Vaba­taht­li­ke õhi­na läm­ma­tab bü­rok­raa­tia

Vaba­taht­li­ke õhi­na läm­ma­tab bü­rok­raa­tia

Sõnumitooja
0
TA­NEL TAL­VE, rii­gi­ko­gu lii­ge

TA­NEL TAL­VE,
rii­gi­ko­gu lii­ge

Sa­ge­li võib pi­kad aru­te­lud ja pal­ju­sõ­na­li­sed dek­la­rat­sioo­nid võt­ta kok­ku lau­se­ga: „Tu­leks te­ha, et oleks to­re“. Kuid jäe­tak­se ot­sus­ta­ma­ta, kes teeb, mi­da teeb, mil­lal ja mil­li­se tu­le­mu­se­ga. Nii juh­tub mõ­ni­kord ka ko­da­ni­ku­ühis­kon­na or­ga­ni­sat­sioo­ni­des. Kui­gi mi­da es­ma­se­mal ta­san­dil ko­da­ni­keü­hen­dus te­gut­seb, se­da konk­reet­sem ja reaal­sem on sel­le te­gut­se­mi­ne. Ko­da­ni­kuü­his­kond ei ole min­gi hoo­ma­ma­tu või abst­rakt­ne hall mass, vaid koos­neb ik­ka­gi ini­mes­test. Mi­nu ar­va­tes peak­si­me just neid ini­me­si roh­kem tä­he­le pa­ne­ma, ka rii­gi ta­san­dil ko­da­ni­kuü­his­kon­na aren­gut toe­ta­des just nen­de­ga ar­ves­ta­ma.
Vest­lu­ses An­ne­li Ka­na­ga kü­la­lii­ku­mi­sest Ko­du­kant Har­ju­maa jõud­si­me taas tõ­de­mu­se­ni, et ol­gu need kü­la­selt­sid või sot­siaal­hoo­le­kan­de vald­kon­nas te­gut­se­vad MTÜd – kui ju­ba kok­ku tul­lak­se, siis ena­mas­ti min­gi konk­reet­se te­ge­vu­se, mil­le­gi ra­ja­mi­se, kor­ras­ta­mi­se, loo­mi­se või la­hen­da­mist va­ja­va prob­lee­mi pä­rast. Meil ei ta­su kur­ta pas­siiv­se­te ko­da­ni­ke üle, omaal­ga­tust ja te­ha­taht­mist ja­gub Ees­ti ühis­kon­nas õn­neks pä­ris pal­ju. Küll võib ka sel­sa­mal es­ma­ta­san­dil jää­da mõ­ni­gi asi te­ge­ma­ta või poo­le­li, ku­na alg­ne õhi­na­põ­hi­sus põr­kub liig­se bü­rok­raa­tia, kant­se­liit­li­ke reeg­li­te ja ju­his­te tei­se osa­poo­le vas­tu­sei­su­le.
Ko­da­ni­kuü­his­kond on va­ba­taht­lik sek­tor, aga mis on tu­le­mus, kui ini­me­se va­ba­taht­li­kuks pa­nu­seks jääb suur koor­mus as­jaa­ja­mist, do­ku­men­te, väi­ke­se­ma­hu­li­si ra­ha­taot­lu­si? Loo­bu­mi­ne, käe­ga­löö­mi­ne, ko­hu­se­tund­li­ke­mal lä­bi­põ­le­mi­ne. Vii­ma­ne on va­ba­kon­nas ai­na kas­vav prob­leem. Kü­la­lii­ku­mi­ses on prob­lee­mi­ga te­ge­le­mi­se­ga al­gust teh­tud, ka KÜS­Ki tä­na­vu­sel ko­ge­mus­päe­val on eral­di töö­rühm va­ba­taht­li­ku vald­kon­na ini­mes­te lä­bi­põ­le­mi­sest. Kü­si­ge kü­la­lii­gu­ta­ja­te, prii­taht­li­ke prit­su­mees­te või va­ba­taht­li­ke me­re­pääst­ja­te käest, mis põh­jus­tab sel­les „ül­las“ te­ge­vu­ses st­res­si või miks ohus­tab lä­bi­põ­le­mi­ne? Se­da ei põh­jus­ta väl­ja­kut­se­le mi­nek ega tal­gu­tööd kü­la­ma­jas, vaid liig­ne bü­rok­raa­tia, üle­re­gu­lee­ri­tus ja kil­lus­ta­tus – te­ge­vus­te el­lu­vii­mi­sest roh­kem ae­ga tu­leb ku­lu­ta­da taot­lus­te koos­ta­mi­se­le, tões­ta­mi­se­le, oo­ta­mi­se­le, aruand­lu­se­le ja veel­kord tões­ta­mi­se­le.
Sel­le kõi­ge kõr­val saa­me ik­ka­gi uh­kelt öel­da, et meie ko­da­ni­kuü­his­kon­nas on tub­lid te­gi­jad – kõik et­te­näh­tud ra­ha ka­su­ta­tak­se pro­jek­ti­deks ära,  aruan­ded saa­vad val­mis. Siis kü­si­me, mis toob nei­le rõõ­mu sü­da­mes­se ja nae­ra­tu­se huu­li­le, kas pääs­te­tud inime­lud, kor­da teh­tud kü­lap­lats või kin­ni­ta­tud aru­an­ne?
Meie ko­da­ni­kuü­his­kon­nas te­gut­se­vad mul­ti­ta­len­did, kes pea­vad ole­ma üht­vii­si edu­kad in­fo­han­ki­jad, ad­mi­nist­ree­ri­jad, sõ­na­se­pad, bü­rok­raa­did, han­ge­te lä­bi­vii­jad, ehi­tus­jä­rel­val­ve teos­ta­jad, vald­kon­na eks­per­did, pro­jek­ti­ju­hid, kon­ve­rent­sil esi­ne­jad, peo­kor­ral­da­jad. „Hul­lu­mad“ neist kuu­lu­vad mõn­da ka­tu­sor­ga­ni­sat­sioo­ni, kes suht­leb rii­gi­ga – mi­nis­tee­riu­mid muud­kui kaa­sa­vad, kü­si­vad ar­va­must, sa­ge­li 3-5 kor­da päe­vas. Kõi­ge lõ­puks on pro­jek­ti­taot­lu­ses punkt jät­ku­suut­lik­ku­sest.
Kü­si­mus ei ole ko­da­ni­ku­ühis­kon­na kui min­gi hoo­ma­ma­tu mas­si jät­ku­suut­li­ku­ses. Kü­si­mus on te­ge­li­kult ini­mes­te suut­lik­ku­ses jät­ka­ta – ol­la see va­ba­taht­lik mul­ti­ta­lent. See­tõt­tu peaks ka riik ole­ma ko­da­ni­kuü­his­kon­na aren­gu toe­ta­mi­ses konk­reet­sem. Et taas ei peaks pä­rast pik­ki aru­te­lu­sid umb­mää­ra­selt tõ­de­ma „Tu­leks te­ha, et oleks to­re“.

SARNASED ARTIKLID

0

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus