Aida­kem noo­ri, kes või­vad kõi­ge­le käe­ga lüüa 

Ees­tis ela­vad tub­lid noo­red, kes reeg­li­na on eda­si­püüd­li­kud, töö­kad ja õpi­hi­mu­li­sed. Nen­de üle on põh­just rõõ­mu tun­da. Mu­rest mur­tud on tih­ti need emad-isad, kel­le täi­sik­ka jõud­nud lap­sed ela­vad ko­dus ja vee­da­vad päe­vi mit­te mi­da­gi te­hes. Noo­ri, kel­le koo­li­tee on kat­ke­nud, ei töö­ta ega õpi eda­si, elab kõik­jal Ees­tis, ena­mas­ti on nad jää­nud va­ne­ma­te või ka va­na­va­ne­ma­te ku­ki­le. Osa neist noor­test on ma­da­la ene­se­hin­nan­gu­ga ega os­ka en­da­ga mi­da­gi et­te võt­ta. On ka neid, kes on mõ­ne saa­tu­se­löö­gi tõt­tu pin­na jal­ge alt kao­ta­nud. Ja veel noo­red, ke­da on ris­ti­tud lu­me­hel­be­kes­teks. Nen­de pu­hul on enamasti te­gu va­ti sees kas­va­nud (lin­na)noor­te­ga, kel puu­dub hu­vi töö­le min­na, toeks on va­ne­ma­te pris­ke ra­ha­kott. Lei­dub ka noo­ri, kel­lel on dip­lo­mid tas­kus, kuid na­pib sot­siaal­seid os­ku­si, ne­mad­ki ko­du­sein­te va­he­le jää­nud.

On nor­maal­ne, kui noo­red on lü­he­mat ae­ga tööe­lust ee­mal ja te­ge­le­vad ene­se­leid­mi­se­ga. Aas­taid kes­tev töö­tu­põ­li koos nii­sa­ma pas­si­mi­se­ga, mil­le­ga tih­ti kaas­neb mõ­nuai­ne­te lõk­su lan­ge­mi­ne, võib aga viia sel­le­ni, et noo­rest ini­me­sest ku­ju­neb hoo­pis hei­tu­nu, kes on kõi­ge­le käe­ga löö­nud ja puu­dub ra­vi­kind­lus­tus. See tä­hen­dab isik­lik­ke ja pe­re­kond­lik­ke tra­göö­diaid ja suurt kao­tust ka ühis­kon­na­le.

Riik ta­hab mit­te­töö­ta­va­te­le ja mit­teõp­pi­va­te­le 16-26aas­tas­te­le ula­ta­da abi­käe, pak­ku­da oma­va­lit­sus­te kau­du in­fot tee­nus­test, mis nad töö­le või koo­li­pin­ki ju­ha­tak­sid. Meil on tu­han­deid rii­gi vaa­te­väl­jast ka­du­nud noo­ri. Tä­na­ne süs­teem eel­dab, et noor teeb ise esi­me­se sam­mu, et jõu­da Töö­tu­kas­sas­se, mis aga sa­ge­li ei toi­mi. Nii ole­me­gi pan­nud suu­red loo­tu­sed noor­te­ga­ran­tii tu­gi­süs­tee­mi­le, mis või­mal­dab oma­va­lit­su­se töö­ta­ja­tel liht­sa­mi­ni oma piir­kon­na mit­teak­tiiv­se­te noor­te­ni jõu­da. Te­kib oma­moo­di di­gi­taal­ne töö­riist, kust saab kind­la­te reeg­li­te alu­sel riik­li­kest re­gist­ri­test pä­rin­guid te­ha. Sel­leks, et „ris­ki­noo­ri“ ai­da­ta, tu­leb nad ju kõi­ge­pealt üles lei­da, siis vaa­da­ta, kas va­ja­vad abi ja kui, siis mil­list – kas ai­da­ta nad poo­le­li jää­nud ha­ri­dus­teed jät­ka­ma või töö­tu­ru­le. 

Vä­gi­si ke­da­gi ai­da­ta ei saa ega o­le plaa­nis. Kui sot­siaal- või noor­soo­töö­ta­ja avas­tab, et noor po­le töö­tu­na ar­vel ega ühes­ki muus re­gist­ris, püüab saa­da te­ma­ga kon­tak­ti. Kui ini­me­ne keel­dub, jääb asi sin­na­pai­ka.  Õi­gus­kants­le­ri kant­se­lei on sot­siaal­ko­mis­jo­ni­le kin­ni­ta­nud, et min­git rii­vet või vas­tuo­lu põ­hi­sea­du­se­ga pole, kel­le­gi põ­hiõi­gu­si ei ri­ku­ta. Sa­mu­ti vas­tab tu­gi­süs­teem and­me­kait­se nõue­te­le.

Olen kin­del, et meil saab ole­ma ar­ves­ta­ta­val hul­gal noo­ri, kes abi vas­tu võ­ta­vad. Noo­red saa­vad üha enam aru, et il­ma ha­ri­du­se­ta jääb kii­res­ti muu­tu­vas maail­mas hät­ta.

Noor­te­ga­ran­tii tu­gi­süs­teem star­dib mais ja esial­gu viies oma­va­lit­su­ses – Tar­tus, Võ­rus, Saa­re­maal, Koht­la-Jär­vel ja Raa­si­kul, kus on vas­tav val­mi­so­lek ole­mas. (Pi­loot)pro­jek­ti­ga, mi­da ai­tab ra­has­ta­da Eu­roo­pa Liit, saa­vad lii­tu­da ka tei­sed oma­va­lit­su­sed, kus on ta­he noo­ri toe­ta­da. Sot­siaal­mi­nis­tee­rium peab um­bes 10 000 noort uue tu­gi­süs­tee­mi või­ma­li­kuks siht­­gru­piks. Ees­ti on väi­ke riik. Mei­le peab ole­ma olu­li­ne iga ini­me­ne, iga elu ha­kul sei­sev noor, kel­lest mõ­ni­gi on kao­ta­nud ene­se­usu ega tea või­ma­lu­si, mis te­ma jaoks loo­dud.