Ani­ja val­la las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid: „Pa­rim abi lap­se­le on pe­re ja lä­he­das­te toe­tus.“

499
Ani­ja val­la las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid LY­DIA KRUUS­MANN ja SVET­LA­NA LASS si­sus­ta­sid oma töö­ka­bi­ne­tis las­te jaoks mu­ga­va nur­ga­ke­se, kus väik­se­mad saa­vad män­gi­da-joo­nis­ta­da, suu­re­mad las­te­kaits­ja­te­ga kott-too­li­del is­tu­des ves­tel­da.

„Las­te­kait­se­töö­ta­ja­tel po­le võ­lu­vit­sa, mis kõik prob­lee­mid la­hen­dab, kõi­ge tõ­hu­sam on last toe­ta­da te­ma pe­re kau­du,“ mär­gi­vad Ani­ja val­la las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid SVET­LA­NA LASS ja LY­DIA KRUUS­MANN.

Ani­ja val­la­va­lit­su­se las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid Svet­la­na Lass ja Ly­dia Kruus­mann tõ­de­vad, et sa­ge­li on las­te­kait­se­töö koh­ta kuul­da ne­ga­tiiv­seid ee­lar­va­mu­si, just­kui nad te­ge­lek­sid pea­mi­selt las­te va­ne­ma­telt ära võt­mi­se­ga. Te­ge­lik­ku­ses see nii ei ole, lap­si saab va­ne­ma­test eral­da­da ko­hus ning se­da te­hak­se vaid ju­hul, kui ühest­ki muust meet­mest las­te ja pe­re toe­ta­mi­sel ei ole ol­nud abi.

Ani­ja val­la las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid sel­gi­ta­vad, et nen­de pea­mi­ne üle­san­ne on mär­ga­ta ja ai­da­ta abi­va­ja­vat last. Mõ­ni­kord an­nab kool, las­teaed või noor­te­kes­kus tea­da, kui on mär­ga­tud, et lap­se käi­tu­mi­ne on muu­tu­nud – ta on kas sa­ge­li kurb, apaat­ne või ise­gi ag­res­siiv­ne, puu­dub koo­list, suh­ted on läi­nud hal­vaks või ko­dus tü­lit­se­tak­se. Tea­ta­jad või­vad ol­la ka naab­rid, sõb­rad, hoo­li­vad ko­da­ni­kud või tei­sed lap­se­va­ne­mad.

„Rea­gee­ri­me ala­ti, kui mei­le on lap­se mu­rest tea­da an­tud. Lap­sed või­vad ka ise meie juur­de tul­la, mõ­nel kor­ral on se­da juh­tu­nud,“ üt­leb Ly­dia Kruus­mann.

Las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid tõ­de­vad, et las­te põ­hi­mu­red saa­vad ena­mas­ti al­gu­se ko­dust, mis­tõt­tu po­le las­te­kaits­ja­te töö tu­le­mus­lik il­ma pe­re kaa­sa­mi­se­ta ning ena­mas­ti te­ge­le­vad­ki nad ko­gu pe­re toe­ta­mi­se­ga.

„Meie töös pe­re­de­ga on­gi kõi­ge olu­li­sem koos­töö ja pe­re val­mi­so­lek sel­leks,“ lau­sub Svet­la­na Lass.

Prob­lee­mid või­vad ol­la pei­de­tud
Kõi­ge liht­sa­mi­ni on las­te­kaits­ja­te sõ­nul nä­ha, kui lap­se es­ma­va­ja­du­sed on jää­nud ra­hul­da­ma­ta, ta on ka­si­ma­ta ja toit­ma­ta. Sel­li­sel ju­hul sek­ku­tak­se, suu­na­tak­se va­ne­mad pe­re­kon­da toe­ta­va­te­le tu­gi­tee­nus­te­le, va­ja­du­sel lei­tak­se pe­re­le tu­gii­sik, kes toe­tab, ju­hen­dab ja jäl­gib, et las­te­le oleks ta­ga­tud va­ja­lik hoo­lit­sus. Ras­kem on mär­ga­ta, kui lap­se mu­re on emot­sio­naal­set laa­di ja var­ja­tud.

„Oma töös puu­tu­me sa­ge­li kok­ku las­te­ga, kes on st­res­sis, mil­le ta­ga­jär­jel võib väl­ja ku­ju­ne­da dep­res­sioon, tek­ki­da käi­tu­mis­häi­red, suit­sii­di­mõt­ted. See on vä­ga mu­ret­te­ki­tav,“ kõ­ne­leb Svet­la­na Lass.

Ani­ja val­la las­te­kaits­ja­te hin­nan­gul või­vad las­te emot­sio­naal­se­te prob­lee­mi­de põh­ju­sed ol­la kii­re elu­tem­po, edu­kul­tus, va­ne­ma­te kõr­ge­ne­nud nõud­mi­sed ja oo­tu­sed las­te­le. Osa lap­si või­vad ol­la liig­selt üle­koor­ma­tud, tei­sed see­vas­tu aga ei leia en­da­le hu­vi­pak­ku­vat ja si­su­kat te­ge­vust.

Svet­la­na Lass: „On olu­kor­di, kus va­ne­mad suu­na­vad lap­si vä­ga pal­ju­de hu­vi­te­ge­vus­te juur­de ja laps on üs­na hõi­va­tud, aga sa­mas ko­dus oma­va­hel peaae­gu ei rää­gi­ta. Las­te jaoks on just va­ne­ma­te­ga suht­le­mi­ne ja mil­le­gi koos te­ge­mi­ne vä­ga olu­li­ne.“

Ly­dia Kruus­mann li­sab: „Va­ne­ma­te tä­he­le­pa­nu ja emot­sio­naal­ne si­de an­nab lap­se­le tur­va­tun­de, tu­ge­vu­se ning vas­tu­pi­da­vu­se elus edas­pi­di hak­ka­ma saa­da. Kui va­ra­ses lap­se­põl­ves se­da kon­tak­ti ei saa­vu­ta­ta, siis pu­ber­tee­dieas võib see ol­la pal­ju kee­ru­li­sem.“

Va­ne­mad ei pruu­gi lap­se st­res­si sel­li­sel ku­jul mär­ga­ta­gi, kool mär­kab reeg­li­na sel­le kau­du, et lap­se õp­pee­du­kus lan­geb, ta hak­kab koo­list puu­du­ma, käi­tu­mi­ne on muu­tu­nud. Kui laps jõuab oma prob­lee­mi­de­ga las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­ti­de juur­de, on nen­de sõ­nul olu­li­sel ko­hal li­saks va­ne­ma­te­ga suht­le­mi­se­le ka lap­se ar­va­mu­se väl­ja­sel­gi­ta­mi­ne, te­ma soo­vi­de ja mõ­te­te­ga ar­ves­ta­mi­ne prob­lee­mi la­hen­da­mi­sel.

Pal­jud lap­sed jõua­vad las­te­kait­se­töö­ta­ja­te juur­de pe­re­dest, kus va­ne­ma­te oma­va­he­li­sed suh­ted on läi­nud vä­ga pin­ge­li­seks. Las­te­kait­se­töö­ta­jad näe­vad sa­ge­li, et va­ne­mad püüa­vad tei­ne­teist lap­se kau­du mõ­ju­ta­da.

„Mõ­le­mad just­kui võit­le­vad lap­se eest, aga sel­le võit­lu­se kes­kel unus­ta­tak­se lap­se hea­olu ja va­ja­du­sed. Lap­se jaoks on nii ema kui isa võrd­selt olu­li­sed, ta ar­mas­tab oma mõ­le­mat va­ne­mat ja soo­vib mõ­le­ma­ga koos ol­la,“ sõ­nab Svet­la­na Lass.

Sel­lis­te mu­re­de la­hen­da­mi­sel saa­vad las­te­kait­se­töö­ta­jad ai­da­ta lei­da komp­ro­mis­si las­te­ga suht­le­mi­se osas ja va­ja­du­sel suu­na­ta va­ne­mad pe­re­nõus­ta­mi­se­le.

Ly­dia Kruus­mann sel­gi­tab, et kah­juks unus­ta­tak­se sa­ge­li, et lah­ku­läi­nud va­ne­ma­te pu­hul säi­li­vad mõ­le­mal nii ko­hus­tu­sed kui õi­gu­sed, hoo­li­ma­ta sel­lest, kum­ma juu­res laps elab.
Las­te­kait­se­töö­ta­jad mär­gi­vad, et pal­ju­sid prob­lee­me saab en­ne­ta­da va­ne­ma­te tead­lik­ku­se tõst­mi­se­ga nen­de rol­list las­te elus, va­nem­li­ke os­kus­te pa­ran­da­mi­se­ga, nõus­ta­mi­se ja ju­hen­da­mi­se­ga. Sel ees­mär­gil on Ly­dia Kruus­man­ni init­sia­tii­vil käi­vi­ta­tud Ani­ja val­las väi­ke­las­te va­ne­ma­te­le Las­te­va­ne­ma­te kool, kus mit­med spet­sia­lis­tid on käi­nud pi­da­mas loen­guid las­te kas­va­ta­mi­se­ga ja pe­re pa­re­ma toi­mi­mi­se­ga seo­tud tee­ma­del.

De­li­kaat­sus ja kon­fi­dent­siaal­sus
„Ko­gu­kon­na oo­tu­sed las­te­kait­se­töö­ta­ja­te­le on sa­ge­li vä­ga kõr­ged – eel­da­tak­se, et pa­ran­da­me kat­ki­sed suh­ted ja muu­da­me ko­he las­te elu. Kui se­da ei juh­tu, kü­si­tak­se, kus on las­te­kait­se sil­mad. Aga ei saa eel­da­da, et üks pe­re hak­kab päe­va­pealt teist­moo­di ela­ma. Ee­lar­va­mu­sed tu­le­vad sa­ge­li sel­lest, et meie töö si­su ei ole kõi­gi­le näh­tav,“ rää­gib Ly­dia Kruus­mann.

Las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid sel­gi­ta­vad, et mõ­ni­kord soo­vib abi­va­ja­vast lap­sest tea­ta­nu hil­jem tea­da, mi­da on et­te võe­tud ja kui­das asi la­he­ne­nud. Kui se­da ei järg­ne, võib tek­ki­da mul­je, et las­te­kaits­jad ei hoo­li ega tee mi­da­gi. Nad sel­gi­ta­vad, et see soov on inim­lik, kuid kol­man­da­te­le isi­ku­te­le nad in­fot an­da ei saa, sest nen­de töös on olu­li­sel ko­hal de­li­kaat­sus ja kon­fi­dent­siaal­sus. Üh­te­gi last abi­ta ei jäe­ta, kin­ni­ta­vad nad ning pa­ne­vad kõi­gi­le sü­da­me­le, kui ava­lik­ku­se ees tõs­ta­ta­tak­se tee­ma­sid, mis või­vad ol­la seo­tud las­te­ga või prob­lee­mi­de­ga pe­re­kon­nas, ei to­hiks ni­me­ta­da kel­le­gi ni­me­sid ega li­sa­da fo­to­sid, kus lap­sed on ära­tun­ta­vad. Las­te­kait­se­sea­dus üt­leb, et abi­va­ja­vast lap­sest on ko­hus­tus tea­da an­da igal ko­da­ni­kul, aga mit­te lap­se heao­lu häi­ri­des.

„Sel­leks tu­leks pöör­du­da meie poo­le või he­lis­ta­da las­tea­bi numb­ril 116111. Kui laps on hä­dao­hus, tu­leb vii­vi­ta­ma­tult he­lis­ta­da häi­re­kes­ku­se numb­ril 112,“ üt­leb Svet­la­na Lass.
Las­te ja pe­re­de spet­sia­lis­tid kin­ni­ta­vad, et ta­ga­vad ka ala­ti nen­de ini­mes­te ano­nüüm­su­se, kes on and­nud nei­le in­fot abi­va­ja­va­te las­te koh­ta: „Ole­me tä­nu­li­kud iga­su­gu­se mär­ka­mi­se eest.“