Peaminister vestles 11. jaanuaril Raasiku valla inimestega üle kahe tunni.
Teisipäeval, 11. jaanuaril Aruküla koolimajas: AVO MÖLS, ANDRUS ANSIP ja ANDRE SEPP.
Aruküla elanikud olid läinud nädala teisipäeval elevil – nii tähtsat meest pole siin kunagi nähtud, sosistasid kümnete kaupa kooli poole sammujad.
„Kaarel Eenpalu käis ka kunagi peaministrina,“ teadis hallipäine härra.
„Ei tea, kas Andrus Ansip tuleb limusiiniga?“ arutleti juba ukse juures.
„Mis limusiin? Tal ju ametimasin. Mis see oligi?“
„See must või? Oioi, tulebki lähemale. Näe, saateauto on ka. Tohoh, otse treppi!“
„Tee telefoniga pilti!“
Enne veel, kui peaminister autost väljus, olid kõik uudistajad juba saalis.
Suusahooajast
Saaliuksel selge kõlava häälega teretamise järel jättis Andrus Ansip julgestuspolitsei saali tagumisse otsa, astus rahva ette ja vabandas, et pidi eravisiidile turvameeskonna kaasa võtma: „Ma ei ole ise seda seadust teinud ega ole otsustustes vaba, nad lihtsalt peavad mul kaasas olema.“
Peaminister jätkas alustuseks juttu sellest, et tema ametis ei ole õigust ise ka oma töökäigu üle otsustada: „Ma ei saa öelda, et enam ei jaksa, ei taha, kuigi olen väga väsinud. Ilma füüsilise trennita selles ametis kaua vastu ei peaks – ei kujuta ettegi, et ei saa suvel rattaga sõita ja talvel suusatada. Laske mul siis suusatada. Maksan kõik oma välismaratonid ise kinni, Õhtuleht võib arutada, mis tahab. Näoli poris olen alatasa nii ehk naa.“
Andrus Ansip jutustas, et sattus poliitikasse tänu spordile: „Sõitsin jalgrattaga ja üks auto keeras mulle otsa. Olin kolm kuud ratastoolis ja mõtlesin: tahan olla kasulik, mitte lihtsalt näiteks börsil raha teenida. Läksin Tartu linnapeaks, jäädes ilma riigikokku valitute eripensionist, mida nüüdsetele liikmetele enam niikuinii ei anta.“
Positiivsed numbrid
„Kas on lootust, et kunagi taastatakse omavalitsuste tulubaas?“ küsis Raasiku valla kultuuri- ja haridusspetsialist Ardo Niinre.
„Kindlasti on, aga teame ju, et ajad on veel rasked. Muidugi ei saa öelda, et kriis on möödas, aga põhi peaks olema seljataga. Järgmine kriis pole võimatu, kuid pean seda ebatõenäoliseks,“ vastas peaminister.
Ta tõi Eesti tugevusena välja tõiga, et riik on suutnud müüa üle ootuste palju Kyoto protokolli saasteühikuid: „Olime ainsad, lisaks Tšehhile, kellega leping sõlmiti. Teenisime 3,6 miljardit krooni. On märkimisväärne, et terve Euroopa peale ei ole vaid Eestis ja Rootsis algatatud ülemäärase defitsiidi menetlust, Luxemburg on veel küsimärgi all, kas ta mahub 3 protsendi sisse. Ma ei ole nõus, et Eesti on kärpimise maailmameister, kärbitud on vaid unistusi.
Priit Tammeraid küsis: „Aga milles me kindlad võime olla, nagu plakatilt võib lugeda?”
„Et jama ja lollusi ei tule,“ naeratas Andrus Ansip. „Mult küsiti 2008. aasta veebruaris: tunnista, et on kriis. Kui oleksin tunnistanud, tulnuks reservide kasutusele võtmisega majandust elavdada. Aga see oleks absurd – buumis elavdada. Seni meile sarnase arenguga Leedu tegi nii, sest see oli populaarne otsus, ja vaadake, mis juhtus. Meil oli 2007. aastal majanduskasv 7 protsenti ja eelarvejääk 6,5 miljardit. Mis kriisist siis sai rääkida! Tööpuudus oli meil madalaimal tasemel just 2008. aasta märtsis-juunis.“
Küsija jätkas: „Olite peaminister ka siis, kui oli buum ja lõhkes mull…“
„Ma ei ütleks, et buumis sündis ainult halba. Jah, eluasemelaenude intressivabastus oleks seda mulli ehk veidi leevendanud, aga mitte aidanud ära hoida – eksporti ju peaaegu polnud. Ületootmise välistamine on vabaturumajanduses välistatud.“
Solvunud võrkpallurid
Arutelus kerkis üles küsimus spordi riiklikust finantseerimisest, rõhuasetus oli Arukülal kui võrkpallikantsil.
„Noorte hõivatuse eest peab maksumaksja maksma,“ arvas peaminister. „Aga täielik riigisport ehk tippude tootmine on omane totalitaarriikidele. Meil ei ole kahjuks klubipatriotismi, nagu Saksamaal – et vanemad, juba mittetegutsevad liikmed, toetavad noori. Tuleb tunnistada, et spordireform ei ole meil õnnestunud. Aga ma ütleksin, et sporti ei maksaks politiseerida, nagu võrkpalliliiduga juhtus. Kuigi, ega neid sellepärast pole riigi rahadest ilma jäetud, et vale erakond juhib – pigem on see nendepoolne survestamine, et te ei anna, kuna meie pole teie parteis. Selline suhtumine tekitab inimlikku trotsi ja lõpuks nagu ei tahakski anda. Tegelikult anti võrkpalluritele võistlema minemiseks kopsakas summa. Neile tundus, et vähe. Aga kas Kristina Šmigun saab igasse treeninglaagrisse sõitmiseks riigilt eraldi raha? Saavutage midagi ja saate! Eestis on väga kõrged tiitlivõistluste medalipreemiad.“
Saalis arutati: „Aus mees, ütleb, mis mõtleb. Tema vist partei luba küsima ei pea. Isiklik arvamus ju.“
Sissekirjutustest ja eduvalemist
Edasi läks jutt kohalikumaks – veefirma Raven juht Tiit Reeder kurtis, et veesüsteemide arendamiseks napib ettevõttel omaosalust, ja pelgas, et juhul, kui plaan jagada inimese tulu kaheks tema elu- ja töökoha vahel, halveneb väikevalla olukord veelgi.
„Aga miks te nii arvate?“ sai ta vastuküsimuse. „Mina olen seda meelt, et inimesel võiks olla kaks sissekirjutust. Tegelikult on juba praegu nii, et igaühe vaba valik, kuhu ta oma tulumaksu maksab.“
Kas 5000 elanikuga vald nagu Raasiku peaks olema poliitiline üksus, küsiti, täpsustades, et teist nii parteivaba ja samas koalitsioonikeskset omavalitsust küsija ei tea.
„Ei pea olema poliitiline,“ oli vastus kiire. „Kohalik omavalitsus peab tasakaalustama keskvõimu. Mis puutub haldusterritoriaalsesse reformi, siis sellel ei näe ma mingit mõtet. See ei hoiaks kulusid kokku, vaid tekitaks juurde, sest kui Raasiku valla inimesed hakkaksid käima vallamajja näiteks saja kilomeetri kaugusele, kellele see siis kasulik oleks?“
Järgmine küsimus oli: „Kas Eesti jõuab Euroopa viie rikkaima riigi hulka?”
Andrus Ansip teatas: „Me ei ole veel, aga jõuame!“
Keset saali seisva peaministri taskus helises telefon. „Hello, Valdis! Sorry, I’ll call you later,“ sõnas ta helistajale. („Vabandust, helistan sulle hiljem.“)
Kõne lõppedes selgitas: „Läti kolleeg helistas. Me suhtleme pidevalt, täitsa vabalt. Minu meelest see on normaalne. Meil on Lätiga palju ühist. Kuigi neil tundub olukord praegu veel kehvem, jagab Läti Leeduga kümne aasta majanduskasvult teist-kolmandat kohta 4,79 protsendiga. Itaalia on muide viimane – 0,24 protsenti. Aga arvake, kes on esimene. Õige – Eesti!“
Aruküla põhikooli juht Avo Möls ootas tükk aega, näpus raamitud pilt uuest koolimajast, et saaks tänada, aga saalis tõusis veel käsi.
Kuid Andrus Ansip tõmbas kolmandal katsel küsimustele joone alla: „Kuulge, te tahate juba ammu koju minna, ma olen üle kahe tunni rääkinud, kaua jaksate kuulata. Aitäh, väga huvitavad vestlused olid.“
Avo Möls tänas tulemise eest ja ulatas pildi.
Kell viis alanud kohtumine lõppes õhtul pärast seitset, tasuta kohvilauda jäi vaid paar inimest, tõtati garderoobi poole, mõned ka ukse peale vaatama, kuidas peaminister lahkub. Vallavanem ja koolidirektor said lasta veel teha paraadpilte. Must auto ukse ees oli käivitatud ja ootas peaministrit. Tema järel väljus samuti Reformierakonna ridadesse astunud endine sõudja Jüri Jaanson.
Kas valimiskampaania?
Jüri Jaanson ja Andrus Ansip kandideerivad riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid peaministri büroo ei nimetanud kohtumise eesmärgina lähenevaid valimisi.
Pärast peaministri lahkumist arutleti koolimaja ukse juures: „Hirmus tark mees on küll, aga see pole mingi jutt, et tema tulekul ei ole valimistega pistmist. Jüri Jaanson istus ju ka saalis.“
„Aga huvitav oli, üllatavalt pikalt ja põhjalikult oskas vastata, midagi polnud ju ette kirjutatud.“
„Eks ta oskas vajadusel mööda ka vastata, mõnega kaldus küsimustest väga kaugele. Aga vastuse andis.“
„Mina oma küsimustele vastuseid ei saanud,“ kurtis vanem proua kaaslasele. „Ei olnudki vaja ise küsida, teised proovisid urkida, aga ikka kiitis takka, et meil kõige parem majanduskasv. Miks siis paljudel inimestel elu nii vilets on?“
Peaministri büroo juhataja Arto Aas: „Peaminister Andrus Ansip külastab peaaegu igal nädalal mõnda linna või valda, et kohtuda inimestega silmast silma ja arutada nendega Eesti riigi poliitika ja elu üle. Nüüd jõudis kord Arukülani ja peaministril jäid sellest visiidist väga meeldivad mälestused. Kohtumisel oli palju toredaid inimesi ning huvitavaid küsimusi.“
Raasiku vallavanem Andre Sepp: „Mul on hea meel, et Andrus Ansip puudutas kohtumisel pigem riiklikke, mitte niivõrd kohalikke teemasid. Kahtlemata on peaminister tugev statistik ja oskab näha ka neid numbreid, mis elu edasi viivad. Ta on väga positiivse mõttemaailmaga, mis aitab väikesel riigil edasi liikuda. Muljed kohtumisest on väga head. Väikevalda rahustavalt kõlas ka Andrus Ansipi kinnitus, et tema valitsuse ajal haldusterritoriaalset reformi ei tule.”
