AIDI GER­DE TUISK ta­hab as­tu­da järg­mi­se aren­gu­sam­mu

333
Eesti Jalgratturite Liidu president RAIVO RAND ja AIDI GERDE TUISK, kes valiti Eesti aasta naisratturiks kuni 23aastaste seas. Foto Eesti Jalgratturite Liit

19aas­ta­ne Ai­di Ger­de Tuisk va­li­ti Ees­ti aas­ta nais­rat­tu­riks ku­ni 23aas­tas­te sport­las­te seas.

Ok­toob­rist ala­tes ko­dus Kuu­sa­lus jõu­va­ru­sid taas­ta­nud ja see­jä­rel üld­ke­ha­li­se et­te­val­mis­tu­se­ga aren­gu­hüp­pe­le eel­du­si loo­nud Ai­di Ger­de Tuisk üt­les, et ta­hab järg­mi­sel hooa­jal as­tu­da His­paa­nia pro­fik­lu­bi Enei­cat-RBH Glo­ba­li koos­sei­sus aren­gu­re­de­lil kõr­ge­ma­le.

„Ta­han jõu­da roh­kem või­du­sõi­te lõ­pe­ta­da kui möö­du­nud hooa­jal. Oo­tan ka väi­kest aren­gu­hü­pet. Kaits­mist va­jab ka gru­pi­sõi­du Ees­ti meist­ri tii­tel, mi­da sa­mu­ti pro­fi­rat­tu­ri­te lee­ris hin­na­tak­se,” lau­sus ta.

Le­pin­gu pi­ken­da­mi­ne Enei­cat-RBH Glo­ba­li­ga läks neiu sõ­nul liht­salt, sest sel­lest olid hu­vi­ta­tud nii klu­bi esin­da­jad kui ka te­ma ise.

No­vemb­ris on Ai­di Ger­de Tuisk har­ju­ta­nud jõu­saa­lis, jooks­nud, mat­ka­nud ja sõit­nud jalg­rat­ta­ga, kui ilm ja tee­o­lud on soo­si­nud.

Jät­kub mul­lu ala­nud koos­töö tree­ner And­ri Le­be­de­vi­ga: „Kui mis­kit on ol­nud va­ja, olen saa­nud tree­ne­rilt ala­ti nõu kü­si­da.”

Ko­dui­gat­sus te­ki­tas ras­ke­maid het­ki
Sel­ja­ta­ha jää­nud hooa­ja kul­mi­nat­sioon oli es­ma­kord­ne osa­le­mi­ne maail­ma­meist­ri­võist­lus­tel, mis toi­mu­sid Bel­gias. 157 km pik­ku­se gru­pi­sõi­du koh­ta kir­ju­tas Ai­di Ger­de Tuisk Fa­ce­boo­ki fän­ni­le­hel: „Emot­sioon ja ko­ge­mus, mis sel­lelt sõi­dult sain, on ik­ka mee­le­tu – sõi­ta nii ni­me­ka­te rat­tu­ri­te­ga õlg õla kõr­val on ik­ka vä­gev! Ja see pub­lik! Mi­da­gi nii­su­gust po­le ma ku­na­gi ko­ge­nud – mäest üles sõi­tes oli nae­ra­tus näol, ol­gu, et ras­ke oli. Pub­lik elas hul­lu­meel­selt kaa­sa.”

Neiu sõ­nul po­le tipp­sõit­jad püüd­ma­tus kau­gu­ses: „Mul­le so­bi­li­ke­mal ra­da­del on või­ma­lik nen­de­ga täit­sa või­du sõi­ta. See an­dis hoo­gu juur­de.”
Tõu­su­de­roh­ke­te võist­lus­ra­da­de­ga har­ju­mi­ne oli noo­re rat­tu­ri jaoks üks möö­du­nud hooa­ja suu­re­maid proo­vi­le­pa­ne­kuid. Sa­ma­su­gus­tel tee­del ta ka tree­nis ja järk-jär­gult muu­tus tõu­su­del vän­ta­mi­ne jõu­ko­ha­se­maks.

Ai­di Ger­de Tui­su sõ­nul suu­ri nõud­mi­si klu­bi tree­ne­rid ava­hooa­jal ei esi­ta­nud. Te­ma üle­san­ne oli jäl­gi­da võist­kon­na­kaas­las­te te­ge­mi­si, tal­le­ta­da tead­mi­si ja õp­pi­da pro­fi­rat­tu­ri iga­päe­va­ru­tii­ni tund­ma. Kõi­ke võib kok­ku võt­ta liht­sa lau­se­ga – ko­ge­mus­te han­ki­mi­ne. Oma osa nõu­dis ka Kuu­sa­lu kesk­koo­li lõ­pe­ta­mi­ne, aga va­ra­sem hoo­las õp­pi­mi­ne hõl­bus­tas ek­sa­mi­te ja lõ­pu­töö­de te­ge­mist.

Võr­rel­des eel­mi­se hooa­ja­ga ko­gu­nes um­bes 1500 ki­lo­meet­rit roh­kem, kok­ku li­gi 13 500 ki­lo­meet­rit. Tree­nin­gu­ma­hu kasv pol­nud sa­ma suur kui hooaeg va­rem, aga His­paa­nias sõi­de­tud ki­lo­meet­reid ei saa võr­rel­da ta­sas­tel Ees­ti tee­del lä­bi­tud va­he­maa­de­ga.

Ai­di Ger­de Tuisk li­sas, et ke­ha har­jus ta­sa­pi­si mä­gis­tel tee­del sõit­mi­se­ga ja „hak­kas vei­di teist­moo­di töö­le”.

Fü­sio­te­ra­peu­di abi ja mas­saaži võis ka­su­ta­da nii pal­ju kui tar­vi­lik: „Mas­saažis käi­sin re­gu­laar­selt, et li­ha­sed olek­sid heas kor­ras.”

Kõi­ge ras­ke­maks pi­das Ai­di Ger­de Tuisk esi­me­sel pro­fi­rat­tu­ri aas­tal ko­dunt ee­ma­lo­le­kut ja uue ümb­ru­se­ga ko­ha­ne­mist. Ko­dui­gat­sust lee­ven­da­sid pe­re­ga suht­le­mi­ne, sa­mu­ti sõp­ra­de ja tut­ta­va­te­ga lä­vi­mi­ne sot­siaal­mee­dias.

Pro­fik­lu­bi­ga lii­tub Ai­di Ger­de Tuisk taas jaa­nua­ris, det­semb­ris ta­hab ta sõi­ta omal käel har­ju­ta­ma His­paa­nias­se võin Itaa­lias­se.

Eelmine artikkelKäes on helkurite kandmise aeg
Järgmine artikkelKeh­ra muu­seu­mis alus­tas te­ge­vust fil­mik­lu­bi