
Anija Lions klubi valis 2019. aasta inimeseks MTÜ Kehra Raudteejaam juhi Anne Oruaasa. Teda tunnustati laupäeval, 14. detsembril Anija mõisa aidas toimunud heategevusliku kontserdi eel.
„Läksin kuulama Puuluupi, keda nägin esimest korda suvel Viljandi folgil. Polnud aimugi, et võiksin saada aasta inimeseks, olin täiesti unustanud, et Lionsid selle tiitli välja annavad,“ ütles Anija valla kahekümne viies aasta inimene Anne Oruaas.
Kuigi ta sai paar aastat tagasi presidendilt riikliku autasu ning on Anija valla aukodanik, rõõmustab ka valla aasta inimese tiitli üle: „See on väga suur au, sest aasta inimese tiitel on minu teada Anija vallas kõige pikaajalisem autasu.“
Tegelikult on Anne Oruaas just tänavu olnud koduvallast tavalisest rohkem eemal – ta oli jaanuaris Kehras avatud ja möödunud nädalal Narvas Eestimaal ringsõidu lõpetanud soomusrongi Wabadus üks giididest.
„Aasta alguses oli soomusrong Kehra jaamas, hiljem oleme käinud tänu soomusrongile sellistes kohtades, kuhu muidu poleks võib-olla kunagi sattunud, näiteks Eidapere, Pulli, Vaivara. Mõnikord olin kodust ära päeva, mõnikord ka viis-kuus päeva. Tegin giiditööd, vahel pidasin soomusrongi suveniiripoes müüja ametit.“
Algselt plaaniti, et igas paigas, kus Wabadus peatub, lähevad kohaliku muuseumi töötajad rongile giidideks. Kuid igal pool kohalikku muuseumi polnud, kus oli, polnud selle töötajad soomusrongi giiditööst vaimustuses.
„Giididest oli suur puudus, eriti talvel. Mina läksingi esimest korda jaanuari lõpus Elvasse,“ sõnas Anne Oruaas.
Ta rääkis, et giiditöö oli huvitav: „Inimestel võib ajalugu olla väga sassis. Tuli seletada ka seda, et Wabadus pole see rong, millega kunagi küüditati.“
Anne Oruaas oletab, et tänavused jõulud tulevad tema jaoks ilmselt väga rahulikud võrreldes eelmisega, kui pühadeaeg läks soomusrongi vastuvõtmise, ajalookonverentsi Lahinguvälja mälestussamba avamise ettevalmistamiseks. Uut aastat alustab MTÜ Kehra Raudteejaam siiski uue hooga – murdelahingute muuseumi jaoks on tegemisel Vabadussõjas Kehrast diviisi staapi juhtinud Aleksander Tõnissoni vahakuju, see valmib kindralmajori 145. sünniaastapäevaks aprillis, siis on ka ajalookonverents. Sügiseks peab valmima Kehra muuseumi püsiekspositsioon, enne seda tehakse jaamahoones veel mõned ajutised näitused.
„Minu kõige suurem soov on saada muuseumile kindel korralik rahastus, et oleks võimalik mõni ajaloolane palgale võtta. MTÜ võib kõrval edasi toimetada, aga muuseumist võiks saada valla allasutus,“ märgib Anne Oruaas.
Ta lisab, et on koduvallast saanud peaaegu kõik tunnustused, mis võimalik: „Ainus, mida mulle pole antud, on vabatahtliku tiitel – keegi vist ei oska kahtlustadagi, et teen seda tööd kuus päeva nädalas vabatahtlikuna.“