75 aastat märt­si­küü­di­ta­mi­sest

TAR­MO AMER, Lok­sa güm­naa­siu­mi rii­gi­kait­se õpe­ta­ja, Kait­se­lii­du va­ba­taht­lik noor­te­juht

Kir­ju­ta­ma ajen­das as­ja­olu, et pal­jud meie seast soo­vi­vad jät­ku­valt vai­ki­da ja mit­te rää­ki­da pal­ju­dest as­ja­dest. Nen­de ar­va­tes on meie taa­si­se­seis­vu­mi­se eel­ne aja­lu­gu ta­bu tee­ma ja pa­rem on pal­ju­del as­ja­del las­ta unu­ne­da.

Sel­le loo pü­hen­dan oma isa­le En­del Ame­ri­le ja kõi­gi­le teis­te­le küü­di­ta­tud ees­ti­maa­las­te­le.
Oma koo­li­teed alus­ta­sin sün­ni­lin­nas Jõh­vis 1974. aas­tal. Min­gil het­kel pan­di mei­le kõi­gi­le viis­nur­gad rin­da ja öel­di, et nüüd ole­te ok­toob­ri­lap­sed. Kol­man­das klas­sis pi­did meist kõi­gist saa­ma pio­nee­rid. Kui meid näi­li­selt va­ba­taht­li­kult üle­lii­du­lis­se V.I.Le­ni­ni nim. pio­nee­rior­ga­ni­sat­sioo­ni liik­me­teks võe­ti, siis üks mi­nu klas­si­vend üt­les, et te­ma ei hak­ka pio­nee­riks. Õpe­ta­ja kü­sis sel­le pea­le, et miks ta ei hak­ka. Klas­si­vend Vam­bo­la üt­les, et isa ei lu­ba. Te­ma isa kut­su­ti koo­li. Aga Vam­bo­last ei saa­nud­ki pio­nee­ri. Kui ma sel­lest ko­dus rää­ki­sin, siis mi­nu isa jäi vä­ga tõ­si­seks ja üt­les: „Vam­bo­la isa on jul­ge ja kõ­va mees”. Miks Vam­bo­la isa jul­ge ja kõ­va mees on, se­da isa mul­le ei öel­nud.

Mi­nust sai vä­ga tub­li pio­neer. Olin klas­si rüh­ma­nõu­ko­gu esi­mees. Mul oli 3 vi­le­nöö­ri ja mind va­li­ti ma­le­va­nõu­ko­gu esi­me­he kur­sus­te­le. Käi­si­me pi­du­li­kel sünd­mus­tel au­val­ves, koh­tu­si­me pu­na­ve­te­ra­ni­de­ga ja mars­si­si­me pa­raa­di­del. Kord, kui hak­ka­sin koon­du­se­le mi­ne­ma ja si­du­sin oma kae­la­rät­ti, siis kü­sis isa: „Ku­hu sa lä­hed?” Vas­ta­sin: „Koon­du­se­le.” Isa üt­les: „Pa­ne kae­la­rätt tas­ku, kui lä­bi kü­la lä­hed.” Jäl­le ei saa­nud ma aru sel­lest pool­käs­ki­vas too­nis an­tud pal­vest.

Siis tu­li 9. mai ja läk­si­me tub­li­ma­te pio­nee­ri­de­ga Si­ni­mä­ge­de­le au­val­ves­se. Kui sealt tu­lin, olin üle­vas mee­le­olus, see oli ol­nud vä­ga äge päev. Nõu­ko­gu­de ar­mee sõ­du­rid näi­ta­sid mei­le rel­vas­tust, sai­me neid au­to­maa­te ise­gi käes hoi­da. Pu­na­ve­te­ra­nid rää­ki­sid sõ­ja­lu­gu­sid. Kui­das nad võit­le­sid fa­šis­ti­de vas­tu ja mil­le eest said au­ta­sud. Ei häi­ri­nud, et nad tar­bi­sid oht­ralt vii­na ja hai­se­sid. Kui ko­ju läk­sin, taht­sin kõi­ke se­da oma va­ne­ma­te­ga ja­gada. Mind ta­bas aga šokk. Isa pa­ni mind tu­gi­too­li is­tu­ma ja „la­ja­tas” sõ­na­de­ga nii, et ma ei saa­nud tü­kil ajal sõ­na­gi suust.

Va­lus oli see, et mi­nu maail­ma­pilt va­ri­ses ko­li­nal kok­ku. Isa ni­me­tas mind „väik­seks pu­na­seks us­si­ke­seks” ja „pe­re­kon­na hä­bip­le­kiks” jne. Pä­rast sõi­mu tu­li pikk loeng aja­loost ja pal­ju­dest as­ja­dest, mil­lest kuul­sin esi­mest kor­da. Ko­gu lu­gu lõp­pes sel­le­ga, et isa pat­su­tas mul­le sõb­ra­li­kult õla­le ja üt­les kuld­sed sõ­nad: „Ma loo­dan poeg, et si­nu par­tei­li­ne kar­jäär lõ­peb siin, nüüd ja prae­gu.”

Mõ­ne aas­ta pä­rast tu­li mul koo­lis kir­ju­ta­da kir­jand tee­mal „Mi­nu ko­du­maa”. Kir­ju­ta­sin Alu­ta­gu­se met­sa­dest, Lõu­na-Ees­ti mä­ge­dest, Ees­ti jõ­ge­dest ja jär­ve­dest ja La­he­maast, pai­ka­dest Ees­tis, kus olin käi­nud ja mis olid kal­liks saa­nud. Ees­ti kee­le õpe­ta­ja pa­ni mul­le sel­le kir­jan­di eest 3 mii­nu­se­ga ja lõp­pu pu­na­ses kir­jas kü­si­mu­se: „Kas si­nu ko­du­maa piir­dub ai­nult Ees­ti­ga?”

Läk­sin nör­di­nult ko­ju ja näi­ta­sin se­da isa­le. Ma kir­ju­ta­sin sel­le kir­jan­di sü­da­me­ga. Ma ju ar­mas­tan Ees­tit ja see on mi­nu ko­du­maa. Olin vi­ha­ne ja taht­sin tea­da isalt, mi­da te­ma as­jast ar­vab. Isa kal­las en­da­le pool klaa­si vii­na ja jõi sel­le ühe sõõ­mu­ga ära. Siis tea­tas, et tu­leb hom­me mi­nu­ga koos koo­li. Järg­mi­sel päe­val läk­si­me­gi koos koo­li. Mi­nu koo­li­tee üle­tas ühes ko­has raud­tee. Seal rää­kis isa mul­le, kui­das neid too­di au­to­ga püs­si­mees­te saa­tel just sin­na sa­mas­se, kus oo­ta­sid loo­ma­va­gu­nid ja al­gas pikk ja karm tee Si­be­ris­se.

Jäin õpe­ta­ja­te toa uk­se ta­ha oo­ta­ma, seal oli ka isa en­di­si klas­siõ­de­sid. Kuul­sin ai­nult isa ük­si­kuid sõ­nu, mis olid suu­na­tud mi­nu ees­ti kee­le õpe­ta­ja­le. Isa ar­va­tes kan­na­tas ta mä­lu­kao­tu­se all, ta ei ar­mas­ta­vat oma ko­du­maad. Mi­nu ees­ti kee­le õpe­ta­ja te­gi 10 aas­tat hil­jem lä­bi ime­li­se muu­tu­se ja te­mast sai Rah­va­rin­de ko­ha­lik eest­ve­da­ja.

Kui­gi ju­ba tol ajal so­di­si­me koo­li­pin­ki­de­le, sein­te­le, plan­ku­de­le ja ku­hu iga­nes „Ees­ti va­baks!”, siis oma sü­da­mes ei suut­nud se­da us­ku­da. Us­ku­ma­tu­na tun­du­nud Ees­ti oma riik ja loo­tu­se­tu­na tun­du­nud va­ba­dus sai ome­ti teoks. Va­ne­mad ini­me­sed üt­le­sid, et nad ela­sid kõik need aas­tad sel­le päe­va ni­mel. Pal­jud aga lan­ge­sid võit­lu­ses Ees­ti rii­gi eest. Mi­nu isa­pool­ne va­nai­sa ja pal­jud tei­sed ta­pe­ti van­gi­laag­ri­tes. Mi­nu isa pe­re ja küm­ned tu­han­ded süü­tud ini­me­sed ae­ti väl­ja oma ko­du­dest ja küü­di­ta­ti loo­ma­va­gu­ni­tes Si­be­ris­se. Tu­han­ded huk­ku­sid sel­lel teel. Me ei saa ega to­hi se­da kõi­ke unus­ta­da. Meie ko­hus on se­da kõi­ke mä­le­ta­da. See on meie võlg nen­de ini­mes­te ees.

Prae­gu käib täie­ma­hu­li­ne sõ­da. Uk­rai­na võit­leb meie kõi­gi eest. Pal­jud ei ta­ha se­da en­da­le tun­nis­ta­da. Vi­ri­se­me ja ha­la­me, kui ras­ke meil on ja et me ma­jan­du­sel ei lä­he häs­ti.

Ole­me lask­nud meie rii­gis ela­da neil Ve­ne­maa ja Val­ge­ve­ne ko­da­ni­kel, kes ei tun­nis­ta aja­loo­list tõ­de ega õpi ära meie keelt. Vä­ga kur­vaks teeb tead­mi­ne, et pal­jud siin­sed ve­ne­la­sed ar­va­vad jät­ku­valt, et Nar­va pom­mi­ta­sid maa­ta­sa saks­la­sed. Nen­de kõ­nep­ruu­gis on ik­ka Suur isa­maa­sõ­da ja Suur ok­toob­ri­re­vo­lut­sioon. Suu­rim pü­ha on 9. mai. Va­ba­dus­sõ­jast ei tea nad mi­da­gi, met­sa­ven­nad olid ban­dii­did ja rööv­lid ning küü­di­ta­ti ka ju ai­nult rah­va­vaen­la­si. Ju­lius Ku­per­ja­no­vit ei tea­ta, küll aga tea­tak­se Pöö­gel­man­ni, An­vel­ti ja Kin­gis­sep­pa.

25. märt­sil möö­dub küü­di­ta­mi­sest, sel­lest või­kast päe­vast, 75 aas­tat. Kut­sun kõi­ki ase­ta­ma küün­laid oma ko­du­pai­ga mä­les­tus­mär­ki­de­le ja lä­he­das­te hau­da­del. Meil kõi­gil on kee­gi, kel­le mä­les­tu­seks küü­nal süü­da­ta. See oli suu­rim ku­ri­te­gu meie rah­va vas­tu, sel päe­val 75 aas­tat ta­ga­si ta­he­ti hä­vi­ta­da eest­lus.