TIIU LEPNURM: „Lapsena jooksime Tsitre mõisavaremete treppidel.“

TIIU LEPNURM: „Lapsena jooksime Tsitre mõisavaremete treppidel.“

ÜLLE TAMM
0

Veel möödunud sajandi keskel olid Tsitre kuulsa suvitusmõisa paljud hooned alles, nüüd on aeg ja loodus teinud oma töö.

Külavanem Tiiu Lepnurm Hagumäe talust ja Merila talu peremees Toomas Tammemäe vaatavad Tsitre mõisa ligi kümnehektarilisel alal käies puid-põõsaid, künkaid ning rohuplatse teise pilguga kui võõrad tulijad. Mõlema lapsepõlv jääb aega, kui Suur-Tsitre ehk Kolga mõisa krahvi Stenbocki suvitusmõisa valge peahoone oli veel alles, Toomas Tammemäe pere elas selle teisel korrusel 1954. aasta talvel. Tiiu Lepnurm mäletab, kuidas sai käidud valge mõisamaja pööningul. Selleks ajaks oli kuulsast suvitussalongist, mis oli galerii abil ühendatud peahoonega ja hävis tulekahjus, järel müüre ning treppe. Ka valge maja katus oli juba osaliselt maha vajunud.

Praegu on Tsitres näha suuri puid ja korrastatud alasid, kuhu RMK on rajanud mitmeid puhkeplatse koos pinkide-laudade, grillialuste, telkimiskohtadega.
Pool sajandit tagasi asus samas paigas suur mõisakompleks – häärberid, teenijatemajad, tallid, roosiaiad, teerajad, alleed, keegliväljak, supelmajad ning reisisadam.

Tiiu Lepnurm näitab kaevu­platsi juures asuva infotahvli fotosid ja tutvustab varemete asukohti. Kui keerata Muuksist tulles Leesi teelt mäe peal Tsitresse, siis paremal veidi maad eemal oli peahoone asukoht. Vasakul oli Saksa esimese suursaadiku Eestis Henning von Wistinghauseni vanaisa Walter von Wistinghauseni maja, mida külarahvas kutsus Soojasaunaks. Kui esimeses viitadega teeristis pöörata paremale, Merila talu poole, jääb vasakule kaevuplats ja üle tee infotahvel, mille taga kõrgus kunagi uhke salong, ehitatud 1899. aastal Loksa tellistest. Hoolikas vaataja märkab vaid puude alt väljapaistvat keldrivõlvi.

Tsitre mõisa peahoone ja salong.

Tsitre mõisa peahoone ja salong.

Vanalt pildilt tundub salong peahoonest suurem. Maja mõlema korruse ümber oli sammastega rõdu. Hoone peatrepp jäi Leesi tee poole, ees oli suur roosiaed, kahel pool sissesõiduteed kasvasid seedrid ja hõbekuused.

Kaevuplatsist ida poole ulatus mõisa rohtaed. Tiiu Lepnurm mäletab, kuidas käisid koos sõpradega lastena seal kirsi- ja ploomiraksus. Toomas Tammemäe lisab, et tänini on alles jäänud erilist sorti maasikad, mida tema nimetab „Tsaar Nikolai teiseks“ – õitseb, mis hirmus, aga marju ei kanna.

„Kui palju siin on hävinud, oskab hinnata põline elanik, kes teab, mis kunagi oli,“ tõdeb Tiiu Lepnurm. „Alles on jäänud vaimne kultuuripärand, Tsitre väärikat ajalugu tuleb hinnata ja hoida. Meie küla on olnud oma mõisakompleksi ja taludega Eestis ainulaadne.“

Krahvi kivi
Salongi eest kulges kastaniallee randa suplusmajade ja kõlakojani. Allee alguses väikesel kõrgemal platsil põlispärnade all seisab mälestuskivi, mida Tsitre rahvas kutsub krahvi kiviks. Sellel on kiri: „Dem Begrunder dieser Anlagen Carl Magnus graf Stenbock. Gesetzt 1882.“ Tõlkes tähendab see: „Selle kompleksi rajajale krahv Carl Magnus Stenbockile. Aastast 1882.“

Tiiu Lepnurm räägib, et Tsitre piirivalvekordonis toimetanud nõukogude sõjaväelased matsid kivi liiva sisse. Tema isa, Kuusalu valla aukodanik Arno Lepnurm tõmbas koos teiste külameestega kivi taasiseseisvumise ajal traktori abil liivast välja, puhastas ja pani jälle püsti.

Tsitre suvitusmõisa algust loetakse 19. sajandi keskpaigast. Aastal 1843 rajati sinna jääkelder, samal perioodil käis ümberringi tihe ehitustöö, mis jätkus mitme aastakümne vältel.

Pidas vastu sadakond aastat
Tsitre mõisa hiilgeajaks hinnatakse 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust. Krahv Mihail Stenbock laskis oma näitlejannast tütre Natalie ja tema näitlejast abikaasa auks ehitada Tsitresse teatrimaja, mis hiljem viidi Kolka rahvamajaks. Näitlejad ise elasid Peterburis. Suveteatris said esinemisvõimaluse üle Eesti tuntud artistid, aga ka kohalik kultuurirahvas. Kuulsad olid suvised vabaõhupeod.

Aastatel 1910-1929 külastas Tsitre sadamat kaks korda nädalas liiniaurik Kungla, mis sõitis marsruudil Tallinn-Kaberneeme-Tsitre-Käsmu-Võsu. Auriku saabumine oli suursündmus, seda käidi vaatamas ka kaugemalt.

Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier ütleb, et ilmselt tänu sellele on muuseumis suur kogu vanu fotosid, mis tehtud Tsitre sadamas seisnud aurikust.
Piltidel on ka pikkade kleitidega  prouad ning kõvakübaratega härrad. Kõik Tsitre pargi infotahvlile trükitud fotod on muuseumi varasalvest. Kes tunneb Tsitre ajaloo vastu rohkem huvi, saab muuseumis tutvuda ka kirjalike tekstidega kohalike elanike mälestustest.

„Tsitre mõisahoonete lagunemine algas ajast, kui krahvid 1930ndatel aastatel seal enam ei käinud,“ sõnab Tiiu Lepnurm. Allakäik kiirenes pärast sõja lõppu. Parunimajaks kutsutud suvitusmaja kohale ehitati piirivalvekordon, mis nüüd omakorda laguneb. Ehitusel kasutati mõisahoonete juurest toodut.

Toomas Tammemäe nendib, et mõisamajade hävingule aitas kaasa ka Eesti inimene ise – vedas endalegi sealt ehitusmaterjali, puitu ja kive.

Väike-Tsitre ning rebasekasvandus
Väike-Tsitreks nimetatakse kilomeetri kaugusel asuvat suvemõisa, mis ehitati 1860ndatel aastatel kindral Andrejevskile ja läks hiljem üle Stenbockidele.
Eelmise sajandi alguses elas seal krahv Peter Stenbock. Ta rajas metsamüügist saadud raha eest hõberebasekasvanduse, mis 1929. aastal muudeti aktsiaseltsiks Esimene Eesti Karusloomakasvandus. Pärast krahvi surma pidas seda 1939. aastani tema naine Madelaine, kes kolis siis Prantsusmaale.

Väike-Tsitres on alles rebasekasvanduse köök. Suvemajja läks elama Suur-Tsitre mõisa kojamees, nüüd on seal tema järeltulijate kodu, Lahe talu.

Potisepa hantvärk ehk tellisepõletus
Toomas Tammemäe räägib, et Merila talu juures on veel näha endiste tellisepõletusahjude kohad. Vanasti oli see Potisepa talu, kus valmistati mõisahoonete ehituse jaoks telliseid, katuse- ning põrandakive. Kui 1874 hakkas tööle Loksa tellisetehas, hakati kive tooma ka sealt.

„Potisepal tehtud kividele löödi peale „Kolk F.S.“,“ märgib ta.

Tiiu Lepnurm täiendab, et igavesti kõvad kivid on – Hagumäel on neist laotud korsten, peab hästi vastu.

Ta lisab, et nimetamata ei saa jätta hoburaudteed Uuri külast Tsitresse. Seda mööda veeti puid sadamasse. Tol ajal, kui tema käis Uuris koolis, kõnniti teinekord ka mööda raudteealust sihti. Praegust Leesi teed siis polnud, sõidutee kulges teisiti, vana Leesi maantee läks kiira-käära Pudisoole, möödus mõisa teatriplatsi juurest.

Ligi 300aastased puud
RMK eestvõttel on mõisaparki rajatud Tsitre puude rada, mis tutvustab allesjäänud puid. Vanimad männid võivad olla kuni 300 aastased, hobukastanid üle 120 aasta. Lisaks mitut liiki paplid, remmelgad, toomingad, saared, jalakad.

RMK giid Riina Laanetu jutustab, et peamiselt käivad Tsitre pargi ja ajalooga tutvumas kooliõpilased kas sügisel või  kevadel. Nad saavad puude raja kohta töölehe, mis tuleb õppekäigu jooksul täita. Rada algab pargi keskelt loodusõppeplatsilt. Enamasti külastavad Tsitret koolide grupid Tallinnast ja Rakverest, Loksa ja Kuusalu klassid on ka sagedased käijad.

Külavanem lausub lõkkeplatsi kohta, et külarahvas tegi selle 1992. aastal talgukorras võsast puhtaks. Platsi kasutatakse kokkutulekuteks, külapidudeks, muudeks üritusteks.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus