
Autentselt lõhnav „kanasupp“, kummitus mõisahärra riietekapis, üle kolme meetri suurused projektsioonid seintel. Need on vaid mõned näited püsiekspositsioonist „Mõisa aja lugu“, mis avatakse koos põhjalikult renoveeritud Anija mõisaga 23. augustil, mil Anijal toimub ka neljas mõisakultuurifestival.
„Püüame võimalikult värvikalt edasi anda, milline on olnud elu meie mõisates, kes ja millist elu on seal elanud,“ lausub loovagentuuri Pult juht Erika Saks.
OÜ Pult, kes valmistab ekspositsioone kaubamärgi alt Exporabbit, võitis jaanuaris koos KAOS Arhitektide OÜga hanke Anija mõisa püsiekspositsiooni „Mõisa aja lugu“ tegemiseks. Kogu mõisa peahoonet hõlmav interaktiivne väljapanek läheb maksma 134 000 eurot.
Exporabbiti juht Erika Saks nimetab oma agentuuri tuntumatest töödest Arvo Pärdi keskuse lasteala võlumetsa, tervishoiu-, maantee- ja loodusmuuseumisse tehtud näitusi ning Ida-Euroopa suurimat püsivideoinstallatsiooni, mis 8 projektori abil projitseeriti Narva Aleksandri kiriku lakke 520 ruutmeetrisele alale.
„Pärast seda, mis meie sinna kirikusse lõime, on avalikkuse huvi selle vastu tõusnud, kirik saab rahastuse ja remonditakse lõpuks ära,“ sõnab Erika Saks. Ta lubab, et Anija mõisa väljapanek tuleb vähemasti sama põnev ja elamuslik, kui nende varasemad tööd.
12 kiipkaardiga tegelast
Kuna Exporabbit on teinud palju erinevaid ekspositsioone, teatakse agentuuri loovjuhi ja Anija mõisa püsinäituse idee autori Erika Saksa sõnul juba oma kogemustest, millised paremini töötavad ja kutsuvad esile soovitud emotsioone: „Püüame selle teema külastaja jaoks mängida nii põnevaks, et ta koju minnes võtaks kätte peagi ilmuva Juhan Maiste raamatu Anija mõisast.“
„Mõisa aja loo“ näituse külastaja saab vestibüülist kaasa ühe tegelase kiipkaardi. Valida on 12 tegelase hulgast, nende seas on nii mõisapere liikmed kui teenijad, näiteks toatüdruk, virtin, guvernant, aidamees, kõrtsmik, koerapoiss, kubjas. Osa neist on olnud reaalsed inimesed, osa väljamõeldud tegelased. Kiipkaardiga saab esimese digiekraaniga infokioski juures infot valitud tegelaskuju kohta.
„Koostasime tekstid koos Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektori Krista Sarvega, kes on olnud väga oluline teemade kirjeldaja ja sisulooja. Iga tegelane räägib kohati humoorikalt oma loo. Selle kaudu anname mänguliselt edasi päris palju infot, kes mõisas elasid, mis oli igaühe töö sisu,“ selgitab Erika Saks.
Järgmisest kuuest infokioskist saab teavet üldiste ajalooteemade kohta: „Lood on faktipõhised, ülevaatlikud, vahepeal aktiveerime ka külastajat, küsime küsimuse, ta peab valima õige vastuse.“
Mõisa saali seintele pannakse üles stendid. Ekspositsiooni autorid on Anija mõisa ajaloo tinglikult jaganud seitsmesse perioodi, esimesed märkmed mõisast on aastast 1482. Kõige kauem, 250 aastat, valitsesid seal Soyed (Zoege), neist kuulsaim oli Herman Soye: „Ajaloomärkmed on katkendlikud, aga nagu Juhan Maiste on öelnud, siis Anija mõisa koha on siiski üllatavalt palju materjali. Kuna meieni on jõudnud ajaloost infokillud, on ka seitse stendi keeratud servaga metallist lehtedena – sirvime ajaloolehekülgi.“
Kuna viimane seitsmest perioodist on sügav nõuka-aeg ehk 1950-1970ndad, on mõisnike kõrval ka toonase kolhoosiesimehe Artur Sarapi pilt ning näituselt saab ülevaate ka kolhoosist ning aastaid Anija mõisas tegutsenud koolist.
Suurde saali tuleb midagi, mida pole kunagi varem tehtud – kui külastaja oma kiipkaardiga üht neist stendidest puudutab, hakkavad korraga tööle kaks projektorit. Saali mõlemale seinale ilmuvad üle kolme meetri suurused animatsioonid tegelasest, kelle külastaja saali sisenedes valis. Selliseid „pildi sisse“ sattumise animatsioone on seitse. Võimalik on näha ka animafilmi mõisas kunagi asetleidnud duellist, kus üsna noore mehena hukkus Anija mõisa üks omanikest. Film on valminud arvutis, teksti lugesid helistuudios peale professionaalsed näitlejad.
Üks esimese korruse erilisematest eksponaatidest on veel söögisalongi kaetud laud, mis jätab mulje, justkui oleks mõisahärra äsja laua äärest lahkunud – natuke suppi on veel taldrikus. Kui külastaja supitirina kaant kergitab, näeb ta kanasuppi ning tunneb selle lõhna. Tegu on siiski meistrite valmistatud supimulaažiga ning lõhna tekitab Inglismaalt tellitud lõhnamasin, millest vooliku abil suunatakse lõhn tirinasse.

Makett, nukud, raamatud
Ka mõisamaja teise korruse väljapanek tõotab tulla atraktiivne ja elamuslik. Mõisahärra magamistoas magab üks härradest ja teeb häält, kui temast mööduda. Riidekapis elab Herman Soye kummitus. Haridus- ja pargitubades on koolipingid, ka stend Anija haridusloost. Laudadel on kaks suurt illustreeritud eesti- ja inglisekeelset albumit lastele – „Atsi päev“ ja „Oswaldi päev“. Ühes kirjeldatakse päeva talulapse elus, teises mõisa noorhärra päeva.
Lastetoas saab külastaja panna kokku puidust mõisamaketti, samuti on seal vana kaal, vihid ja tünnid ning ülesanne. Leida tuleb 300grammine soolaheeringa tünn. Teise ülesande eesmärk on õpetada, kuidas saab meie lauale leib – piltide ja tekstiga varustatud klotsid tuleb alusele asetada õiges järjekorras: kündmine, külvamine, vilja võrsumine, küpsemine ja nii edasi. Mänguliste vahendite abil saab teada ka, mida saame koduloomadelt, lastetoas on ka viljakottide loopimise mäng. Moesalongis on võimalik mängida moenukkudega – vahetada härrasrahva tualette.
Naiste ja meeste rollitoas saab heita pilgu 18. sajandi mehe ja naise ellu. Stendidel on kuus tegelast, iga juures helendav nupp. Neid puudutades, saab teada, mis kuulus neist kellegi ellu. Mõned mõisaprouaga seotud märksõnad on saksa keel emakeelena, teiste kamandamine, keelepeks, reisimine. Mõisaaegseid inimesi ja nende rolle tutvustatakse ka selle kaudu, mille üle keegi sai otsustada. Neid iseloomustatakse põnevate tsitaatide kaudu. Kui näiteks virtin ütleb, et peaks kööki ühe abilise juurde võtma, muidu ei saa köögitüdrukud hakkama, siis mõisaproua muretseb hoopis selle pärast, kust leida tütrele sobiv kosilane.
„Igaühel on oma mured ja rõõmud, kirjeldame neid hästi lihtsalt. Samas saab selle põhjal ka tõsisemalt ajaloosse süüvida, mõtiskleda, kes neist tegelastest käisid jaanitulel või kes, kuhu ja miks reisis. Tegelikult oli ju mõisa teenijaperre palgatud toatüdruk ainult eesti soost, kõik ülejäänud olid sakslased, reeglina ka virtin,“ selgitab Erika Saks.
Põnevaid eksponaate pannakse ka Anija mõisa teistesse tubadesse-salongidesse. Ka suur kaardilaud, kus on arhiividest leitud ajaloolised kaardid Anija kohta, ja ülevaade 1905. aasta rahutustest, kui suur hulk Eesti mõisu rüüstati ja põletati. Metallplaatidega kaetud radiaatoripindadel on tsitaadid Juhan Maiste sügisel ilmuvast raamatust „Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg.”.
Erika Saks usub, et Anija mõisa püsiekspositsioon pakub elamusi igas eas inimestele.
„Eestis on palju uhkelt restaureeritud ja sisustatud mõisaid. Arvan, et Anija mõisas, mille moto on lihtsuse võlu, loob palju põnevust ekspositsioon, sellist pole üheski teises mõisas,“ lausub ta.