Üks Va­ba­dus­sõ­ja mur­de­la­hin­guid

Üks Va­ba­dus­sõ­ja mur­de­la­hin­guid

Sõnumitooja
0

Kehra lahing on üks osa Harjumaa ja Viljandimaa murdelahingutest, mille käigus vastane peatati.

Kül­lo Ar­ja­kas,
ajaloolane

4. jaa­nua­ril 1919 toi­mus Keh­ra ümb­rus­kon­nas üks neist pealt­nä­ha ju­hus­li­ku ise­loo­mu­ga koh­tu­mis­la­hin­gu­test, mil­lel aga on tun­ta­valt suu­rem tä­hen­dus.
Kok­ku­põr­ge toi­mus Keh­rast vei­di eda­si Aeg­vii­du jaa­ma poo­le, mõ­ni ki­lo­mee­ter Must­jõest lää­ne pool Aru­de­va­he ta­lu hei­na­maa­de piir­kon­nas. Nii kan­nab­ki see kok­ku­põr­ge sõ­ja­kir­jan­du­ses üs­na­gi eri­ne­vaid ni­me­tu­si: Keh­ra, Aru­de­va­he või Must­jõe la­hing, va­ne­mas kir­ja­va­ras ka la­hing va­hi­ma­ja nr 87 juu­res.
Ees­ti Va­ba­dus­sõ­ja al­gus­kuul det­semb­ris 1918 saa­vu­ta­sid pea­le­tun­gi­vad pu­na­väed suurt edu ja aas­ta­va­he­tu­sel lä­he­nes rin­ne ju­ba Tal­lin­na­le. Ihal­da­tud ees­mär­gi­ni jäi vaid 30-35 ki­lo­meet­rit.
Pu­na­väe eda­si­lii­ku­mi­ne aga oli pea­tu­mas. 3. jaa­nua­ril 1919 löö­di nad ta­ga­si Har­ju­maal Valk­la mõi­sa piir­kon­nas. Se­da pee­ti küll ju­hus­li­kuks eba­eduks ja nii ot­sus­tas pu­na­väe juht­kond an­da järg­mi­sel päe­val uue löö­gi lõu­na pool ja val­lu­ta­da Keh­ra jaam. Sel­le lä­he­du­ses paik­nes Vi­ru rin­del kait­set kor­ral­da­nud Ees­ti 1. di­vii­si staap. Staa­bi ta­ga­ne­mi­ne Keh­rast Raa­si­ku­le pi­di mõ­ne­del and­me­tel ole­ma mär­guan­deks suu­re­le enam­li­ku­le väl­jaas­tu­mi­se­le Tal­lin­nas ja see­ga oli siin­se­tel väl­ja­del kaa­lul õi­ge pal­ju.
Tar­tu pu­nas­te kü­ti­pol­gu 2. pa­tal­jo­ni li­gi­kau­du 400 sõ­ja­me­he rün­nak al­gas 4. jaa­nua­ri hom­mi­ku­poo­lel ja Kait­se­lii­du val­ve­salk oli sun­ni­tud pea­gi ta­ga­ne­ma. Kesk­päe­val jõu­dis Keh­ra jaa­ma Tal­lin­na raud­tee töö­ko­jas hä­da­pä­ra­se re­mon­di saa­nud laia­rööp­me soo­mus­rong nr 1, mi­da juh­tis kap­ten An­ton Irv. Ko­ha­peal ope­ree­ri­nud soo­mus­rong nr 2 lii­kus ko­he ta­ga­las­se, täien­da­ma oma vee­va­ru­sid.
Irv sai sõ­du­ri­te ja kait­se­liit­las­te käest es­ma­sed tea­ted la­hin­guo­lu­kor­ra koh­ta ja ta an­dis kä­su et­te­vaat­li­kult eda­si sõi­ta. Um­bes kell 13.50 mär­ga­ti ron­gilt va­hi­ma­ja nr 87 juu­res eda­si­lii­ku­vaid pu­nas­te ahe­lik­ke.
Nüüd puh­kes klas­si­ka­li­ne koh­tu­mis­la­hing, sest raud­teest lõu­na pool lii­ku­nud pu­na­väe­la­sed mär­ka­sid aeg­la­selt vas­tu­tu­le­vat soo­mus­ron­gi al­les nii 500 meet­ri kau­gu­selt. Soo­mus­ron­gilt ava­ti ko­he suur­tü­ki­tu­li kar­te­tš­laen­gu­te­ga ja ras­ke­kuu­li­pil­du­ja­test, siis te­gi rong lü­hi­ke­se pea­tu­se ja la­hin­gus­se tor­mas nii 40- või 45me­he­li­ne des­san­tük­sus.
Soo­mus­rong kuu­lub Ees­ti Va­ba­dus­sõ­ja fe­no­me­ni­de hul­ka. Tal­vis­tel maan­tee­del toi­mus lii­ku­mi­ne aeg­la­selt. Soo­mus­rong oli, vaa­ta­ma­ta oma kõ­la­va­le ni­me­le, ena­mas­ti küll vaid mõ­ne­de te­rasp­laa­ti­de ja lii­va­kot­ti­de­ga kaits­tud, ent see ai­tas kä­si­rel­va­de tu­le vas­tu. Rong oma es­ma­se kait­se­ga, sa­mas kii­re ma­nöö­ver­või­me, suu­re tu­le­jõu ja võit­lus­või­me­li­se des­san­tük­su­se­ga ku­ju­tas en­dast too­na­se sõ­ja­teat­ris mär­ki­mis­väär­set mo­biil­set jõu­du. Se­da enam, et des­sant­ük­sus­te põ­hi­koos­sei­su moo­dus­ta­sid kõr­ge võit­lus­mo­raa­li­ga va­ba­taht­li­kud.
Uue soo­mus­ron­gi il­mu­mi­ne ja väl­ja­saa­de­tud des­sant ku­ju­nes vas­ta­se­le täie­li­kuks ül­la­tu­seks. Lü­hi­ke­se tu­le­va­he­tu­se jä­rel hak­ka­sid pu­na­väe ük­su­sed pak­sus lu­mes ta­ga­ne­ma met­sa poo­le, et seal var­ju­da soo­mus­ron­gi tu­le eest. Osa me­hi ko­gu­nes hõ­re­das met­sa­tu­kas ol­nud met­sa­tee­le ja seal sa­tu­ti uues­ti raud­teelt kuu­li­pil­du­ja tu­le al­la. Nii mur­dus pu­na­väe võit­lus­vaim ja nad hak­ka­sid kor­ra­tu­ses ta­ga­ne­ma. Nad ha­ju­sid grup­pi­de­na met­sa­des­se ja ta­ga­ne­sid Aeg­vii­du poo­le.
Äge pea­le­lõu­na­ne kok­ku­põr­ge kes­tis neil väl­ja­del pi­sut enam kui pool­teist tun­di. Põ­ge­ne­vad pu­na­väe­la­sed jät­sid ma­ha vint­püs­se ja las­ke­moo­na, kaa­sa suut­sid ve­da­da re­ge­de­le pai­gu­ta­tud kuu­li­pil­du­jad. Mõ­ne­võr­ra eri­ne­va­tel and­me­tel kao­ta­sid rün­da­jad 21-50 meest. On väl­ja pa­ku­tud ise­gi 80 lan­ge­nut, see näib tao­li­se koh­tu­mis­la­hin­gu kao­tus­te koh­ta ole­ma liial­da­tud. Soo­mus­rong­las­te kao­tu­sed jäid väik­seks, vaid üks sõ­ja­mees sai haa­va­ta.
Kind­las­ti saab tä­na­sel päe­val kü­si­da, kas see, üs­na väi­ke ja vä­hes­te ohv­ri­te­ga la­hing on mee­nu­ta­mist ja mä­les­tus­ki­vi püs­ti­ta­mist väärt? Kind­las­ti on. Kõi­ge­pealt sel­les mõt­tes, et kap­ten Ir­ve või­du­kast vas­tu­rün­na­kust an­ti ko­he tea­da ko­gu rin­de­le, see tõs­tis tun­ta­valt Ees­ti vä­ge­de mee­leo­lu­sid ja võit­lus­mo­raa­li. Olu­li­ne oli init­sia­tii­vi haa­ra­mi­ne, sest kap­ten Irv asus ko­he edu eda­si aren­da­ma. Ta tun­gis oma soo­mus­ron­gi­ga vas­ta­se rin­dest lä­bi, hõi­va­tes 5. jaa­nua­ril Aeg­vii­du ja päev hil­jem Jä­ne­da.
Just jaa­nua­ri al­gus­päe­vil 1919 toi­mus rin­del ula­tus­lik mur­rang. Keh­ra la­hing on üks osa nen­dest Har­ju­maa ja ka Vil­jan­di­maa mur­de­la­hin­gu­test (Valk­la, Pris­ke, Vet­la, Ai­du jt), mil­le käi­gus pea­ta­ti vas­ta­ne lõp­li­kult ja Ees­ti väed läk­sid üle vas­tu­pea­le­tun­gi­le. Sel­le käi­gus võe­ti jaa­nua­ri lõ­pus 1919 ta­ga­si Nar­va, Ka­gu-Ees­tis, aga Val­ga ja Võ­ru.
Kes oli just esi­me­ne, kel tu­li mõ­te siia püs­ti­ta­da mä­les­tus­märk, jääb täp­selt tead­ma­ta. Kind­ral Lai­do­ner aval­das märt­sis 1933 ar­va­must Va­ba­du­se Ris­ti Ven­da­de Ühen­du­se vo­li­ni­ke koo­so­le­kul: „Ei ole veel ära mär­gi­tud sünd­mus, kus pä­rast mi­nu käs­ku – jää­da seis­ma – teos­tus esi­me­ne soo­mus­ron­gi rün­nak. Oleks soo­vi­ta­tav, et ka see leiaks ära­mär­ki­mist.“
Töö võt­tis en­da kan­da Kait­se­lii­du Har­ju ma­lev, kon­kur­si ka­hek­sa pro­jek­ti seast ot­sus­ta­ti võt­ta mä­les­tus­mär­gi alu­seks ku­jur Ernst Jõe­saa­re ka­vand.
Alus­ta­ti sü­gi­sel 1938 ja alg­selt plaa­ni­ti mä­les­tus­mär­gi ava­mi­ne juu­nis­se 1939. Pa­ra­ku ei saa­nud Jõe­saar oma töö­ga täh­ta­jaks val­mis, pi­du­lik ava­ta­li­tus eda­si lü­ka­ta järg­mi­se­le või­du­pü­ha­le ehk 23. juu­ni­le 1940.
Sam­mas sai sel­leks ajaks küll val­mis, aga täies­ti muu­tu­nud üld­po­lii­ti­li­se olu­kor­ra tõt­tu jäe­ti ava­mi­ne ära. Ju­ba sa­ma aas­tal raiu­ti mä­les­tus­sam­balt väl­ja tekst „Siin mur­ti vaen­la­se pea­le­tung ja al­gas meie vä­ge­de või­du­käik 4. jaa­nua­ril 1919“, ase­me­le kir­ju­ta­ti huk­ku­nud pu­na­väe­las­te ni­med.
Sam­mas õhi­ti 1944. aas­ta lõ­pus, al­les­jää­nud ki­vi­ru­sud tas­si­sid hil­jem laia­li ko­ha­li­kud su­vi­lao­ma­ni­kud. Va­na sam­ba kah­te säi­li­nud de­tai­li ka­su­ta­ti 23. juu­nil 2000 ava­tud ta­ga­si­hoid­li­ku mä­les­tus­mär­gi juu­res.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus