SAL­ME KUL­VE­RE Aru­kü­last pa­ni en­da ja abi­kaa­sa loo raa­ma­tu­kaan­te va­he­le

SAL­ME KUL­VE­RE Aru­kü­last pa­ni en­da ja abi­kaa­sa loo raa­ma­tu­kaan­te va­he­le

Sõnumitooja
0

Raa­mat rää­gib VAL­DE­KO KUL­VE­RE elust van­gi­laag­ris, Si­be­ris ning tööst Aru­kü­la kol­hoo­si esi­me­he­na.

„On suur õnn, kui oled oma elu­teed sel­les il­mas saa­nud ela­da ko­du­maal, ar­mas­ta­tud väi­ke­sel sün­ni­maal,” üt­leb Aru­kü­la ela­nik, 85aas­ta­ne Sal­me Kul­ve­re oma abi­kaa­sa­le, 1993. aas­tal lah­ku­nud Val­de­ko Kul­ve­re­le pü­hen­da­tud raa­ma­tus.

7 aas­tat Si­be­ris asu­mi­sel ol­nud Sal­me Kul­ve­re on ol­nud lesk pea vee­rand­sa­da aas­tat. Ta toi­me­tab Aru­kül­la koos abi­kaa­sa­ga ra­ja­tud ko­du­ma­jas, kus on lask­nud te­ha re­mon­ti, aed on kor­ras ning lil­le­li­ne. Veel möö­du­nud hooa­jal tant­sis Sal­me Kul­ve­re mem­me­de tant­su­rüh­mas Pih­la­ko­bar, tä­na­vu selg enam ei lu­ba.

Hil­ju­ti sai ta trü­kist kät­te oma raa­ma­tu „Seal, kus lõ­peb elu­töö, al­gab mä­les­tus­te maa”. Ta tel­lis sel­le enda ko­gu­tud ra­ha eest ning ja­gab oma pe­re­kon­na­le, sõp­ra­de­le ja lä­he­ma­te­le saa­tu­se­kaas­las­te­le. Raa­ma­tut müüa ega raa­ma­tu­ko­gus­se ta an­da ei soo­vi.
Ees­ti ai­nus par­tei­tu kol­hoo­sie­si­mees

Raa­ma­tu aval­da­mi­se mõ­te tu­li see­tõt­tu, et ai­na roh­kem kü­si­ti – kui­das oli Aru­kü­las Nõu­ko­gu­de ajal elu, kü­si­sid ka oma lap­se­lap­sed: „Uu­ri­tak­se, kui­das sai Val­de­ko Kul­ve­re ehk Val­dy ol­la kol­hoo­si esi­mees, kui­gi ei kuu­lu­nud par­teis­se. Vas­tan, et tal olid ha­rul­da­selt head üle­mu­sed Il­ves ja Jaa­ma, kes olid na­gu oma ini­me­sed.”

Mit­med, kes raa­ma­tust kuul­nud, on se­da lu­ge­mi­seks pa­lu­nud, ku­na öel­dak­se – see on oma­moo­di ka Aru­kü­la lu­gu. Suu­rem osa raa­ma­tust rää­gib Sal­me Kul­ve­re abi­kaa­sa Val­de­ko Kul­ve­re elust Aru­kü­la kol­hoo­si esi­me­he­na. Te­da mee­nu­ta­vad raa­ma­tus ko­du­loo­la­ne Vai­no Napp ning ku­na­gi­se abi­toot­mi­set­te­võt­te Sõp­rus en­di­ne töö­ta­ja Vir­ve Aran­di. Raa­ma­tut ai­tas koos­ta­da Aru­kü­la fo­tog­raaf Ülo Udu­mäe, kes ku­jun­das kaa­ne ja tööt­les fo­tod. Toi­me­ta­mi­sel-trük­ki­mi­sel olid abis Sal­me Kul­ve­re lap­sed ja lap­se­lap­sed.

Sal­me Kul­ve­rel on pak­sud al­bu­mid täis pil­te abi­kaa­sa tööe­lust. Val­de­ko Kul­ve­re nae­ra­tab igal pil­dil ning on rah­va kes­kel, pal­ju on jääd­vus­tu­si pi­du­delt, tä­his­ta­mis­telt Aru­kü­las. Raa­ma­tus­se pil­ti­de va­li­mi­ne oli le­se sõ­nul üs­na kee­ru­li­ne töö, ku­na li­sa­da oleks taht­nud pal­ju roh­kem.

Aru­kü­la kol­hoos oli Val­de­ko Kul­ve­re esi­me­ne ja vii­ma­ne töö­koht, seal töö­tas ta 25 aas­tat esi­me­he­na (aastatel 1959-1984), 2 aas­tat ag­ro­noo­mi­na, pä­rast se­da 5 aas­tat en­da soo­vil ra­ja­tud pro­teii­nit­seh­hi ju­ha­ta­ja­na. Vai­no Napp mee­nu­tab raa­ma­tus, et Val­de­ko Kul­ve­re saa­bus ame­ti­pos­ti­le pä­rast 12 aas­tat vang­las ning naf­ta- ja söe­kae­van­du­ses asu­mi­sel ole­mist: „Asus töö­le, ei ki­bes­tu­mist ega int­rii­ge hoo­pis tei­se elu­tee­ga kol­lee­gi­de kes­kel.”

Ta li­sas, et mit­me­külg­se me­he­na jõu­dis Val­de­ko te­ha pal­ju, kuid põ­hi­töö oli ma­jan­di areng ja heao­lu.

Hiil­gea­jal 13 000 hek­ta­ri suu­ru­ne Aru­kü­la kol­hoos oli suur­ma­jand. Saa­gi­numb­rid kas­va­sid iga aas­ta­ga, 1972. aas­tal ha­ka­ti ehi­ta­ma kol­hoo­si kon­tor­klu­bi, mis on prae­gu rah­va­ma­ja ja val­la­ma­ja. 1976. aas­tal oli kol­hoo­si käi­ve 3,5 mil­jo­nit rub­la, ka­sum 800 000. Esi­mees sai au­kir­ju ja me­da­leid.

Töö­kas rah­va­mees

„Val­de­ko Kul­ve­re os­kas ja suu­tis rah­va­ga su­hel­da. Pal­ju­de ma­jan­di­te ju­hid ja spet­sia­lis­tid sel­le­ga toi­me ei tul­nud, ma­jan­did ki­rat­se­sid, juh­te va­he­ta­ti. Aru­kü­la kol­hoo­si esi­meest tead­sid töö­li­sed kui lu­gu­pee­tud meest. Mõist­lik ju­tua­ja­mi­ne mõ­jus nap­su­ta­ja­te­le või ja­hu­ko­ti va­les­se koh­ta niiöel­da unus­ta­ja­te­le pa­re­mi­ni kui karm ka­ris­tus,” kir­ju­tas Vai­no Napp.

Vir­ve Aran­di mee­nu­tab raa­ma­tus, kuidas Val­de­ko Kul­ve­re te­gut­ses tih­ti va­na­sõ­na jär­gi, et oma silm on ku­nin­gas: „Esi­mees ki­hu­tas va­ra­val­gest möö­da far­me rin­gi, nii ole­vat töö­ta­jad kart­nud hil­jaks jää­da, piin­lik, kui här­ra Kul­ve­re oli va­rem ko­hal kui ne­mad.”

12lap­se­li­sest pe­rest pä­rit Sal­me Kul­ve­re oli asu­mi­sel Si­be­ris, kui koh­tus oma tu­le­va­se abi­kaa­sa­ga. Val­de­ko Kul­ve­re oli läi­nud sin­na ot­si­ma oma va­ne­maid, kes sa­mu­ti 1949. aas­tal küü­di­ta­ti. Sal­me ja Val­de­ko Kul­ve­re pul­mad toi­mu­sid Ees­tis, kui mõ­le­ma pe­re­kon­nad olid ko­du­maa­le ta­ga­si pää­se­nud.

Sal­me Kul­ve­re mee­nu­tas, et Aru­kü­la­ga pol­nud neil en­ne min­git si­det, Si­be­rist tul­les ei ol­nud mi­da­gi tas­kus ning elu tu­li uues­ti alus­ta­da. Val­de­ko vend elas Aru­kü­las kor­te­ris, te­ma juu­res said noo­red öö­ma­ja ning töö­ko­ha. Koos ehi­ta­ti Aru­kül­la ma­ja. Sal­me Kul­ve­re sai tööd kau­ban­du­ses, hil­jem läks Sõp­ru­se abi­toot­mi­set­te­võt­tes­se la­bo­ran­diks ja toi­duai­ne­te tseh­hi ju­ha­ta­jaks.

Sal­me Kul­ve­re lau­sus, et raa­ma­tut käes hoi­des on ta sü­da ra­hul: „Soo­vi­sin, et see po­leks mit­te ai­nult elu­lu­gu, vaid ühe ajas­tu lu­gu, et jä­rel­tu­le­vad põl­ved näek­sid, mis aja­loos juh­tus, mi­da tu­li üle ela­da. Ol­gu nei­le eluks kaa­sa mõ­te, et kes on töö­kas, saab igal pool hak­ka­ma.”

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus