Ala­ve­re sai sup­lus­ko­ha

Ala­ve­re kin­ni­kas­va­nud tiik on pu­has­ta­tud.

Ani­ja val­la­va­lit­su­se tel­li­mu­sel pu­has­tas OÜ Kau­rits Ala­ve­re mõi­sa­par­gi ser­vast sõi­du­tee­ni ula­tu­va tii­gi ja sel­le ümb­ru­se ning ra­jas sin­na ran­na­ri­ba puh­ka­jai­le. Tööd läk­sid maks­ma 102 015 eu­rot, sel­lest 62 824 eu­ro­ga toe­tab PRIA – val­la­va­lit­sus esi­tas Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja kau­du pro­jek­ti Lea­der-prog­ram­mist toe­tu­se saa­mi­seks.

Tiik sü­ven­da­ti, vee­ko­gu kal­dad ja ümb­rus pu­has­ta­ti võ­sast ja ma­ha­lan­ge­nud puu­dest, re­mon­di­ti maan­teea­lu­ne truup, tii­gi vee­ta­se­me hoid­mi­seks mõel­dud va­na kat­ki­ne pais­re­gu­laa­tor lam­mu­ta­ti ja ehi­ta­ti uus, bus­si­pea­tu­se juur­de pai­gal­da­ti tu­le­tõr­je­hüd­rant.

„Tiik pu­has­ta­ti tai­me­dest ja set­test, sü­ven­da­ti ku­ni põh­jas ole­va mi­ne­raal­pin­na­se­ni. Väl­ja­kae­va­tud se­te laota­ti kal­las­te pea­le laia­li. Roh­kem ku­lus se­da tii­gi ida­pool­ses­se ser­va, kus olid suu­red lo­hud. Tii­gi sa­mal kal­dal tee­pool­ses osas on nüüd um­bes 20 meet­ri pik­ku­ne ran­na­ri­ba – lii­va­kal­last on vei­di üle 200 ruut­meet­ri,“ rää­kis val­la­va­lit­su­se ehi­tus­spet­sia­list Vil­jo Leis.

Tiik on kesk­mi­selt 1,5 meet­rit sü­gav, ta­ga­pool ko­ha­ti ku­ni 2 meet­rit, pai­su juu­res ma­da­lam, ku­ni 1,10 meet­rit.

Kui töö­de­ga au­gus­tis alus­ta­ti, aval­das ta loo­tust, et sü­gis tu­leb kuiv ega hak­ka se­ga­ma: „Õn­neks said töö­me­hed tii­gi sü­ven­da­tud ajal, kui ei ol­nud veel til­ka­gi sa­da­nud. Aga edas­pi­di läks kee­ru­li­seks, siis tu­li neil lau­sa vees sum­ba­ta. Nad tõid re­gu­laa­to­ri ehi­ta­mi­se ajaks ko­ha­le suu­re pum­ba, ku­na oma­voo­lu­ga ei jõud­nud nii pal­ju vett ära voo­la­ta, kui tu­li tae­vast pea­le. Aga siis­ki jõud­sid nad töö­de­ga täp­selt täh­t­ajaks val­mis, see oli ok­toob­ri lõ­pus. Ke­va­del si­lu­tak­se va­he­peal ta­he­ne­nud kal­dad ja pan­nak­se sin­na ka mu­ru­see­met.“

Tii­gi par­gi­pool­se­le kal­da­le hak­kab OÜ En­co-Est sel nä­da­lal te­ge­ma laut­rit, kus oleks mu­gav tii­gist ka­la püü­da ning saaks min­na paa­di­ga sõit­ma.

Sup­le­mi­seks-päe­vi­ta­mi­seks tu­leb oo­da­ta uut hooae­ga, Vil­jo Leis ole­tas, et ka tal­ve­rõõ­me ei saa vä­ga nau­ti­da – ui­su­ta­mi­seks va­ja­li­ku jää tek­ki­mist või­vad se­ga­da Ala­ve­re vee­ko­gus ak­tiiv­selt te­gut­se­vad kop­rad: „Kõik tii­giäär­sed suu­red puud on ära nä­ri­tud. Kob­ras pi­di sü­gi­sel mär­gis­ta­ma puid, mi­da ta­hab ma­ha võt­ta ja tal­vel viib töö lõ­pu­le. Kui kob­ras on tii­gis, või­vad jääs ol­la vä­ga õhu­ke­sed ko­had.“

Ala­ve­re tii­gi amet­lik ni­mi on Vi­la­maa peak­raav. Ma­jan­di­te ajal ka­su­ta­ti se­da maa­pa­ran­du­seks, tii­ki pai­su­ta­ti põl­du­de nii­su­ta­mi­seks. Soo­vi oma sup­lus­ko­ha jä­re­le aval­das ko­ha­lik rah­vas aas­taid ta­ga­si, kui neilt kü­si­ti, mi­da nad Ala­ve­re mõi­sa­par­gis nä­ha soo­vik­sid. Kõi­ge roh­kem ta­he­ti va­baõ­hu­la­va ja kii­ge­ga kü­lap­lat­si ning val­gus­ta­tud ter­vi­se­ra­du, kuid teh­ti ka et­te­pa­nek kor­ras­ta­da par­gis asuv tiik, ra­ja­da sup­lus- ja ka­la­püü­gi­ko­had. Um­bes poo­le hek­ta­ri suu­ru­ne pais­tiik oli aas­ta­te­ga se­da­võrd kin­ni kas­va­nud, et vett on tai­me­de alt nä­ha ena­mas­ti vaid ke­va­di­se suur­vee ajal. Ala­ve­re­le lä­him uju­mis­koht oli um­bes 15 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel, Jär­va­maal Val­ge­ho­bu­se­mäe lä­he­dal Leht­met­sa kar­jää­ris.