rak­tiiv­ne ja ela­mus­lik. Mõi­sa­här­ra ma­ga­mis­toas ma­gab üks här­ra­dest ja teeb häält, kui te­mast möö­du­da. Rii­de­ka­pis elab Her­man Soye kum­mi­tus. Ha­ri­dus- ja par­gi­tu­ba­des on koo­li­pin­gid, ka stend Ani­ja ha­ri­dus­loost. Lau­da­del on kaks suurt il­lust­ree­ri­tud ees­ti- ja ing­li­se­keel­set al­bu­mit las­te­le – „At­si päev“ ja „Os­wal­di päev“. Ühes kir­jel­da­tak­se päe­va ta­lu­lap­se elus, tei­ses mõi­sa noor­här­ra päe­va.

Las­te­toas saab kü­las­ta­ja pan­na kok­ku pui­dust mõi­sa­ma­ket­ti, sa­mu­ti on seal va­na kaal, vi­hid ja tün­nid ning üle­san­ne. Leida tuleb 300gram­mi­ne soo­la­hee­rin­ga tünn. Tei­se üle­san­de ees­märk on õpe­ta­da, kui­das saab meie laua­le leib – pil­ti­de ja teks­ti­ga va­rus­ta­tud klot­sid tu­leb alu­se­le ase­ta­da õi­ges jär­je­kor­ras: künd­mi­ne, kül­va­mi­ne, vil­ja võr­su­mi­ne, küp­se­mi­ne ja nii eda­si. Män­gu­lis­te va­hen­di­te abil saab tea­da ka, mi­da saa­me ko­du­loo­ma­delt, las­te­toas on ka vil­ja­kot­ti­de loo­pi­mi­se mäng. Moe­sa­lon­gis on või­ma­lik män­gi­da moe­nuk­ku­de­ga – va­he­ta­da här­ras­rah­va tua­let­te.

Nais­te ja mees­te rol­li­toas saab hei­ta pil­gu 18. sa­jan­di me­he ja nai­se el­lu. Sten­di­del on kuus te­ge­last, iga juu­res he­len­dav nupp. Neid puu­du­ta­des, saab tea­da, mis kuu­lus neist kel­le­gi el­lu. Mõ­ned mõi­sap­roua­ga seo­tud märk­sõ­nad on sak­sa keel ema­kee­le­na, teis­te ka­man­da­mi­ne, kee­le­peks, rei­si­mi­ne. Mõi­saaeg­seid ini­me­si ja nen­de rol­le tut­vus­ta­tak­se ka sel­le kau­du, mil­le üle kee­gi sai ot­sus­ta­da. Neid ise­loo­mus­ta­tak­se põ­ne­va­te tsi­taa­ti­de kau­du. Kui näi­teks vir­tin üt­leb, et peaks köö­ki ühe abi­li­se juur­de võt­ma, mui­du ei saa köö­gi­tüd­ru­kud hak­ka­ma, siis mõi­sap­roua mu­ret­seb hoo­pis sel­le pä­rast, kust lei­da tüt­re­le so­biv ko­si­la­ne.

„Igaü­hel on oma mu­red ja rõõ­mud, kir­jel­da­me neid häs­ti liht­salt. Sa­mas saab sel­le põh­jal ka tõ­si­se­malt aja­loos­se süü­vi­da, mõ­tisk­le­da, kes neist te­ge­las­test käi­sid jaa­ni­tu­lel või kes, ku­hu ja miks rei­sis. Te­ge­li­kult oli ju mõi­sa tee­ni­ja­per­re pal­ga­tud toa­tüd­ruk ai­nult ees­ti soost, kõik üle­jää­nud olid saks­la­sed, reeg­li­na ka vir­tin,“ sel­gi­tab Eri­ka Saks.

Põ­ne­vaid eks­po­naa­te pan­nak­se ka Ani­ja mõi­sa teis­tes­se tu­ba­des­se-sa­lon­gi­des­se. Ka suur kaar­di­laud, kus on ar­hii­vi­dest lei­tud aja­loo­li­sed kaar­did Ani­ja koh­ta, ja üle­vaa­de 1905. aas­ta ra­hu­tus­test, kui suur hulk Ees­ti mõi­su rüüs­ta­ti ja põ­le­ta­ti. Me­tallp­laa­ti­de­ga kae­tud ra­diaa­to­ri­pin­da­del on tsi­taa­did Ju­han Mais­te sü­gi­sel il­mu­vast raa­ma­tust „Ani­ja mõi­sa aja­lu­gu. Aa­del ja ta­lu­poeg.”.

Eri­ka Saks usub, et Ani­ja mõi­sa pü­sieks­po­sit­sioon pa­kub ela­mu­si igas eas ini­mes­te­le.
„Ees­tis on pal­ju uh­kelt res­tau­ree­ri­tud ja si­sus­ta­tud mõi­said. Ar­van, et Ani­ja mõi­sas, mil­le mo­to on liht­su­se võ­lu, loob pal­ju põ­ne­vust eks­po­sit­sioon, sel­list po­le ühes­ki tei­ses mõi­sas,“ lau­sub ta.