Siberis sünnikohti vaatamas – nüüd on süda rahul

Siberis sünnikohti vaatamas – nüüd on süda rahul

ÜLLE TAMM
0

ALEKSANDER SKOLIMOWSKI ja PEETER KIVIMÄE Kuusalu vallast käisid juunis Krasnojarski Krais.
ALEKSANDER SKOLIMOWSKI (keskel) Venemaal Siberis oma kunagise kodumaja ees koos Handalski kooli direktori, ta poja ja vanemate ning hoone omanikuga.
Arhitektuuriõppejõud ja -büroo omanik Aleksander Skolimowski Pudisoo külast ning Kupu külavanem, Näkiallika Tööriistamuuseumi asutanud Peeter Kivimäe on sündinud Siberis Krasnojarski krais Dolgij Mosti rajoonis. Nende vanemad olid küüditatud või vangilaagrisse saadetud ning kohtusid ja abiellusid Siberis.

Mõlemad mehed laulavad Kuusalu meeskooris ning omavahel juttu ajades selgus, et on pärit peaaegu ühest kandist – linnulennult lahutab sünnikülasid 60 kilomeetrit. Aleksander Skolimowski sündis 1952. aastal Buzani külas, Eestisse tuli 1959 7-aastaselt. Peeter Kivimäe kodukoht on Solnetšnõi ja sünniaasta 1955, tema pere saabus kodumaale kaks aastat hiljem, 1957. Soov näha 8000 kilomeetri kaugusel paiknevaid kodukohti oli kummalgi aastatega süvenenud.
PEETER KIVIMÄE: „Üks võõrustaja rääkis, kuidas kartis, et Bal­tikumist fašistid tulevad, lõpuks kinkis tsaariaegse hõberubla .“
Aleksander Skolimowski hakkas ettevalmistusi tegema selle aasta jaanuaris, otsis interneti sisestatud märksõnade abil pidepunkte ning jõudis oma sünnikohast 3 kilomeetri kaugusel asuva Handalski keskkooli direktori Svetlana Levanovitšini.  Tema mees tegutseb IT-valdkonnas ning tänu sellele on tal interneti­ühendus. Telefonisidega on seal kandis veel kehvem, korralikult saab mobiiliga rääkida külas ühes kindlas kohas – keskkooli internaadi vastas lipumasti all.

Turismifirma aitas muretseda lennupiletid Tallinn-Moskva-Krasnojarsk ning edasi bussile Krasnojarsk-Handalsk. Sõit läks maksma umbes 8000 krooni, rongiga oleks olnud neli korda kallim. Teekonna üks ots kestis kaks päeva, ööbiti Krasnojarskis ja sealt liiguti bussiga 450 kilomeetrit. Reisil oldi 10.-18. juunini.

„Jumal, mis moodi seal elatakse!”
Nii ohkas Peeter Kivimäe, kui kirjeldas, milline eluolu Handalskis ja selle ümbruses avanes.

Neid võõrustas koolijuhi pere. Ööbimine oli korraldatud internaadimajas, kus näiteks remondi ajal võõbati puupliidil ka pealmine raud­plaat pesusinega toonitud lubjapiimaga üle – et oleks ilusam.

„Nõukogude Liidu lagunemisega kadusid sovhoosid-kolhoosid. Töökohti on vähe, töötatakse koolis, vallamajas, klubis ja poes. Teised joovad, varastavad, müüvad metsa, äritsevad ja jälle joovad.
Üheksakümnendatel olnud veel jõukas elu, aga metsatagavarad lõppesid. Nüüd on tehnika laiali tassitud või lõhutud. Inimesed on jagunenud kaheks – ühed, kes ei võta tilkagi alkoholi, ja teised, kellele see on põhitegevus,” kirjeldab ta.

Aleksander Skolimowski lisab: „Külade ja talude üldine väljanägemine on hall ja lagunenud. Kuigi on ka kodusid, mis korda tehtud ja katusel satelliidiantenn. Kui bussiga sõitsime, nägime haritud põlde ja suuri kasvuhooneid, need pidid kuuluma hiinlastele. Koolidirektoril on mitmesugused kodulinnud, kaks lehma, sead, kitsed. Loomad on vaba pidamisega, nimekirja järgi viib keegi külarahvast nad hommikul karjamaale ja õhtul tulevad ise tagasi, mööda külatänavat. Sead olid päeval jõe ääres, kui perenaised hüüdsid, jooksid koju.”

Handalski keskkoolis õpib 86 last. Eesti külalistele räägiti, et asjalikumad inimesed on lennanud laiali linnadesse, kohale on jäänud vaimselt nõrgemad ning nende järeltulijatega tuleb küla elu edasi arendada.

Jalad viisid kodutarre
Aleksander Skolimowski sünnimaja Buzani külas oli alles. Ta jutustab, et jõe äärest viisid jalad otsekui iseenesest selle juurde – midagi oli siiski meelde jäänud.

Maja seisab tühjalt, omanik elas üle tee ning oli selle ostnud oma emale. Südant soojendas see, kui leidis eeskojas seestpoolt seinas vana rõdu erilise kujuga piirdelauad, rõdu ise oli kinni ehitatud ning esialgu oli seetõttu raske ära tunda. Ka kohtus ta külas naisega, kes mäletas ta vanemaid ja teda ennast, ning sai rääkida oma ema kunagise kolleegiga.

„See käik kripeldas aastaid hinges, nüüd on koht nähtud ja süda rahul,” tõdeb ta.    

30 kilomeetrit 3,5 tunniga
Peeter Kivimäe kodukülaga on kurvemad lood. Ta ütleb, et uskumatu aga tõsi, kohalik omavalitsus põletas selle ning veel kaks naaberküla maani maha, et mitte hakata teid ehitama. Nii kirjeldas juhtunut ainus elanik, kes kasvatab seal hobuseid lihaloomadeks. Külas oli olnud ligi 300 majapidamist, pärast rehabiliteerimist kolis enamik elanikest mujale, vähesed allesjäänud olid sunnitud leidma pärast põlengut uued kodud.

Kunagisse Solnetšnõisse viib põhjatu tee. Koolidirektori abikaasa valmistas Willise põhjalikult ette, kaasa võeti kirved, talid ja saed. 30-kilomeetrist teelõiku, ehk nagu Kuusalust Tallinna piirini, läbiti kolm ja pool tundi. Videofilmilt on näha, kuidas edasipääsemiseks tuli pidevalt puid maha võtta ja teele ette visata, et auto mudasse kinni ei jääks.

Oma ema antud kirjelduse ja küla praeguse asuka Vladimiri abil leidis Peeter Kivimäe siiski oma kodumaja asukoha üles. Pani püstiseisva põlenud puuroika külge Eesti lipu ning paberi tekstiga: „Siia küüditas punane terror 50-ndatel aastatel palju eesti rahvast.”

Peeter Kivimäe: „Pinged on maandatud, südamel hakkas kergem, olen koha ära näinud. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik ja hakkamist, Siberis ära käia, kui punase võimu tõttu olete olnud ise või pere selle kandiga seotud.”

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus