Aeg­vii­du res­to­ran Va­na Wak­sal ko­gub po­pu­laar­sust ko­gu Ees­tis

Va­na Wak­sal, mil­le Ani­ja val­la ela­ni­kud on kaks aas­tat jär­jest hää­le­ta­nud val­la aas­ta et­te­võt­teks, on lü­hi­ke­sest te­gut­se­mi­sa­jast hoo­li­ma­ta saa­nud tun­tuks ka väl­jas­pool ko­du­val­da.

Kui pea­mi­nis­ter Jü­ri Ra­tas jaa­nua­ri lõ­pus Ani­ja val­da kü­las­tas, vii­sid võõ­rus­ta­jad ta lõu­na­ta­ma Aeg­vii­du res­to­ra­ni. Järg­mi­sel päe­val olid pea­mi­nist­ri kaas­kon­na kaks lii­get oma pe­re­de­ga Va­nas Wak­sa­lis söö­mas. Just nii või suust su­hu le­vi­va­te kii­tus­te­ga on väi­ke­se ale­vi res­to­ran en­da­le po­pu­laar­sust ko­gu­nud. Ta­su­list rek­laa­mi po­le Aeg­vii­du va­nas jaa­ma­hoo­nes vä­hem kui kaks aas­tat te­gut­se­nud res­to­ran en­da­le tei­nud. Po­le ol­nud va­ja, sest eel­ne­va bro­nee­ri­mi­se­ta on sin­na nii­gi ras­ke pää­se­da – prae­gu nä­da­las kol­mel päe­val ava­tud res­to­ra­nis pan­nak­se lau­du kin­ni ju­ba juu­li- ja au­gus­ti­kuuks.

„Kui teek­si­me rek­laa­mi, peak­si­me hak­ka­ma jaa­ma­hoo­net suu­re­maks ehi­ta­ma. Kuid se­da ei saa, sest hoo­ne on muin­sus­kait­se all,“ üt­leb res­to­ra­ni pe­re­nai­ne Pi­ret Pur­cell.

Te­ma on see, kes kü­la­li­sed Va­nas Wak­sa­lis vas­tu võ­tab. Ta 30aas­ta­se ko­ka­ko­ge­mu­se­ga abi­kaa­sa, Ii­ri­maalt pä­rit Ke­vin Pur­cell, on pe­reet­te­võt­tes kokk.

Isa kin­gi­tus
Pi­ret Pur­cell on pä­rit Tal­lin­nast, kuid 2003. aas­tal, kui oli üli­koo­lis oman­da­nud ho­tel­li­ma­jan­du­se eria­la, läks töö­le Ii­ri­maa­le. Tei­sed edu­kad lõ­pe­ta­jad, kel­le­le pa­ku­ti või­ma­lust töö­ta­da vä­lis­maal, soo­vi­sid ena­mas­ti min­na Amee­ri­kas­se, te­ma va­lis Ii­ri­maa. Aas­ta pä­rast koh­tus res­to­ra­nis, kus töö­tas, Ke­vin Pur­cel­li­ga. 2008. aas­tal nad abiel­lu­sid. Ii­ri­maal sün­di­sid nen­de kolm last. Mees töö­tas res­to­ra­ni­des ko­ka­na, Pi­ret Pur­cell kas­va­tas lap­si ja pi­das mõ­ne aas­ta las­te­hoi­du.

„2016. aas­tal kin­kis isa mul­le sel­le jaamahoone,“ sõ­nab ta.

Pi­ret Pur­cel­li isa on Tõ­nis Raud­la, Aeg­vii­du vee­tor­ni oma­nik. Ta ko­lis Aeg­vii­tu, ku­na ar­mas­tas suu­sa­ta­mist. Oli oks­jo­nilt ost­nud ka Aeg­vii­du jaa­ma­hoo­ne ja se­da re­no­vee­ri­nud.
Tü­tar soo­vis Ii­ri­maalt ju­ba va­rem ko­ju tul­la, aga ei leid­nud ela­mi­seks so­bi­vat ma­ja. Kui ta ühel õh­tul abi­kaa­sa­le tea­tas, et isa kin­kis sün­ni­päe­vaks Aeg­vii­du jaa­ma­hoo­ne, oli Ke­vin Pur­cell Ees­tis­se ko­li­mi­se­ga ko­he nõus.

„Pi­re­til oli ko­dui­gat­sus, mõt­le­sin, et lä­he­me ja proo­vi­me, ala­ti on ju või­ma­lus Ii­ri­maa­le ta­ga­si min­na, kus saan ko­ka­tööd te­ha,“ lau­sub ta.

Lõu­na-Ii­ri­maalt pä­rit Ke­vin Pur­cell on töö­ta­nud ko­ka­na nel­ja- ja viie­tär­ni­ho­tel­li­des ning suur­tes pu­bi­des, kus käib 700 ini­mest päe­vas. Kui Pur­cel­lid nä­gid Aeg­vii­dus kin­giks saa­dud hoo­net, mõt­le­sid, et sin­na võiks te­ha oma res­to­ra­ni.

„Isa oli ruu­mid re­no­vee­ri­nud. Vaa­ta­si­me ümb­rus­kon­nas rin­gi, siin pol­nud mit­te ku­sa­gi­le min­na, kui jõuad ree­de õh­tul töölt ko­ju,“ põh­jen­dab Pi­ret Pur­cell.

Kui pe­re 2017. aas­tal Ees­tis­se ko­lis, jäi ta lap­se­hool­dus­puh­ku­se­le, abi­kaa­sa käis esial­gu Tal­lin­nas tööl. Res­to­ran Va­na Wak­sal ava­ti en­di­ses jaa­ma­hoo­nes 18. mail 2018.

Ii­ri res­to­ran
Pi­ret Pur­cell rää­gib, et res­to­ra­ni ava­mi­ne oli suur risk ja te­ge­li­kult ei ol­nud nad su­gu­gi kind­lad, kui­das äri mi­ne­ma hak­kab: „Aga meid võe­ti vä­ga häs­ti vas­tu ja prae­gu­se li­gi ka­he aas­ta­ga saab küll öel­da, et ris­ki võt­mi­ne on end ära ta­su­nud.“

Pur­cel­lid tead­sid ko­he al­gul, et ei tee üht jär­je­kord­set ko­du­se toi­du­ga söö­gi­koh­ta, neid on ümb­rus­kon­nas pii­sa­valt. Ne­mad soo­vi­sid ha­ka­ta pak­ku­ma res­to­ra­nik­va­li­tee­ti, mait­see­la­must. Ii­ri­maal pea­ko­ka­na töö­ta­nud Ke­vin Pur­cell sel­gi­tab, et Va­na Wak­sal rõ­hub kva­li­tee­di­le: „Ole­me siin piir­kon­nas küll kõi­ge kal­lim koht, kuid os­ta­me ai­nult kva­li­teet­seid too­teid, sest hea söök al­gab kva­li­teet­sest too­rai­nest.“

Ku­na ta on iir­la­ne, pa­ku­tak­se res­to­ra­nis ii­ri toi­te. Koos ma­gus­toi­tu­de­ga on me­nüüs 20 eri ni­me­tust. Os­te­tak­se ai­nult toor­ai­ne, kõik toi­dud ala­tes kar­tu­li­koo­ri­mi­sest ku­ni lei­va küp­se­ta­mi­se ja ma­gus­toi­tu­de­ni teeb Ke­vin Pur­cell al­gu­sest lõ­pu­ni ise. Te­ma val­mis­ta­tud pea­roo­ga­dest on kõi­ge me­nu­kam aeg­la­selt küp­se­ta­tud bar­becue-ri­bid, tei­sel ko­hal on ii­ri­pä­ra­selt küp­se­ta­tud lam­ba­koot.

„Kui üt­len, et meil on me­nüüs lam­ba­koot, siis ena­mas­ti on esi­me­ne reakt­sioon, et se­da ma küll ei söö, see on ka­su­ka mait­se­ga. Siis püüan üm­ber veen­da, üt­len, et proo­vi­ge, see lau­sa su­lab suus,“ rää­gib Pi­ret Pur­cell.

Kes te­ma veen­mi­se pea­le Ke­vin Pur­cel­li val­mis­ta­tud lam­ba­koo­ti maits­nud, on kiit­nud nii toi­tu kui sel­le soo­vi­ta­jat. Kokk sel­gi­tab, et pa­ri­ma koo­di saab ku­ni aas­ta­selt utelt. Ku­na Ees­tist neid ei saa – Va­nal Wak­sa­lil on va­ja um­bes sa­da koo­ti nä­da­las – ning Ii­ri­maa lam­ba­li­ha viiak­se kõik Prant­sus­maa­le, tu­leb nen­de lam­ba­li­ha Uus-Me­re­maalt.

Ka ka­la, näi­teks me­ri­ku­rat ja hun­tah­ven, mil­lest Ke­vin Pur­cell võ­lub abi­kaa­sa kin­ni­tu­sel väl­ja ime­li­si roo­gi, tuuak­se vä­lis­maalt, kuid värs­kelt, mit­te kül­mu­ta­tu­na. Va­na Wak­sa­li ko­ka­le teeb pi­sut mu­ret, et na­gu nen­de li­ha tu­leb vä­lis­maalt, on nad ka värs­ket köö­gi­vil­ja sun­ni­tud ena­mas­ti ost­ma Tal­lin­nast, ku­na Aeg­vii­du ümb­ru­ses po­le köö­gi­vil­ja­müü­jaid, kel­lelt aas­ta­ring­selt os­ta por­gan­dit või pee­ti.

Ko­du­ne vas­tu­võtt
Ilm­selt sa­ma pal­ju kui iir­la­sest ko­ka val­mis­ta­tud toi­te, kii­de­tak­se Va­na Wak­sa­li pu­hul kü­la­lis­lah­ket vas­tu­võt­tu. Res­to­ra­ni kü­las­ta­ja­te võõ­rus­ta­mi­ne on pe­re­nai­se Pi­ret Pur­cel­li pä­rus­maa.

„Mi­nu jaoks on vä­ga täh­tis võt­ta iga kü­la­li­ne soo­jalt vas­tu, et tun­neks, ta on siin oo­da­tud. Sel­le­pä­rast suht­len kõi­gi­ga,“ üt­leb ta.

Kui res­to­ra­nis on suu­rem selts­kond või mõ­ni üri­tus, lä­heb ta end iga­le laud­kon­na­le tut­vus­ta­ma, kü­sib hin­nan­gut toi­du koh­ta: „Eest­la­sel on ena­mas­ti järsk ja külm hoiak, aga kui hak­kan rää­ki­ma, muu­tub lee­be­maks. Sa­ge­li üt­leb kee­gi, et on siin esi­mest kor­da, aga tun­neb, na­gu oleks ko­dus. On mui­du­gi ka teist­su­gu­seid ini­me­si, näi­teks üks här­ra, kel­lelt kü­si­sin, kui­das toit mait­ses, vas­tas tõ­re­dalt, et see po­le mi­nu asi, meil on va­ba maa. Õn­neks on ena­mik meie klien­te sõb­ra­li­kud ja nei­le meel­dib, kui nen­de­ga vest­len.“

Se­da kin­ni­tab ka Va­na Wak­sa­li po­pu­laar­sus. Li­saks sel­le­le, et ko­ha­li­kud ini­me­sed käi­vad res­to­ra­nis õh­tuid veet­mas, sõi­de­tak­se sin­na ron­gi­ga Tal­lin­nast lõu­na­le, Aru­kü­last juu­be­leid pi­da­ma, Keh­rast või Tar­tust õh­tus­ta­ma. Seal on pee­tud pul­mi, ka üks pul­ma­selts­kond tu­li Tal­lin­nast ron­gi­ga.

„Kui Tal­lin­nas ars­ti juu­res kuul­di, et on Aeg­vii­dust, öel­di, et tea­me küll, seal on to­re res­to­ran Va­na Wak­sal. Meie prü­gi­ve­da­ja, kes töö­tab ka Tal­lin­nas, üt­les, et Nõm­mel­gi rää­gi­tak­se meist. Tean, et seal­ne va­nem ge­ne­rat­sioon sõi­dab ron­gi­ga mei­le söö­ma. Rah­vast käib Ees­ti igast ot­sast. Aeg­vii­du on kok­ku­saa­mi­seks hea koht. On hea­meel nä­ha, et siin käib nii pal­ju rah­vast, na­gu ole­me öel­nud – Aeg­vii­dus on ala­ti hea ae­ga vee­ta,“ rää­gib Pi­ret Pur­cell.