15aastane Diletant tõi Arukülas lavale komöödia„Sviit sünnipäevaks“

2166

Kohaliku näitetrupi esietendus oli Aruküla rahvamajas reedel, 13. mail.

„Sviit sünnipäevaks“ on inglise näitleja, lavastaja ja kirjaniku Robin Hawdoni kahevaatuseline komöödia, mille tõi Eestis 2008. aastal lavale Vanemuise teater. Ühe hotelli sviiti tuleb riigiametnik Bob (Sander Kruus) ning ootab seal naist, keda ta pole varem näinud – kohtamise leppis kokku Bobi sõber.
Samal ajal saabub sviidi teise tuppa Kate (Pille-Riin Ilmets), kellel on seal tutvumiskontori kaudu lepitud kokku kohtumine psühhiaater Dickiga (Rain Ilmets).
Kuna sviidi tubadevaheline uks ei ole lukus, kohtuvad esmalt Bob ja Kate, kes ekslikult arvavad, et just nemad pididki seal kokku saama. Segadus läheb veel suuremaks, kui Mimi asemel, keda Bob tegelikult ootab, saabub sviiti tema abikaasa Liz (Eve Vendt). Kogu seda sasipundart püüab siluda itaallasest toateener Tony (Gert Suurkuusk).

Tüki lavastas Kaupo Hert, kostüümid õmbles Ene Hert, stilist on Kaie Hert ning valgustaja Ülo Udumäe.

Tagasi komöödia juurde
Kui Diletandi paar eelmist lavastust ei olnud tavapärased komöödiad, siis sel hooajal valis lavastaja Kaupo Hert taas naljaloo.

Ta põhjendas: „Kui meie eelmine tükk „Kõik armastavad Roosit“ oli üsna tõsine ning lavakujundus kole, siis sain aru, et rahvas soovis tegelikult näha hoopis ilusat lava ja kauneid riideid.“

„Sviidist sünnipäevaks“ kuulis Kaupo Hert esmakordselt ühest telesaatest, kus tehti teatritükkidest edetabeleid ning Vanemuise lavastus oli parimate komöödiate hulgas. See tekitas huvi ning ta luges näidendi läbi. Kuigi teatrikriitikute kommentaarid ei olnud just kiitvad, pigem leiti, et Vanemuine on lati liiga madalale lasknud, otsustas Diletandi juht selle lavale tuua.

„Mul närib siiani hinge, kui käisime aastaid tagasi Põlvas vabariiklikul harrastusteatrite festivalil ühe Ray Cooney komöödiaga ning žürii heitis meile ette, et Cooney on plagiaat. Kuid miks ei või küla­trupid neid plagiaate lavastada kui ka kutselised teatrid, isegi Draamateater ja Vanemuine, neid teevad?“
mõtiskles Kaupo Hert ning tõdes, et just sellised komöödiad toovad rahva saali, sest inimesed tahavad naerda.

Ühe osatäitja Gert Suurkuuse arvates on komöödiat ka näitlejail kergem teha: „Kuna me oleme diletandid, siis tuleme näiteringi pärast tööpäeva lõppu, mil oleme enamasti väsinud. Kui tekst ja situatsioonid, mida mängime, on naljakad, annab see hoogu ja energiat.“

Diletandi koosseisus on tunduvalt rohkem harrastusnäitlejaid, kui tänavuses näitemängus osalejaid.

„Näitlejate arvu dikteeris tükk,“ kinnitas lavastaja ning märkis, et on väga raske leida näidendit, kus oleks rohkem tegelasi: „Kardan, et näitekirjanikud ei tee enam näidendeid väga suurtele truppidele, sest neile ei ole nõudlust. Kõik on äri. Kui meie teeme siin teatrit oma lõbuks, siis kutseline teater peab end sellega elatama ning nende jaoks on suur vahe, kas maksta palka viiele või kümnele inimesele. Seda enam, et piletitulu tuleb ikka samapalju.“

Mõneti on suure osalejatearvuga näidendi lavastamine keeruline ka külateatris, kus näitlejad käivad koos igapäevatöö kõrvalt. Kaupo Hert tõi näite, kui palus ühel aastal oma tüki osalejatel kirja panna nädalavahetused, mis neil etendusteks kindlasti ei sobi, siis selgus, et kolme suvekuu jooksul kõigile sobivat aega ei olegi.

„Ma ei taha ühtki laulukoori solvata, aga kui sealt on üks laulja puudu, siis saab esinema minna. Kui meil on üks osaline puudu, siis mängida ei ole võimalik,“ tõdes lavastaja.

Osalejad – kokkumäng vajab lihvimist
Esietendust hindas Kaupo Hert hindega „neli miinus“.

„Tükk ei voolanud nii hästi, kui oleksin tahtnud,“ sõnas ta.

Sama meelt olid ka osatäitjad ise.

„Viis proovi jäi puudu. Saime teksti pähe, kuid mitte jooksma. Olime täna oma nime Diletant väärilised,“ oli Rain Ilmets kriitiline.

Eve Vendt lisas: „Usun, et lõpptulemus oli parem, kui oskasime loota, kuid oleks veel palju parem, kui saaksime nüüd paar nädalat kokkumängu harjutada.“
Gert Suurkuusk tunnistas, et seekordne osatäitmine tuli üsna raskelt.

„Stereotüüpset itaallast ma ei mänginud,“ lausus ta ning rääkis, et läheb sel suvel aastaks-paariks Euroopa Liidu ametnikuna tööle Itaaliasse.

Oma uue töökohaga seoses käis ta eelnevalt Itaalias tööintervjuul ning ühel päeval restoranis istudes jälgis, kuidas sealne ettekandja töötas: „Selgus tõsiasi, et ega itaallased tegelikult nii väga kätega vehigi, ei ole nii ülevoolavad. Ettekandja töötas professionaalselt, kuid oli näha, et kirega. Kuigi ta ei teinud üleliigseid liigutusi, siis see kirg pakatas igast tema silmapilgust ja kogu hoiakust, näiteks sellest, kuidas ta kõndis laudade vahel ja laulis omaette itaalia laulukesi.“

Gert Suurkuuse trupikaaslane Rain Ilmets tegi esietenduseks spetsiaalse soengu – kasvatas oma tavapärased lühikesed juuksed tagant ja külgedelt pikemaks ning ajas seejärel otsmiku ja pealae täiesti kiilaks. See tuli üllatusena nii teistele näitlejaile kui tema enda emale-isale, vaid samas tükis kaasategev abikaasa teadis sellest.

„Soovisin tekitada esietendusele saabuvate sõprade seas elevust, kui kaabu peast võtan. Seda enam, et neist tsiklimeestest sõpradest olen näiteringi tõttu olnud kevadel väga palju eemal,“ jutustas ta.

Kuna Rain Ilmetsa lavapartner oli tükis temast vanem, oli uue soenguga võimalik ka tal endal laval vanem välja näha.

„Homme on isa juubel, kuhu tuleb kokku palju sugulasi, peaasi, et nüüd isale mõeldud lilli mulle ei anta,“ naeris ta.

15 aastat Diletanti
Tänavuse etendusega tähistas Diletant oma 15. sünnipäeva. Aastani 2004 juhendas truppi selle asutaja Krista Tiitmaa, pärast tema lahkumist võttis töö üle senine näitleja Kaupo Hert.

Kui varem tuldi igal aastal välja uue lavastusega, siis viimasel ajal on seda tehtud üle aasta.

„Aega ei ole, põhitöö kõrvalt on näiteringi raske teha. Sest tüki lavale toomine ei hõlma ainult lavastamist, vaid ka igasugu muud organiseerimist, näiteks lavakujunduse ehitamist. Muidugi on näitlejad olnud alati abiks, oleme kõik koos siin seinu tapeetinud ja teinud palju muud, kuid ma ei taha neile eriti lisatöid peale suruda, nende kohustus on tekst pähe õppida ja mängida,“ rääkis ta.

Pärast tänavust esietendust truppi õnnitlenud Raasiku vallavolikogu esimees Kaido Kirsip märkis, et 15 aastat mänginud näiteseltskond ei ole kindlasti enam diletandid, kuigi nime vahetada pole siiski mõtet, sest Diletant on endale juba piisavalt nime teinud.

Truppi õnnitlesid ka Raasiku vallavolikogu liige ning Raasiku rahvamaja juhataja ja sealse lustiringi juhendaja Helle Vaga, Aruküla Kultuuriseltsi tegevjuht Garina Toomingas ning publik.

Kellel jäi esietendusel käimata, saab „Sviiti sünnipäevaks“ Arukülas näha sel pühapäeval, 22. mail. Võimalusel mängitakse seda juunikuus Eestimaal kusagil veel, kuid hiljem enam mitte, kuna Gert Suurkuusk lahkub Eestist. Ka ei ole Diletandil enam kavas osaleda harrastusteatrite festivalidel.

„Kuna seal ei lasta mängida kogu tükki, vaid ühele trupile antakse koos lava ülesseadmisega aega kuni poolteist tundi, siis ei ole see meie jaoks festival. Me ei taha minna mängima žüriile, vaid rahvale,“ selgitas Kaupo Hert.