Teki­ta­gem vä­hem prü­gi

1471
FA­RIŠTA­MO EL­LER, Keh­ra ela­nik
FA­RIŠTA­MO EL­LER,
Keh­ra ela­nik

Üle küm­ne aas­ta ta­ga­si läk­sin õp­pi­ma Soo­me. Plaks­ti oli mu uues ko­dus ka ne­li eri­ne­vat prü­gi­kas­ti. Ma pol­nud prü­gi sor­tee­ri­mi­sest mi­da­gi kuul­nud ja al­gu­ses oli vei­der en­ne prü­gi ära­vis­ka­mist juu­rel­da, ku­hu kot­ti see läks­ki. Ja mee­les hoi­da, mis kott mil­li­se­le prü­gi­le. Õn­neks oli see vei­di põ­nev ka.

Ees­tis­se ta­ga­si tul­les oli kum­ma­li­ne jäl­le ko­gu prü­gi kok­ku vi­sa­ta. Aeg on pal­ju eda­si läi­nud, nüüd sor­tee­ri­me ka Ees­tis roh­ke­mal või vä­he­mal mää­ral prü­gi. Papp-pa­ber, bio­la­gu­nev, elekt­roo­ni­ka, ra­vi­mid ja klaas on pal­ju­de­le meist ilm­selt isee­ne­sest­mõis­te­tav. Papp-pa­ber lä­heb ah­ju, bio­la­gu­nev kom­pos­ti, klaas, ra­vi­mid ja elekt­roo­ni­ka eral­di sel­leks et­te­näh­tud koh­ta­des­se. Kor­ter­ma­ja­des pea­me bio­la­gu­ne­va kot­ti ko­gu­ma ja pruu­ni vär­vi kon­tei­ne­ris­se or­ga­ni­see­ri­ma. Õn­neks on sel­li­sed kon­tei­ne­rid tek­ki­nud. Sa­ma lu­gu on pa­pi ja pa­be­ri kon­tei­ne­ri­ga, sest ah­ju­sid meil ju pal­ju­del enam po­le.

Aga mi­da te­ha pa­ken­di­te hul­ga­ga, mis iga­päe­va­selt ko­dus te­kib? Ma­ja­de juu­res tih­ti­pea­le pa­ken­di­te kon­tei­ne­reid ei ole ja ega me vä­ga ilm­selt juurd­le­gi, pa­ne­me üld­prü­gis­se. Kau­ban­du­ses ka­su­ta­tak­se jär­jest enam pa­ken­da­mist, üldp­rü­gi­le on pi­de­valt va­ja suu­re­mat kon­tei­ne­rit.

Keh­ras ko­li­si­me hil­ju­ti ma­ja juu­rest, kus oli pa­ken­di­kon­tei­ner, sel­li­ses­se, mil­le juu­res ei ole. Ku­ni pa­ken­di­kon­tei­ner oli teis­te kon­tei­ne­ri­te kõr­val, tun­dus see ko­hus­tus­lik ja sor­tee­ri­si­me. Aga kui ei ol­nud, hak­ka­si­me uu­ri­ma, mis nüüd te­ha. Oli ju­ba har­ju­mus pa­ken­did eral­di ko­gu­da. Avas­ta­sin en­da jaoks mõis­te pa­ken­di­ring­lus ja sain tea­da, et ka­su­ta­tud pa­ken­di­test te­hak­se taas­toot­mi­ses to­hu­tult uu­si põ­ne­vaid as­ju, näi­teks plast­pu­de­li­test spor­di­sär­gid. Ja veel avas­ta­si­me, et pa­ken­di­kon­tei­ne­rid on ava­li­kuks ka­su­ta­mi­seks. Me vii­me näi­teks ik­ka sin­na, kus en­ne ela­si­me. Üle­lo­pu­ta­tud pa­kend ei hak­ka hai­se­ma, ei pea iga päev ära vii­ma.

Sep­temb­rist alus­tan siin lin­na­ruu­mi­sar­ja­ga „Maailm. Muu­si­ka.“ Meie, mil­les koh­tu­vad muu­si­ka ja kesk­kon­na­tee­mad. See­gi et­te­võt­mi­ne sun­nib mind ka prü­gi sor­tee­ri­mi­se pea­le roh­kem mõt­le­ma. Hil­ju­ti hak­ka­sin sõp­ra­delt-tut­ta­va­telt uu­ri­ma, et mis on need põh­ju­sed, miks ini­me­sed sor­tee­ri­vad või ei sor­tee­ri. Na­gu mi­na­gi al­les hil­ju­ti, ei tea­ta tih­ti­pea­le, et pa­ken­di­kon­tei­ne­rid on ava­li­kud, nen­de asu­koh­ti on või­ma­lik ka vee­bis kaar­dilt jär­gi vaa­da­ta, osa oma­va­lit­su­si või­mal­dab kõi­gil kor­te­riü­his­tu­tel ja era­ma­ja­del ka en­da ma­ja juur­de sel­li­ne ta­su­ta saa­da, pa­ken­di­te sor­tee­ri­mi­ne vä­hen­dab olu­li­selt ol­mep­rü­gi hul­ka, sel­lest too­de­tak­se va­ja­lik­ke uu­si as­ju, see te­ge­li­kult ei ole­gi vä­ga kee­ru­li­ne ning ena­mik prü­gi, mi­da te­ki­ta­me, on­gi pa­kend ja loo­du­se­le tee­me sel­le­ga pal­ju head, et pa­ken­deid üldp­rü­gis­se ei pa­ne, sest mit­te kee­gi ku­sa­gil üld­prü­gi ei sor­tee­ri.

Usun, et suu­da­me maail­ma oma va­li­ku­te­ga muu­ta. Iga kord, kui olen suut­nud prü­gi vä­hem te­ki­ta­da, sor­tee­ri­da ja üldp­rü­gis­se peaae­gu mit­te mi­da­gi viia, tun­nen, et olen na­tu­ke head kor­da saat­nud. Mui­du­gi püüan ka­su­ta­da nip­pe, et vä­hen­da­da pa­ken­di­te te­ki­ta­mist. Mu ees­mär­gid: poo­di oma kot­ti­de ja kar­pi­de­ga; või­ma­lu­sel pa­ken­da­ma­ta müü­da­vad too­ted; kraa­ni­ve­si oma kor­duv­ka­su­ta­ta­vas­se pu­de­lis­se; koh­vi­ter­mos kot­ti, et ei peaks võt­ma iga kord uut plast­top­si; ei ühe­kord­se­te­le joo­gi­kõr­te­le; väl­jas ei­nes­ta­des ta­va­lis­telt nõu­delt söö­mi­ne; val­mis­söö­gid oma kar­pi; va­ja­du­sel oma nõud kaa­sa.

Eelmine artikkelKeh­ra ko­man­do taas Põh­ja pääs­te­kes­ku­se pa­rim
Järgmine artikkelRaa­si­ku ja Jõe­läht­me val­la­le uus prü­gi­veo­han­ge