Afaasialiidu juht KÜLLI ROHT on Kolga lasteaias logopeed

4016

Kuusalu valda Uuri endisesse koolimajja elama asunud KÜLLI ROHT pakkus end muude töökohustuste kõrval Kolga lasteaeda appi.
Kõneravispetsialist KÜLLI ROHT: „Lastele on vaja rohkem kodust suhtlemist, rääkige nendega.“

Eesti üks tuntumaid kõneravispetsialiste, teist aastat Uuri külas elav Külli Roht, on Eesti Afaasialiidu asutaja ja eestvedaja. Afaasialiit koondab insuldi läbi teinud kõne- ja ajukahjustusega inimesi, selle ravimisega tegelevaid spetsialiste.

Külli Roht hakkas afaasiaga ehk kõnevõime kaotanud inimeste taastusraviga tegelema Tartu ülikooli tudengina tänu logopeediaõppejõule Ester Lepikule. Mitmekümneaastasesse praktikasse mahuvad töötamine Tallinna Keskhaigla kõneravikeskuse juhina,
tervishoiuministeeriumi pea­spetsialistina  täiskasvanute logopeedia alal, Afaasialiidu asutamine ning afaasiahaigete taastuskodu rajamine Maarjamäele. 

Praegu töötab Külli Roht mitmete rehabilitatsioonisüsteemi arendavate projektidega. Samas tõdeb, et projektide kaudu afaasiaravi arendamine on midagi muud kui toimiv mitmekülgne süsteem, mis tänini loomata.  Seda oleks aga vaja, Eestis saab afaasia igal aastal keskmiselt 1500-2000 inimest.

25. jaanuaril pidas ta Kuusalu valla omastehooldajate MTÜ palvel loengu insuldist ja insuldihaigete aitamisest.

Kolga lasteaias logopeedi kohta polnud

Kahel päeval nädalas käib Külli Roht Kolga lasteaias, kus alates oktoobrist 2012 töötab logopeedina.

Kui tema koos abikaasaga ning tütred Terje Vanahans ja Ingrid Randlaht peredega ostsid ära Uuri külas asuva endise Kolga ministeeriumikooli  hoone,  kuhu  rajatakse loomakliinikut, hakkasid lapselapsed  käima  Kolga  lasteaias.

Külli Roht räägib, et maal logopeede napib, mistõttu seni  Kolga lasteaias logopeedi polnud, ehkki 5 rühmaga lastaial selle järele on kindlasti vajadus olemas: „Vallavalitsus rahuldas lasteaia direktori taotluse ja osakoormusega koht loodigi.  Eestimaal on olukord selline, et umbes kolmandik lastest vajavad logopeedilist ravi ja veel kolmandik tuge kõnearenduses. Aasta-pooleteisesel lapsel kasvab jõudsalt sõnavara, kaheaastane põngerjas peaks looma juba seostatud lauseid. Kui kahe ja poole või kolmeaastane laps läheb lasteaeda, kuid kõne puudub, on tal raske teistega suhelda, puudub miks-küsimuste esitamise võimalus. Piirangud tingivad selle, et lapse ajus ei kujune kõnekeskused piisavalt hästi välja, mis omakorda mõjutab hiljem ka head lugemise ja kirjutamise arenemist. Varasemast palju rohkem kohtab lasteaedades suhtlemisraskustega, sealhulgas autistlike joontega, lapsi.“

Ta tõdeb, et ka Kolgas vajavad lapsed logopeedi tuge nagu igal pool mujalgi. Öeldakse, et on süüdi arvutid, kuid tema hinnangul on suurem põhjus selles, et lastega räägitakse vähem kui vanasti.

„Varem elasid mitu põlvkonda koos, pered olid suuremad. Vanavanemad rääkisid lastega ja õed-vennad. Ei saa süüdistada vaid arvuteid. Pole  paha, kui pooleteiseaastased navigeerivad arvutis, kuid lastega on vaja suhelda. Inimese emotsionaalsele arengule pannakse alus juba ema kõhus ja esimesed kolm eluaastat on selles korvamatult olulised. Kui emotsionaalne areng on nõrk, ei toeta see ka vaimset ja sotsiaalset arengut.“

Osad lapsevanemad tulevad tema sõnul ise logopeedi jutule, kuid lasteaiarühmade õppetööd ja lapsi jälgides palub ta ka ise mõnel lapsevanemal endaga ühendust võtta: „Kolga lasteaia töötajad on fantastilised, professionaalsed, enamik lapsevanemaid tublid ja hoolivad. Meil on hea koostöö.“

Rasedad vajaksid logopeedi nõuannet

Külli Roht on seda meelt, et rasedana arsti juures arvele võtmisele peaks järgnema logopeedi konsultatsioon: „Noortele vanematele oleks vaja õpetada seda, et enda kõnet tuleb hakata jälgima, vajadusel logopeedi juures korrigeerima. Tean, et tänapäeva lapsevanematel ei ole kerge, on töö ja hakkamasaamise mured, kuid lapse arengut silmas pidades on vaja mõelda temale ja ta emotsionaalsele arengule varakult. Rääkige oma kõhus kasvava lapsega, suhelge temaga!“

Teine tõsine teema on laste sõimerühmadesse viimine. Laps vajab suhtlemiskogemusi, kuid väikelapsele on kõige turvalisem koht siiski kodu. Pikka sõimepäeva peaks suhtuma väga kriitiliselt.

„On kahjuks olukordi, mille puhul ongi hea, kui laps saab varakult sõimerühma. Aga enamikes kodudes on lapsel koos emaga parem areneda kui lasteaias. Suhtlemist võõrastega toetavad beebikoolid ja muud ringid. Tore on, kui vanemad ise saavad organiseerida oma tutvusringkonnas kokkusaamisi, et omavahel kogemusi vahetada ning lastele pakkuda võimalust teistega harjuda, kuid põhilise aja võiks kuni kolmeaastane laps olla oma turvalises kodus.“ 

Sotsiaalvaldkonna arengukava töögrupis

Kuusalu vallas hakatakse koostama sotsiaalvaldkonna arengukava ning Külli Roht ütleb, et on huvitatud selleski oma sõna sekka ütlema.

„Kuna elan Kuusalu vallas, siis muidugi huvitab mind, et me kodukant oleks parem, ehk parem kui teisedki. Siin on palju toredaid inimesi, kellega koos saaks sotsiaaltööd arendada. Eestis taandatakse sotsiaaltööd sageli hädaliste abistamisele, aga see on keskkonna loomine inimväärseks eluks. Kord öötundidel tööd tehes sattusin Albu valla kodulehele ja leidsin sealt toreda asutuse „Toidutare“, mille põhikirja lugedes tõdesin, et seal  panustab vald lasteasutuste, vähekindlustatud elanike ja kõigi teiste toitlustamise korraldamisse. Häid ideid ja võimalusi sotsiaaltööks on palju, tuleb need vaid üles noppida ja ellu viia.“