Ala­ve­re ko­du­koh­vi­ku­te­päe­val sai kü­las­ta­da 7 koh­vi­kut

„Miks küll olen jaa­ni­peo­le toit­lus­ta­ja­te leid­mi­se­ga näi­nud pal­ju vae­va, kui oma kü­las on nii la­he­dad te­gi­jaid,“ imes­tas Ala­ve­re piir­kon­na kul­tuu­ri­juht AN­NA NI­LISK.

Möö­du­nud lau­päe­val Ala­ve­res toi­mu­nud koh­vi­ku­te­päe­val ava­sid oma ko­duõue kü­la­lis­te­le 7 koh­vi­kut.

„Üm­ber­rin­gi kõik kor­ral­da­vad koh­vi­ku­te­päe­vi, mõt­le­si­me, et proo­vi­me ka. Kuid Ala­ver­re ei so­bi sel­li­ne for­maat, kus koh­vi­kud on koon­da­tud üh­te koh­ta, näi­teks rah­va­ma­ja juur­de,“ rää­kis piir­kon­na kul­tuu­ri­juht An­na Ni­lisk.

Ta li­sas, et võõ­ras­tes ae­da­des ava­tud koh­vi­ku­tes on vä­ga vah­va käia: „Nii mõ­ni­gi kü­las­ta­ja üt­les, et naab­reid eri­ti häs­ti ei tun­ne, aga nüüd saab nen­de juur­de min­na. Krääp­su koh­vi­kus rää­kis üks va­na­memm, et kui­gi elab lä­he­dal, po­le sel­le ma­ja juur­de sat­tu­nud 30 aas­tat.“

Kul­tuu­ri­juht mär­kis, et osa­le­jad olid vä­ga põh­ja­li­kult val­mis­tu­nud ning mit­mel pool pol­nud te­gu liht­salt koh­vi­ku­ga, vaid pa­ku­ti kor­ra­lik­ku kõ­hu­täit ja seal käi­di pe­re­de­ga lõu­nat söö­mas: „Koh­vi­ku­te juur­de oli loo­dud ka li­sa­väär­tu­si, ühes ko­has olid po­nid, tei­ses oli või­ma­lik ATV­ga sõi­ta, sai hü­pa­ta ba­tuu­ti­del, koos koh­vi­ku­te­ga teh­ti ka hoo­vi­kir­bu­kaid. To­re, et ini­me­sed mõt­le­sid, kui­das oleks kü­las­ta­jal nen­de juu­res veel la­he­dam.“

An­na Ni­lisk rõõ­mus­tas, et ka kü­las­ta­jaid oli ar­vu­kalt ning pal­jud püüd­sid käia kõi­gis 7 koh­vi­kus. Kor­ral­da­jad olid Fa­ce­boo­ki pan­nud kaar­di, mil­lel näi­da­tud kõik sel päe­val ava­tud koh­vi­ku­te asu­ko­had.

„Sain vä­ga pal­ju ta­ga­si­si­det, et koh­vi­ku­te­päe­va soo­vi­tak­se ka järg­mi­sel aas­tal,“ sõ­nas ta.
Mäe ta­lu vahv­li­koh­vik

Esi­me­ne ko­du­koh­vik, mis maan­tee poolt tu­li­jail Ala­ve­res tee­le jäi, oli Mäe ta­lus. Seal pak­kus pe­re­nai­ne Lii­vi­ka Ki­vis­tik koos ko­kast sõb­ran­na Kai­di Aru­ga ko­du­seid küp­se­ti­si – vahv­leid, nos­tal­gi­li­si pähk­li­küp­si­seid, mi­tut sor­ti koo­ki, mar­ja­top­si­ke­si.

„Loo­da­me, et kü­las­ta­jad saa­vad kõ­hud täis ja meie oma kraa­mist lah­ti,“ sõ­nas Lii­vi­ka Ki­vis­tik.

Tema küp­se­tas ja müüs ligi ka­ks aas­tat ta­ga­si nel­ja päe­va­ga 1200 vahv­lit, et toe­ta­da ras­ket hai­gust põ­de­nud väi­kest An­na­be­li. Sel­le eest va­lis rah­vas ta too­kord Ani­ja val­la aas­ta va­ba­taht­li­kuks.

„Vahv­lid on mi­nu lei­va­num­ber. Müün neid ka kü­la­päe­val, teen sõb­ran­na­de­le. Eel­mi­sel nä­da­la­va­he­tu­sel küp­se­ta­sin Ko­se val­la las­te­kait­se­päe­va­le hea­te­ge­vu­seks 100 vahv­lit, koh­vi­ku­te­päe­vaks 250. Ma ei os­ka vä­he te­ha, 14liit­ri­ne taig­na­kauss on ala­ti täis, küp­se­tan kol­me ma­si­na­ga.“

Vä­hem kui tun­ni­ga olid esi­me­sed sa­da vahv­lit müü­dud. Koh­vi­kut kü­las­tas ka va­nem Viim­sist tul­nud mees, kes tea­tas, et on sa­mu­ti vahv­li­müü­gi­ga te­ge­le­nud, käis neid omal ajal ise­gi Ve­ne­maal müü­mas ja tee­nis ühe kuu­ga 6000 rub­la. Proo­vis ka Ala­ve­re vahv­leid ja kii­tis.

Sel­les, et õu oli rah­vast pi­de­valt täis, män­gis pe­re­nai­se ar­va­tes rol­li Liis Par­ši­na, kes oli koh­vi­ku kõr­va­le or­ga­ni­see­ri­nud hoo­vi­kir­bu­ka, kus kaup­les ka­su­ta­tud riie­te­ga. Lap­sed te­gid õues näo­maa­lin­guid.

Kaks ri­da­ma­ja­de koh­vi­kut
Ko­se maan­tee ri­dae­la­mu­te juu­res olid ava­tud kaks koh­vi­kut. Üh­te pi­da­sid sõb­ran­nad Sii­ri Lau­ta ja Sir­li Ran­do­ja. Laual olid vii­ne­ri­pi­ru­kad, sin­gi-juus­tu quic­he, ra­bar­be­ri­kook, kuid söö­dav pol­nud pea­mi­ne, mi­da pa­ku­ti.

„Ko­ju on va­ja ruu­mi, möö­bel, mi­da enam ei ka­su­ta, on ees. Mõt­le­sin, et äk­ki kee­gi ta­hab oda­va ra­ha eest,“ rää­kis Sii­ri Lau­ta.

Taht­jaid oli küll, nel­ja­tun­ni­ne koh­vi­ku­te­päev pol­nud veel poo­le peal, kui 5 ja 10 eu­ro eest pa­ku­tud kum­mu­tid-riiu­lid olid müü­dud: „Kor­ra­li­kud as­jad, aga ees­märk ei ol­nud tu­lu tee­ni­da. Tun­dub, et leid­sid õi­ged oma­ni­kud. Lau­päe­va hom­mi­kul, kui oleks või­nud veel ma­ga­da, är­ka­sin pool ka­hek­sa, oli va­ja pi­ru­kaid te­ha ja mööb­lit tas­si­da. Aga nüüd olen vä­ga ra­hul.“
Män­guas­ju, mi­da oma lap­sed enam ei ka­su­ta, pa­ku­ti ta­su­ta.

Nai­sed kiit­sid, et Ala­ve­res on ak­tiiv­ne rah­vas, kuid Co­vi­di tõt­tu on ühi­sed te­ge­vu­sed ol­nud pau­sil.

Ühe ri­dae­la­mu­bok­si ter­ras­sil müüs nii­ni­me­ta­tud pa­tu­va­ba­de koo­ki­de val­mis­ta­ja­na tun­tust ko­gu­nud Bir­git Paas­ma koos Kel­li Ma­ri­puu uh­keid koo­ke.

„Por­gan­di­kook lai­mi­se toor­juus­tuk­ree­mi­ga, man­go­va­hu­tort, kir­si­va­hu­tort šo­ko­laa­di­ga, šo­ko­laa­di­tort kee­duk­ree­mi­ga, kaks sor­ti muf­fi­neid, küp­si­seid ja suhk­ru­va­bad pul­ga­kom­mid. Peaae­gu kõik koo­gid on ju­ba ot­sas, ühe te­gin veel juur­de. Mu klien­tuur on põ­hi­li­selt mu­jal Har­ju­maal, Ala­ve­re ini­me­sed po­le neid va­rem pal­ju ost­nud, tä­na on või­ma­lus tü­ki­kau­pa maits­ta. Olen käi­nud Keh­ra koh­vi­ku­te­päe­val, järg­mi­sel lau­päe­val lä­hen ka,“ rää­kis suhk­ru-, glu­tee­ni ja lak­too­si­va­ba­de koo­ki­de meis­ter.

Lap­sed said Bi­pa koh­vi­ku juu­res mu­rul sõi­ta po­ni­ga ning hü­pa­ta täis­pu­hu­ta­val ba­tuu­dil.

Par­gi tä­na­va pe­re­koh­vi­kud
Ka Par­gi tä­na­val oli ava­tud kaks koh­vi­kut, mõ­le­mas te­gut­se­sid pe­red. Ai­me Las­si ko­duaias as­kel­da­sid koh­vi­ku­laua ta­ga veel tüt­red Jaa­na ja Jaa­ni­ka Lass ning mi­nia Mai Nor­ma-Lass. Sõb­ran­na Hei­di Pet­ti­nen pak­kus kõr­val oma kä­si­tööd ning rii­dek­raa­mi.

„Ema te­gi ra­bar­be­ri­koo­gi, Mai küp­se­tas väik­seid amp­se, mis läk­sid na­gu soo­jad saiad, ning te­gi Saa­re­maa kä­si­töö­ki­lu­ga lei­va­ke­si, ka need on vä­ga ta­he­tud,“ sel­gi­ta­sid tüt­red.

Et kõik ko­kad köö­ki ma­huk­sid, te­gut­se­ti va­he­tus­te­ga: „Ema hak­kas hom­mi­kul kuuest koo­ki te­ge­ma. Kui koo­gi kell ka­hek­sa ah­just võt­tis, alus­tas Mai küp­se­ta­mist, ki­luamp­se käib toas jooks­valt val­mis­ta­mas. Vahv­leid ja tor­til­la­sid tee­me siin­sa­mas mit­me ma­si­na­ga.“

Iga­le lap­se­le, kes koh­vi­kut kü­las­tas, kin­gi­ti pakk õhu­pal­le. Ehk siis tu­le­vad järg­mi­sel aas­tal jäl­le, loot­sid nai­sed. Nad lu­ba­sid kind­las­ti osa­le­da, kui koh­vi­ku­te­päev ka aas­ta pä­rast toi­mub.

Mõ­ned ma­jad ee­mal te­gut­ses suu­res ava­tud aias Pi­re­ti ko­du­koh­vik. Seda pidasid lisaks Piret Maripuule ja ta kaasa Karel Lillevälile ka perenaise õed Tiina Maripuu ning Eelika Puurand abikaasa Heigo Puurannaga. Pa­ku­ti pea­mi­selt šaš­lõk­ki, frii­kar­tu­leid, bur­ge­reid.
„Ot­sus­ta­si­me, et ai­ta­me kü­lae­lu elav­da­da. Or­ga­ni­see­ri­mi­se­le ku­lus um­bes nä­dal,“ sõ­nas koo­li­ko­ka­na töö­tav Pi­ret Ma­ri­puu.

Te­ma elu­kaas­la­ne Ka­rel Lil­le­vä­li li­sas, et kui nai­sed olid ot­sus­ta­nud koh­vi­kut te­ha ja me­nüü kok­ku pan­nud, pol­nud mees­tel va­li­kut, pi­did te­gut­se­ma. Koh­vi­ku­te­päe­val olid nad pea­mi­selt grill­meist­rid. Ka­rel Lil­le­vä­li isa Ar­ne Lil­le­vä­li oli hom­mi­kul Keh­ra tu­rult ost­nud räi­me ning tõi ko­du­koh­vi­kus­se äs­ja ko­du­sest suit­suah­just võe­tud ka­la. Las­te jaoks oli suur­de õue teh­tud lin­ti­de­ga eral­da­tud ra­da ATV­ga sõit­mi­seks.

„Ter­ve kü­la on me koh­vi­kust lä­bi käi­nud, pal­ju ka Keh­ra ja Ko­se rah­vast, sa­mu­ti Tal­lin­nast,“ lau­sus Ka­rel Lil­le­vä­li.

Pi­ret Ma­ri­puu li­sas: „Kõi­ge roh­kem os­te­tak­se bur­ge­reid, frii­kaid ja šaš­lõk­ki. Šaš­lõk­ki on meil um­bes ka­hek­sa ki­lo. Kui­gi me­nüü on väl­jas, tu­le­vad pal­jud kõi­ge­pealt kü­si­ma, mi­da soo­la­sest pa­ku­me. Ar­va­si­me, et päev tu­leb na­tu­ke ra­hu­li­kum, kuid vä­ga hea, et käib nii pal­ju rah­vast. Vä­si­must ei tun­ne, ad­re­na­liin on.“

Krääp­su ja Re­ba­se­mäe koh­vi­kud
Ala­ve­re kes­ku­sest vei­di ee­mal Krääp­su koh­vi­kus pak­kus pe­re­nai­ne In­ga Koit­la koos abi­lis­te­ga kol­me­käi­gu­list lõu­nat. Me­nüüs­se kuu­lu­sid ob­li­ka­supp, me­rean­ni­pas­ta ja pann­koo­gid, li­saks ki­hi­se­vad ra­bar­be­ri­joo­gid.

„Ob­li­ka­su­pi va­li­sin, sest pol­nud am­mu tei­nud, ob­li­kad on oma aiast. Me­rean­ni­pas­tat teen ko­dus sa­ge­li, õhu­kes­te üle­pan­ni­koo­ki­de jaoks on mul kin­del ret­sept, et tu­lek­sid ala­ti üht­moo­di head,“ sel­gi­tas võõ­rus­ta­ja.

„Hea su­vi­ne supp on,“ kii­tis koh­vi­ku­päe­va­de sa­ge kü­las­ta­ja Kai­do Jür­mann Kuu­se­mäe kü­last.

Ka Pil­le Trol­la kin­ni­tas, et sõi­tis Kau­nis­saa­rest Krääp­su koh­vi­kus­se spet­siaal­selt ob­li­ka­sup­pi söö­ma.

Asu­last veel kau­ge­mal, Ala­ve­re ja Ra­si­ve­re kü­la pii­ri­mail pi­da­sid Mee­li Kuul ja Ta­nel Laan­mäe Re­ba­se­mäe ko­du­koh­vi­kut. Ala­tes lõu­nast gril­li ää­res te­gut­se­nud pe­re­mees üt­les mi­tu tun­di hil­jem, et ei tee enam ku­na­gi kok­ka­de­le et­te­hei­teid.

„Al­gu­ses praa­di­sin om­let­ti, kuid siis tu­li pa­ral­leel­selt ha­ka­ta gril­li­ma bur­ge­reid, Mee­li te­gi toas pann­koo­ke ja snä­ki­vaag­naid ning rah­vast muud­kui tu­li ja tu­li. Ar­va­si­me, et saa­me ka­he­ke­si hak­ka­ma, aga ühel het­kel tun­dus, et ei saa, kü­las­ta­jaid oli us­ku­ma­tult pal­ju, võt­si­me ka va­ne­mad ja lä­he­da­sed ap­pi,“ ju­tus­tas ta.

Ku­na Re­ba­se­mäe ko­du­koh­vi­ku koh­ta oli Fa­ce­boo­kis eral­di leht koos päe­va­me­nüü­ga, kü­las­ta­sid se­da ka pä­ris võõ­raid Tal­lin­nast. Ala­ve­re ko­du­koh­vi­ku­te­päe­va kaar­dil oli Re­ba­se­mäe kü­la­kes­ku­sest kõi­ge kau­ge­mal, see­tõt­tu jõu­dis ena­mik kü­las­ta­jaid sin­na vii­ma­se­na. Pal­jud neist üt­le­sid, et kõ­hud on ju­ba täis, aga kui nä­gid, kui­das Ta­nel Laan­mäe teeb põd­ra­bur­ge­rit või kee­gi laua­naab­ri­test se­da tel­lis, ei suut­nud ka se­da proo­vi­ma­ta jät­ta: „Jul­gen öel­da, et see on pä­ris hea. Põ­der on mi­nu en­da las­tud siit­sa­mast met­sast, võin ga­ran­tee­ri­da, et li­ha on aus.“

Õh­tul kel­la ühek­sa­ni kü­las­ta­jaid võõ­rus­ta­nud koh­vi­ku­pi­da­jailt tel­li­ti päe­va jook­sul um­bes pool­sa­da bur­ge­rit, pann­koo­ki­de küp­se­ta­mi­seks ku­lus 5 liit­rit tai­nast.

„Kui­gi tööd oli pal­ju, eel­mi­sel ööl küp­se­ta­si­me poo­le kol­me­ni koo­ke ja hom­mi­kul kel­la kuuest hak­ka­si­me taas te­gut­se­ma, ole­me vä­ga ra­hul. Ees­märk ei ol­nud ra­ha tee­ni­da, vaid pak­ku­da kü­las­ta­jai­le üks to­re päev,“ üt­les Ta­nel Laan­mäe.

Ja­nec Pär­na pa­ni ko­du­kü­la koh­vi­ku­päe­va õn­nes­tu­mi­seks üheks päe­vaks sõit­ma nõu­ka-aeg­se „sea­ni­na­ga“ koh­vi­ku­bus­si, mil­le­ga te­ma ja vend Koit Pitk sõi­du­ta­sid soo­vi­jaid ühest koh­vi­kust tei­se.

„Tõin sel­le Tal­lin­nast oma töö juu­rest. Jäin rek­laa­mi te­ge­mi­se­ga hil­jaks, aga kui ret­ro­bus­si lii­ku­mas näh­ti, saa­di tea­da ja tul­di pea­le,“ sõ­nas Ja­nec Pär­na.