YLLE RAJASAAR: „Tahame anda Arukülale oma panuse.”

YLLE RAJASAAR: „Tahame anda Arukülale oma panuse.”

KADRI PÕLENDIK
0

Aruküla elanik, ajakirjanik ja loodusehuviline YLLE RAJASAAR leiab, et oluline on osaleda kohaliku kogukonna elus.

2001. aastal kolis Ylle Rajasaar koos elukaaslase Erik Siku ja kahe lapsega Raasiku valda Pikavere külla korrastatud talumajja. Kaks ja pool aastat hiljem mindi elama Arukülla, Ylle Rajasaare vanaisa tagastatud maatükile ehitatud uude majja.

Pereema juured on Arukülas, lapsepõlvesuved veetis ta siin vanaema juures. Sellegipoolest tuli uuesti hakata kogukonda sulanduma. Esialgu oli see raske, kuna kõigi pereliikmete tegemised olid seotud Tallinnaga – vanemad käisid linnas tööl, lapsed koolis.

Nüüd, kuus aastat hiljem, on sidemed Arukülaga järjest tugevnenud. Ylle Rajasaar käib Aruküla kooris, uusi tuttavaid on tekkinud poes käies ja naabritega suheldes. Pere vanim laps Veli Valentin Rajasaar liitus seltsinguga Aruküla Minu Eesti Noored ja leidis sealt uusi sõpru. Nii Ylle Rajasaar kui Erik Sikk leiavad, et on väga oluline osa­leda kohalikus elus  ja anda oma panus selle paremaks muutmisel.

Männik on suurim väärtus
Abikaasasid ühendab huvi keskkonna ja looduse vastu. Mõlemad leiavad, et keskkonna seisukohalt on Aruküla suurim väärtus männik. Erik Sikk täpsustab, et see on liigirohke loomännik, mille sarnast võib Eestis näha vaid Saaremaal.

„Arukülas on selle paiga väärtused kasutamata. Suur looduslik kooslus – männik – on sobivalt asula juures. Koolid saaksid siin tunde läbi viia. Waldorfkool kasutab metsa õppetööks, teiste koolide puhul ei ole seda märganud,“ räägib Erik Sikk.

Ylle Rajasaar arvab, et alustada tuleks lasteaialastest. Samas leiab ta, et paljudel vanematel ei ole oskusi ega aega anda lastele põhiteadmisi loodusest. Õpetlikud loodusretked võiksid toimuda kooli- ja koduväliselt: „Lapsele kinnistuvad uued teadmised paremini, kui neid edastab inimene, keda nad iga päev ei kohta.
Eestis on oma ala tipptegijaid, kes meelsasti tuleksid ja räägiksid lastele loodusest ning seal toimuvast. Neid ei ole palju, kuid väikse Eesti kohta piisavalt, et panna lastel silmad särama ja tekitada huvi. Seda huvi peaks kool toetama.“

Mõlemad tunnevad suurt muret valglinnastumise pärast ja leiavad, et kodukoht ei tohiks muutuda magalaks. Kuid paljud Tallinna lähivaldade elanikud on sidunud oma elu pealinnaga ning käivad kodukohas vaid magamas.

„Arukülas on kultuurielu aktiivne, isetegevuse võimalused suured. On olemas korralik infrastruktuur ning ei saa öelda, et siin midagi ei toimu. Seega, kes viriseb, on ise laisk.“

Mure keskkonnahariduse pärast
Ylle Rajasaar arvab, et parim, mida nad saaksid koos elukaaslasega Aruküla inimestele pakkuda, on oma oskuste ja teadmiste jagamine: „Eestis tervikuna puudub keskkonnahariduse strateegia, mis on sama oluline kui üldhariduse strateegia. Keskkonnaharidust aga ei peeta nii oluliseks, et keegi sellega pidevalt tegeleks. Praegu on keskkonnahariduse korraldamine haridusministeeriumi pädevuses. Seal on üks inimene, kes peaks muu töö kõrvalt strateegia välja mõtlema.“

Ta loodab, et tulevikus on Harjumaal üks unikaalne näide hästi toimivast keskkonnahariduskeskusest – Rebala Õpimaa. Selle koostööleppele on alla kirjutanud ka Raasiku vald.

Ylle Rajasaar leiab, et Arukülas võiks olla samasugune terviklahendus, kuid mitte nii suurelt. See ei oleks raske ettevõtmine, kui leiduks inimesi, kes asja vastu huvi tunnevad.

„Oleme Erikuga jõudnud tõdemuseni, et edaspidi peame rohkem tähelepanu pöörama siinsele elule ja andma oma panuse kohaliku elu paremaks muutmisel. See on siinse kogukonna seisukohalt kõige olulisem. Sisuliselt ehitame ju enda elukeskkonda ja püüame omalt poolt välja pakkuda lahenduse, et saaksime oskusi ja teadmisi teistega jagada.“

Erik Sikk: „Oluline ei ole teada ainult linnunimesid või seda, kuidas prügi sorteerida. Tähtis on aru saada, et kõik on omavahel seotud ja iga inimese otsus mõjutab mingil moel teisi elusolendeid meie ümber.“

Elu on selleks, et õppida
Ylle Rajasaar on sündinud Tallinnas ning kasvanud Pelgulinnas. Westholmi gümnaasiumi lõpetamise järel oli valikuid haridustee jätkamiseks mitu. Esmane soov oli minna lavakunstikooli: „Olin katseteks korralikult ette valmistunud. Enne katseid, piltlikult öeldes kätt ukselingile pannes, sain aru, et Eestis on keskpäraseid näitlejaid minutagi küllalt, ja tulin sealt tagasi.“

Järgmine valik oli Tartu Ülikooli arstiteaduskond, kuid vähese keemiahuvi tõttu jäi sinna minemata. Variant oli astuda EPAsse, kuna keskkooli ajal tehtud praktikal piimakombinaadis sai ta kinnituse, et võib minna piimandust õppima. Ka see valik ei tundunud õigena ning lõpuks otsustas astuda Tartu Ülikool eesti keele ja kirjanduse erialale: „Mul kadus julgus päriselt ülikooli minna, sellepärast jäin kaugõppesse.“

Ülikooli kõrvalt töötas ta õpetajana, mitme aasta jooksul õpetas Tallinna koolides eesti ja soome keelt ning ajalugu. Edasine töö oli seotud meediaga, sest agentuuri projektijuhi ameti kõrval hakkas üha enam paeluma ajakirjandus ja keskkonnakaitse. 2000. aastal läks ta Eestimaa Looduse Fondi ning ütleb, et on sellest ajast saadik oma rida hoidnud.

2003. aastal kutsus Riho Västrik ta telesaate „Tasakaal“ toimetajaks, sealt edasi on koos toodetud erinevaid teadus- ja haridussaateid ning -filme. Üks viimaseid filme – „Püha Jüri“ – esilinastus jaanuari lõpus Aruküla rahvamajas.

Praegu kirjutab Ylle Rajasaar endiselt keskkonnateemalisi artikleid ning töötab produtsendina. Lisaks omandab ta teadmisi dokumentalistikas: „Sarnaselt paljudega, kes 40. eluaastate lävel tunnistavad, et ei tea täpselt, milline on nende koht elus, tundub ka mulle, et proovida võiks veel erinevaid asju. See ongi elukestev õpe, sest elu on liiga pikk, et teha vaid ühte asja. Inimesel on võimalik oma elu elada just nii, nagu talle meeldib.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus