
Piibe Teatri etendust „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ mängitakse veel 26.-28. ja 30. augustil.
Pühapäeval, 23. augustil tõi Piibe Teater Anijal publiku ette Eduard Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Kuigi esietendus oli päev hiljem, oli juba laupäevast kontrolletendust vaatamas saalitäis rahvast. Korraga mahub vaatajaid saali 130, kuna näitemäng toimub publiku keskel. Pühapäevaks olid ka kõigi järgmiste päevade etenduste piletid läbimüüdud.
„Mina olen seni kontrolletenduste ajal saali võtnud kümme-viisteist inimest, et näitlejail ei tekiks esietenduse tunnet. Täna oli kontrolletendusest asi kaugel, pigem oli see eelesietendus. Aga olen äärmiselt rahul,“ sõnas lavastaja Jaanus Nuutre laupäeva õhtul, kui esimene pealtvaatajate ees mängimine oli möödas.
Eduard Vilde ajaloolise triloogia teise osa „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ dramatiseeris teatri juht Arlet Palmiste.
„Olen aru saanud, et kõik teavad sellenimelise romaani olemasolust, kuid seda lugenud on väga vähesed. Ka meie etendusest arvatakse, et siin käib madin ja verd lendab, kuid tegelikult on Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ armastusromaan. See, et mehed käisid Tallinnas ja said seal peksa, on vaid üks stseen tema raamatust. See lugu on talupoja peres kasvanud tislerist, kes läheb linna tööle, leiab seal armastuse, kuid ei oska lõpuks enesega toime tulla,“ rääkis ta.
Laupäeval etendust näinud Anne Oruaas lausus, et endise eesti keele õpetajana, kelle jaoks Vilde on üks lemmikkirjanik, läks ta seda vaatama teatava kõhklusega: „Aga mulle väga meeldis. Kõige rohkem kartsin, et Vilde on näitemängus kaduma läinud. Oli väga tore ja haarav lugu, hetkekski ei läinud igavaks.“

Kutselised ja harrastusnäitlejad
Näitemängu lavastas kaks aastat tagasi muusika- ja teatriakadeemia lavakooli lõpetanud Jaanus Nuutre, peaosalise Mait Lutsu ehk Matiias Lutzu rollis on senise NUKU teatri näitleja Mihkel Tikerpalu. Viinistult pärit Mihkel Tikerpalu ütles, et tema jaoks on tegu esimese niivõrd läbiva, vastutusrikka ja kandva rolliga.
„See lugu on väga raske, kuid näitlejale ongi sellist rolli põnev teha. Minna süvitsi ja otsida enda seest tundeid ja kohandumisi, mida päriselus väga palju ette ei tulegi,“ märkis ta.
Ka linnapreilit Bertat, kes Maitu armub, mängib kutseline näitleja, Mihkel Tikerpalu kursuseõde Liis Haab. Kolmas professionaal on Jaanus Nuutre, kes peale lavastamise astub tükis Konrad Huberi rollis ka ise näitlejana üles. Maidu armastatut ja naist Leenat mängib harrastusnäitleja Siret Tuula, kes on varem mänginud Teoteatris. Ka Anija-lavastuse ülejäänud osatäitjad on harrastusnäitlejad, peamiselt Tallinna Salme teatrist, kaks ka Jõelähtme teatritrupist.
„Olen väga meeldivalt üllatunud. Minu meelest on see lavastus kõige uhkem näide sellest, kuidas harrastusnäitlejad võivad mängida proffidega samal tasemel. Kui annad neile õiged rollid ja natuke suunad, teevad nad seda suurepäraselt. Näiteks Margus Illi-Illik noore parunina. Või Inge Kaseleht teenija rollis, Siret Tuulast rääkimata,“ kiitis Arlet Palmiste, kes käis näitlejate leidmiseks vaatamas ka üht Jõelähtme trupi etendust ning kutsus sealt mängima meistri naist kehastanud Jane Lauteri ja politseiniku osatäitja Tauri Põdra.
Lavastaja Jaanus Nuutrel jätkus samuti oma näitlejaile kiidusõnu: „Kindlasti on harrastajatega lavastamine keerulisem, see on väljakutse. Lavastaja töömaht on suurem, aga kui teed head tööd, on lõpptulemus tihtilugu sama, laval ei panegi erinevust profi ja harrastaja vahel nii väga tähele. Ütlesin neile pärast publiku ees esinemist, et nad on siin, sest olen just neid siia palunud ja mul on väga hea meel, et nad olid nõus minuga koostööd tegema.“
Mihkel Tikerpalu jaoks oli peamiselt harrastusnäitlejatega koos näitlemine esmakordne kogemus. Kuigi ta tajus, et professionaalsete näitlejate kogemustepagas on natuke rikkalikum, ei tundnud ta harrastajatega koos näideldes suurt erinevust.
„Harrastaja ja profi vahe seisneb eelkõige selles, et harrastaja tuleb proovi töölt ja teeb ka siin vahepeal töökõnesid ja saadab meile-sõnumid,“ märkis Salme teatri juht Kristjan Arunurm, kes Anija etenduses kehastab meister Wittelbachi.

Oktoobris uuesti?
„Minu jaoks oli see ühtlasi kõige pikem ja ka kõige lühem prooviprotsess. Alustasime märtsi alguses ja lõpetasime augusti lõpus, kuid kokku saime minimaalselt. Anijal tegime proove põhiliselt augustis,“ rääkis lavastaja.
Siret Tuula lisas, et trupp jõudis teha vaid esimesed ühised tekstilugemised, siis tuli koroonakriis: „Alguses oli olukord ebaselge, siis võtsime end kokku ja hakkasime tegema veebiproove.“
Mihkel Tikerpalu sõnul oli kuklas kogu aeg mõte, et aega on vähe: „Samas, kui tavaliselt on teksti analüüsimiseks ja mõtestamiseks umbes kaks nädalat, siis nüüd saime seda teha kaks kuud. Selle võrra lihtsam oli hiljem Anijal, olime saanud trupiga kõik koos stsee-
nikaupa läbi arutada.“
Kuna kõik piletid olid juba enne esietendust läbi müüdud, peab teatrijuht läbirääkimisi, kas oleks võimalik oktoobris teha lisaetendusi.
„Kuna mängime siseruumides, kus katus peakohal ja on soe, võib seda ka sügisel mängida, kui kõigile osalistele sobib,“ lausus Arlet Palmiste.
Ka on tal mõte teha üks etendus ainult koolidele, kutsuda vaatama põhikooli vanemate ja gümnaasiumiklasside õpilased.