Alu­ta­gu­se rah­vus­park – po­lu­ver­ni­kud, krii­vad, buu­nid ja Vask­nar­va väi­ke nun­nak­loos­ter

„Ku­re­mäe kloost­ris­se ela­ma pää­se­mi­seks on pi­kad jär­je­kor­rad. Üle 60 prot­sen­di nun­na­dest on kõrg­ha­ri­du­se­ga. Igu­meen­ja Var­va­ra ja pat­riarh Alek­sius II suut­sid saa­vu­ta­da, et Ku­re­mäe kloost­rit ei su­le­tud Nõu­ko­gu­de ajal, vaid elekt­ri­fit­see­ri­ti,“ lau­sus Alu­ta­gu­se Mat­ka­selt­si juht ja giid Ing­rid Ku­li­gi­na õp­pe­rei­si esi­me­ses pea­tus­ko­has, Ku­re­mäe kloost­ri ja­la­mil kal­mis­tu juu­res.

Sai­me tea­da, et pal­ju­de seal­se­te Ida-Vi­ru kü­la­de asu­ta­jad olid ol­nud vad­ja­la­sed. Ka igu­meen­ja Var­va­ra oli Vad­ja- ehk Džuu­di­maalt, sü­vausk­li­kust pe­rest. Te­ma ema oli taht­nud nun­naks saa­da, tü­tar täi­tis ema unis­tu­se.

Ku­re­mäe õi­geu­su­ki­ri­ku ehi­tas ja kloost­ri asu­tas vürst Ser­gei Šah­hovs­koi, kui sai Ees­ti­maa ku­ber­ne­riks. Sa­mas­se koh­ta ehi­ta­ma ha­ka­tud lu­te­riu­su­ki­rik oli peaae­gu val­mis, kuid lam­mu­ta­ti. Ku­re­mäe kloos­ter asu­ta­ti 1891. aas­tal.

Sei­si­me Aren­dus­ko­ja ja Põhja-Harju Koostöökogu Alu­ta­gu­se-rei­si gru­pi­ga kloost­ri kal­mis­tu tu­han­deaas­ta­se tam­me all väi­kese ka­beli juu­res – le­gen­di jär­gi Ju­ma­lae­ma Püh­tit­sa mäe­le il­mu­mi­se ko­has. Ku­re­mäe kloost­ri suu­rim pü­ha­dus on Ju­ma­lae­ma Ui­nu­mi­se ikoon, mis lei­ti tam­me alt 16. sa­jan­dil.

Tam­me koh­ta rää­kis giid, et ar­va­ti, tal on ter­ven­dav jõud, koo­rest võe­ti tük­ke. Nüüd kait­seb tam­me pui­taed, ent puu on ha­ka­nud kui­va­ma. Te­gi­me meie­gi rin­gi üm­ber pü­ha tam­me ning sei­sa­ta­si­me kloost­ri kauaaeg­se ju­hi, igu­meen­ja Var­va­ra haua juu­res.

Vask­nar­va ki­ri­kus kuul­si­me küün­laid müü­nud nun­nalt hil­jem, et just Ju­ma­lae­ma le­gen­di jär­gi kut­su­tak­se Ees­tit Maar­ja­maaks. Nunn ju­tus­tas, kui­das ees­ti kar­ju­sed nä­gid Püh­tit­sa mäel val­gust­kiir­ga­va nai­se ku­ju si­ni­ses rüüs. Ka järg­mi­sel ja kol­man­dal päe­val näh­ti Neit­si Maar­jat mäe ja­la­mil al­li­ka lä­he­dal. Ta pea­tus tam­me­puu juu­res ja ka­dus, puu tü­vest lei­ti Ju­ma­lae­ma Ui­nu­mi­se ikoon.

Jaa­ma kü­la
Teel Nar­va lisajõe äär­ses­se Jaa­ma kül­la tut­vus­tas giid Ees­ti noo­ri­mat, kaks aas­tat ta­ga­si asu­ta­tud Alu­ta­gu­se rah­vus­par­ki, mis koos­neb va­rem kait­se al­la võe­tud eral­di­seis­va­test ala­dest. Te­gu on val­da­valt rii­gi­maa­ga ja mõt­len bus­sis, et kü­la­de ela­nik­ke oma ar­va­mus­te ja oo­tus­te­ga pii­ran­gu­te koh­ta sel­les rah­vus­par­gis po­le­gi.

Jaa­ma kü­la en­di­ses va­ba­taht­li­ke pääst­ja­te hoo­nes, nüüd­ses kü­la­ma­jas, võt­tis meid vas­tu kü­la­va­nem Kons­tan­tin Motš­jo­nov. Hiil­geae­ga­del oli kü­las 700 ela­nik­ku, nüüd on 25, val­da­valt mem­med. Kui kau­ba­ve­du möö­da Nar­va jõ­ge vä­he­nes seo­ses raud­tee käi­ku­lask­mi­se­ga, said ko­ha­li­kest ela­ni­kest par­ka­lid ja king­se­pad. Na­ha­vab­ri­ku­tes töö­ta­ti pe­re­kon­ni­ti, Jaa­ma kü­la kuul­sad ka­la­vins­kid ehk se­rens­kid, nahk­sed vee­saa­pad, olid laa­ta­del hin­na­tud kaup. Kuid 1930nda­tel aas­ta­tel tu­lid müü­ki kum­mi­saa­pad, äri vä­he­nes, en­ne teh­ti ku­ni 3000 saa­bast nä­da­las.

Jaa­ma jõel sai­me põ­gu­salt tut­vu­da St­ruu­ga maas­ti­ku­kait­sea­la luh­ta­de­ga, kus va­rem teh­ti hei­na, kü­la­de kau­pa olid lu­had ära ja­ga­tud. Ku­na Aren­dus­ko­ja rah­vus­va­he­li­se sääst­va tu­ris­mi jät­kup­ro­jek­ti Alu­ta­gu­se õp­pe­reis kes­tis au­gus­ti vii­ma­sel nä­da­lal vaid ühe päe­va, jõud­si­me kum­mi­paa­ti­de­ga vei­di roos­ti­ku va­hel ae­ru­ta­da ja kal­da­le ta­ga­si.

Vask­nar­va kü­la
En­ne sõ­da oli Vask­nar­vas üle 1200 ela­ni­ku, prae­gu üle 200. Vii­ma­ne koo­liea­li­ne laps elas kü­las kaks aas­tat ta­ga­si.

Kõi­ge ras­kem aeg oli Ees­ti taa­si­se­seis­vu­mi­ne, kuul­si­me gii­dilt. Skam­ja kü­la­ga, mis asub tei­sel pool jõ­ge Ve­ne­maal, ela­ti ühist elu. Kor­ra­ga tu­li va­he­le rii­gi­piir. Aja­loo­li­se, 15. sa­jan­dil ehi­ta­tud lin­nu­se va­re­me­te lä­he­dal sei­sab jõe kal­dal Ees­ti pii­ri­post. Raud­selt pol­nud me ei esi­me­sed ega ka vii­ma­sed, kes ei saa­nud jät­ta te­ge­ma­ta ühis­pil­ti pii­ri­pos­ti­ga, mil­le ta­ga ot­se üle jõe leh­vib Ve­ne­maa suur rii­gi­lipp.

Vas­nar­va väi­ke­ses kloost­ris, mis 2002. aas­tal sai Ku­re­mäe kloost­ri osaks, on ki­rik ra­ja­tud kaup­mees­te an­ne­tus­test, Ku­re­mäe imet­te­gev ikoon oli va­rem seal hoiul.

Veel sai­me tea­da Vask­nar­va buu­ni­dest ehk muu­li­dest, mi­da ha­ka­ti ehi­ta­ma 1930nda­tel, et jõ­gi oleks kit­sam ja sü­ga­vam. Prae­gu ehi­ta­tak­se esi­me­se buu­ni juur­de paa­di­sa­da­mat.

Räät­sa­matk Agu­sa­lu soos
Agu­sa­lu soos­tik oli po­lu­ver­ni­ku­te ehk poo­leu­su­lis­te asu-a­la. Te­gu oli en­dis­te õi­geusk­li­ke vad­ja­las­te­ga, kes Ees­tis as­tu­sid Ii­sa­ku lu­te­riu­su ko­gu­dus­se. Lap­si ris­ti­ti ja lee­ris käi­di Ii­sa­kul, ko­dus oli õi­geu­su kom­be jär­gi ikoo­ni­nurk. Rää­ki­sid oma keelt – vad­ja, ees­ti, soo­me, ve­ne se­ga­keelt.

Tun­nia­ja­ne räät­sa­matk Agu­sa­lu soos tõi veel uue tead­mi­se – krii­vad. Need on Ees­ti ain­sad si­se­mai­sed lui­ted sois­te ala­de va­hel.

„Alu­ta­gu­se rah­vus­par­gi süm­bo­lid on po­lu­ver­ni­kud ja krii­vad, neid mu­jal Ees­tis po­le,“ kin­ni­tas giid.

Õp­pe­reis lõp­pes su­pi­söö­mi­se­ga Kauk­si puh­ke­ma­jas. Alu­ta­gu­se rah­vus­par­gis käi­sid see­kord Kuu­sa­lu val­last Kaie ja Taa­vi Us­tav MTÜst Tam­mis­tu Lam­mas, Kär­ka puh­ke­ta­lu pe­re­nai­ne Sig­ne Blum Suur­pealt, Lii Välk­mann Ha­rast, res­to­ra­ni Valk­la Rand pe­re­nai­ne Liis Jü­ri­mäe, La­he­maa Tu­ris­miü­hin­gust Kai­sa Lin­no ja Tii­na Viir­na, Lok­salt Kui­vo­ja puh­ke­kes­ku­se pe­re­nai­ne Ele Tern ja ka Sõ­nu­mi­too­ja aja­kir­ja­nik.

Alutaguse rahvuspark
Loodud novembris 2018. Rahvuspargi koosseisu kuuluvad Puhatu, Agusalu, Muraka ja Selisoo looduskaitseala, Kurtna, Smolnitsa, Jõuga, Struuga, Mäetaguse ja Iisaku maastikukaitselad, Narva jõe ülemjooksu hoiuala. Pindala on 43 568 hektarit.