Laupäeval, 30, aprillil tähistas segakoor oma 30. sünnipäeva piduliku kontserdiga, kus esinesid ka segakoor Riia lähedalt Ogre linnast ning Aruküla noortekoor.
Aruküla segakoor Spunk Aruküla mõisas laupäeval, 30. aprillil. Foto Ülo Udumäe
Arukülas tegutsev segakoor alustas tegevust 1981. aasta sügisel tollase asutuse Kooperaator segaansamblina. ETKVLi süsteemis olid sel ajal asutustevahelised võistlused ja kokkutulekud üsna populaarsed.
Koori asutamise põhjusena nimetab dirigent Maia-Reta Trampärk vajadust, südamest tulevat tahet laulda.
Kuna siis tegutses Arukülas ka vanem segakoor, asuti oma nooruslikkuse ja särtsakusega täitma pigem noortekoori rolli. Nooruslikkuse ideest kerkis esile ka koori nimi. Esialgu prooviti teisigi nimekujusid, nagu Metsakohin ja Etnokaja, ent lõpuks jäi sõelale Pipi lugudest pärit kelmikas ja pisut omapärane Spunk, millega oli kooril kaks aastat tagasi mugav esineda ka Rakveres punklaulupeol. Kooriliikmed meenutavad naljatades, et see kõlab peaaegu nagu „spunklaulupidu“.
Repertuaari paneb paika dirigent
Repertuaari valiku osas usaldavad kooriliikmed oma õppinud koorijuhti ning austavad tema otsuseid. Läbi aastate on Maia-Reta Trampärki käe all lauldud nii tõsiseid koorilaule kui ka kergemat muusikat.
„Alguses olime pigem kergemuusikakoor. Kui vahepeal esinesime koos memme-taadi kooriga ja neile see nimekuju ilmselt väga ei oleks meeldinud, läksime laulupeole ühise nime Helios all ja võtsime repertuaari ka tõsiseid koorilaule. Ent kokkuvõttes oleme repertuaariga üsna mitmekesised,“ räägib dirigent.
Ta lisab, et Spungil on väga tähtis koht Aruküla kultuuriloos. Aruküla muusikakool sai loodud kooriga seotud inimeste initsiatiivil. Aruküla huvialakeskuse Pääsulind direktor Malle Jaako on väga pikaaegne kooriliige ning Maia-Reta Trampärk ise on aastaid juhtinud Aruküla Waldorfkooli.
„Neid näiteid võib tuua veelgi ning igal juhul saab märkida, et segakoor on imeliste inimeste koht. Siin laulavad tõelised maasoolad Anne Vilberg, Maiu Lepasepp, Silvia Luts, Rainer Selge, Malle Jaako, Aivar Kärner, Helvi Kolkanen, Helve Teine, Olev Rähni,“ loetleb dirigent esimesest kolmest aastast pärit inimesi, kes laulavad kooris tänase päevani.
„Olen töötanud elu jooksul mitmete kollektiividega, ent kõige armsamaks on saanud just Spunk. Siin on tekkinud tõeline perekonnatunne,“ kiidab Maia-Reta Trampärk kõiki kooriliikmeid.
„Nii hoolsat kroonikut oleks vaja kogu vabariigile!“
Eraldi väärib märkimist koori krooniku Silvia Lutsu pidev ja asjatundlik töö. Koori kõik tegemised läbi aastate on arhiveeritud ja kogutud kaustadesse. Mida kõike sealt ei leia: fotod, kirjad, esinemiste laulukavad, isegi reiside piletid, saadud diplomid ja aukirjad, kõik kenasti süstematiseeritud.
Näiteks koostas Silvia Luts dirigendi sünnipäevaks eraldi kausta kõikidest laulude pealkirjadest, mida 30 aasta jooksul on koos lauldud.
„Oleks meil Eestis kogu vabariigil ka nii põhjalik kroonik,“ õhkavad kooriliikmed tunnustavalt.
Silvia Luts: „Tegelikult tuli see tunne ja vajadus kõike kirja panna ning jäädvustada täiesti iseseisvalt. Nüüdseks on see kujunenud harjumuseks, hiljuti olin mõned päevad reisil ja enne seda jõudsin juba muretseda, et kas ikka saan sõita, kas koguga on ikka kõik korras.“
Kooris laulmine teeb hinge lahti
Proove tehakse kooris üldjuhul korra nädalas, aga enne suuri esinemisi ka rohkem. On olnud pikemaid laululaagreid. Kui enne viimast üldlaulupidu liituti Raasiku segakooriga ning moodustati ühendkoor Rõõmuline Spunk, organiseeriti koguni kaks laululaagrit.
Kolmandast tegutsemisaastast kooris laulnud ja varem vallavanema ametit pidanud Olev Rähni ütleb, et kooris laulmine on kujunenud väga lõõgastavaks ning toredaks harjumuseks. „Kui pärast proovi koju lähed, on hing ikka lahti ja õige elamise tunne on peal. Mõned keerulised laulud on esialgu rasked õppida, ent on väga hea tunda, et sai selgeks ja koos ära lauldud.“
„Seltsielu on meil aktiivne ja hea on koos käia. Ühised sünnipäevad on olnud väga toredad,“ kiidab pikaaegne kooriliige Anne Vilberg.
Kolm vikerkaart ning Toompea vallutamine
Palve peale, nimetada mõni eriliselt meeldejäänud esinemine, paneb dirigendi esialgu mõtlema. Siiski meenutab ta ühte meeleolukat käiku Lätis 1989. aasta suvel Cesises, kus kooriliikmetel olid ka lapsed kaasas.
„Seal oli veest välja ehitatud roigastest küla, pärast esinemist tantsisime lõkke ääres lastega šamaanitantsu. Ja tagasiteel nägime enne kohalejõudmist, kuidas tervelt kolm vikerkaart olid üksteise peal. See kõik jäi väga südamesse. Või 1990. aasta 15. mail kooriproovis, mul oli juhtumisi sünnipäev ja raadiost kuulasime vahepeal kriitilisi sündmusi Toompealt ning siis jälle laulsime. Meeleolu oli tõsine ja isegi pühalik, sest peast käis ju läbi mõte, et võib-olla jääbki see meie viimaseks kooriprooviks. Keegi ei teadnud ju tol ajal, kuidas see olukord laheneb,“ jutustab ta.
Bassidest on puudus
Läbi aegade on kooriliikmete arv kõikunud 30 ümber. Tulevikust rääkides ei pea kooriliikmed silmas otseselt suuri eesmärke, küll aga mainib dirigent Maia-Reta Trampärk, väga suurt headmeelt valmistab asjaolu, et nendega on liitunud noor ja tubli dirigent Tiina Tinn.
Sünnipäevaks soovivad kooriliikmed Anne Vilberg ning Olev Rähni, et koori esinemiste ja ringreiside võimalused veelgi avarduks. „Tegelikult oleme saanud ikka käia väga toredates kohtades esinemas, juba mainitud üldlaulupidudel, punklaulupeol, Märkamise Aja öölaulupeol Tallinnas, Rootsis sõprusvallas Norbergi kommuunis ning ka Soomes Poris festivalil,“ loetleb Olev Rähni.
„Bassidest on puudus, madalat meeshäält ootame koori pikisilmi,“ sõnab Maia-Reta Trampärk.
Segakoor Spunk 30. tegutsemisaastal
Dirigent Maia-Reta Trampärk, hääleseadja ja dirigent Tiina Tinn. Liikmed Maarika Juhanson, Virge Enok, Maarika Kuldkepp, Helve Teino, Eha Pukk, Edda Jõgi, Silvia Luts, Anne Vilberg, Ene Hert, Malle Jaako, Eha Hargla, Rainer Selge, Aivar Kärner, Tiit Reeder, Olev Rähni, Austra-Maria Tiidus, Ülle Rajasaar, Sigrid Enok, Vaike Laatsarus, Raivo Erbe, Margit Eerik, Villu Saarum, Reet Filippov, Marje Randma, Martin Kuulma, Helvi Kolkanen, Karin Reiska, Aljona Baidak.
