Ani­ja la­vas­tu­se kõik pi­le­tid olid en­ne esie­ten­dust väl­ja müü­dud

183
SI­RET TUU­LA Lee­na, MIH­KEL TI­KER­PA­LU Maidu ja KRIST­JAN ARU­NURM meis­ter Wit­tel­bac­hi rol­lis.

Pii­be Teat­ri eten­dust „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ mängitakse veel 26.-28. ja 30. au­gus­til.

Pü­ha­päe­val, 23. au­gus­til tõi Pii­be Tea­ter Ani­jal pub­li­ku et­te Eduard Vil­de „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“. Kui­gi esie­ten­dus oli päev hil­jem, oli ju­ba lau­päe­vast kont­rol­le­ten­dust vaa­ta­mas saa­li­täis rah­vast. Kor­ra­ga ma­hub vaa­ta­jaid saa­li 130, ku­na näi­te­mäng toi­mub pub­li­ku kes­kel. Pü­ha­päe­vaks olid ka kõi­gi järg­mis­te päe­va­de eten­dus­te pi­le­tid lä­bi­müü­dud.

„Mi­na olen se­ni kont­roll­eten­dus­te ajal saa­li võt­nud küm­me-viis­teist ini­mest, et näit­le­jail ei te­kiks esie­ten­du­se tun­net. Tä­na oli kont­rol­l­eten­du­sest asi kau­gel, pi­gem oli see ee­le­sie­ten­dus. Aga olen äär­mi­selt ra­hul,“ sõ­nas la­vas­ta­ja Jaa­nus Nuut­re lau­päe­va õh­tul, kui esi­me­ne pealt­vaa­ta­ja­te ees män­gi­mi­ne oli möö­das.

Eduard Vil­de aja­loo­li­se tri­loo­gia tei­se osa „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ dra­ma­ti­see­ris teat­ri juht Ar­let Pal­mis­te.

„Olen aru saa­nud, et kõik tea­vad sel­le­ni­me­li­se ro­maa­ni ole­ma­so­lust, kuid se­da lu­ge­nud on vä­ga vä­he­sed. Ka meie eten­du­sest ar­va­tak­se, et siin käib ma­din ja verd len­dab, kuid te­ge­li­kult on Vil­de „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ ar­mas­tus­ro­maan. See, et me­hed käi­sid Tal­lin­nas ja said seal pek­sa, on vaid üks st­seen te­ma raa­ma­tust. See lu­gu on ta­lu­po­ja pe­res kas­va­nud tis­le­rist, kes lä­heb lin­na töö­le, leiab seal ar­mas­tu­se, kuid ei os­ka lõ­puks ene­se­ga toi­me tul­la,“ rää­kis ta.

Lau­päe­val eten­dust näi­nud An­ne Oruaas lau­sus, et en­di­se eesti kee­le õpe­ta­ja­na, kel­le jaoks Vil­de on üks lem­mik­kir­ja­nik, läks ta se­da vaa­ta­ma tea­ta­va kõhk­lu­se­ga: „Aga mul­le vä­ga meel­dis. Kõi­ge roh­kem kart­sin, et Vil­de on näi­te­män­gus ka­du­ma läi­nud. Oli vä­ga to­re ja haa­rav lu­gu, het­keks­ki ei läi­nud iga­vaks.“

LIIS HAAB (Bert­ha) ja MIH­KEL TI­KER­PA­LU (Mait Luts).

Kut­se­li­sed ja har­ras­tus­näit­le­jad
Näi­te­män­gu la­vas­tas kaks aas­tat ta­ga­si muu­si­ka- ja teat­ria­ka­dee­mia la­va­koo­li lõ­pe­ta­nud Jaa­nus Nuut­re, peao­sa­li­se Mait Lut­su ehk Ma­tiias Lut­zu rol­lis on senise NU­KU teat­ri näit­le­ja Mih­kel Ti­ker­pa­lu. Vii­nis­tult pä­rit Mih­kel Ti­ker­pa­lu üt­les, et te­ma jaoks on te­gu esi­me­se nii­võrd lä­bi­va, vas­tu­tus­rik­ka ja kand­va rol­li­ga.

„See lu­gu on vä­ga ras­ke, kuid näit­le­ja­le on­gi sel­list rol­li põ­nev te­ha. Min­na sü­vit­si ja ot­si­da en­da seest tun­deid ja ko­han­du­mi­si, mi­da pä­ri­se­lus vä­ga pal­ju et­te ei tu­le­gi,“ mär­kis ta.
Ka lin­nap­rei­lit Ber­tat, kes Maitu ar­mub, män­gib kut­se­li­ne näit­le­ja, Mih­kel Ti­ker­pa­lu kur­su­seõ­de Liis Haab. Kol­mas professionaal on Jaa­nus Nuut­re, kes pea­le la­vas­ta­mi­se as­tub tü­kis Kon­rad Hu­be­ri rol­lis ka ise näit­le­ja­na üles. Ma­idu ar­mas­ta­tut ja naist Lee­nat män­gib har­ras­tus­näit­le­ja Si­ret Tuu­la, kes on va­rem mänginud Teo­teat­ris. Ka Ani­ja-la­vas­tu­se üle­jää­nud osa­täit­jad on har­ras­tus­näit­le­jad, pea­mi­selt Tal­lin­na Sal­me teat­rist, kaks ka Jõe­läht­me teat­rit­ru­pist.

„Olen vä­ga meel­di­valt ül­la­tu­nud. Mi­nu mee­lest on see la­vas­tus kõi­ge uh­kem näi­de sel­lest, kui­das har­ras­tus­näit­le­jad või­vad män­gi­da prof­fi­de­ga sa­mal ta­se­mel. Kui an­nad nei­le õi­ged rol­lid ja na­tu­ke suu­nad, tee­vad nad se­da suu­re­pä­ra­selt. Näi­teks Mar­gus Il­li-Il­lik noo­re pa­ru­ni­na. Või In­ge Ka­se­leht tee­ni­ja rol­lis, Si­ret Tuu­last rää­ki­ma­ta,“ kii­tis Arlet Palmiste, kes käis näitlejate leidmiseks vaa­ta­mas ka üht Jõe­läht­me tru­pi eten­dust ning kut­sus sealt män­gi­ma meist­ri naist ke­has­ta­nud Ja­ne Lau­te­ri ja po­lit­sei­ni­ku osa­täit­ja Tau­ri Põd­ra.

La­vas­ta­ja Jaa­nus Nuut­rel jät­kus sa­mu­ti oma näit­le­jai­le kii­du­sõ­nu: „Kind­las­ti on har­ras­ta­ja­te­ga la­vas­ta­mi­ne kee­ru­li­sem, see on väl­ja­kut­se. La­vas­ta­ja töö­maht on suu­rem, aga kui teed head tööd, on lõpp­tu­le­mus tih­ti­lu­gu sa­ma, la­val ei pa­ne­gi eri­ne­vust pro­fi ja har­ras­ta­ja va­hel nii vä­ga tä­he­le. Üt­le­sin nei­le pä­rast pub­li­ku ees esi­ne­mist, et nad on siin, sest olen just neid siia pa­lu­nud ja mul on vä­ga hea meel, et nad olid nõus mi­nu­ga koos­tööd te­ge­ma.“
Mih­kel Ti­ker­pa­lu jaoks oli pea­mi­selt har­ras­tus­näit­le­ja­te­ga koos näit­le­mi­ne es­ma­kord­ne ko­ge­mus. Kui­gi ta ta­jus, et pro­fes­sio­naal­se­te näit­le­ja­te ko­ge­mus­te­pa­gas on na­tu­ke rik­ka­li­kum, ei tund­nud ta har­ras­ta­ja­te­ga koos näi­del­des suurt eri­ne­vust.

„Har­ras­ta­ja ja pro­fi va­he seis­neb eel­kõi­ge sel­les, et har­ras­ta­ja tu­leb proo­vi töölt ja teeb ka siin va­he­peal töö­kõ­ne­sid ja saa­dab mei­le-sõ­nu­mid,“ mär­kis Sal­me teat­ri juht Krist­jan Aru­nurm, kes Ani­ja eten­du­ses ke­has­tab meis­ter Wit­tel­bac­hi.

La­vas­ta­ja JAA­NUS NUUT­RE teeb tü­kis ka ise kaa­sa.

Ok­toob­ris uues­ti?
„Mi­nu jaoks oli see üht­la­si kõi­ge pi­kem ja ka kõi­ge lü­hem proo­vip­rot­sess. Alus­ta­si­me märt­si al­gu­ses ja lõ­pe­ta­si­me au­gus­ti lõ­pus, kuid kok­ku sai­me mi­ni­maal­selt. Ani­jal te­gi­me proo­ve põ­hi­li­selt au­gus­tis,“ rää­kis la­vas­ta­ja.

Si­ret Tuu­la li­sas, et trupp jõu­dis te­ha vaid esi­me­sed ühi­sed teks­ti­lu­ge­mi­sed, siis tu­li ko­roo­nak­riis: „Al­gu­ses oli olu­kord eba­sel­ge, siis võt­si­me end kok­ku ja hak­ka­si­me te­ge­ma vee­bip­roo­ve.“

Mih­kel Ti­ker­pa­lu sõ­nul oli kuk­las ko­gu aeg mõ­te, et ae­ga on vä­he: „Sa­mas, kui ta­va­li­selt on teks­ti ana­lüü­si­mi­seks ja mõ­tes­ta­mi­seks um­bes kaks nä­da­lat, siis nüüd sai­me se­da te­ha kaks kuud. Sel­le võr­ra liht­sam oli hil­jem Ani­jal, oli­me saa­nud tru­pi­ga kõik koos st­see-
­ni­kau­pa lä­bi aru­ta­da.“

Ku­na kõik piletid olid ju­ba en­ne esie­ten­dust lä­bi müü­dud, peab teat­ri­juht lä­bi­rää­ki­mi­si, kas oleks või­ma­lik ok­toob­ris teha lisaetendusi.

„Ku­na män­gi­me si­se­ruu­mi­des, kus ka­tus pea­ko­hal ja on soe, võib se­da ka sü­gi­sel män­gi­da, kui kõi­gi­le osa­lis­te­le so­bib,“ lau­sus Ar­let Pal­mis­te.

Ka on tal mõ­te te­ha üks eten­dus ai­nult koo­li­de­le, kut­suda vaa­ta­ma põ­hi­koo­li va­ne­ma­te ja güm­naa­siu­mik­las­si­de õpi­la­sed.