Raa­si­ku las­teaia õpe­ta­jad ava­sid ko­du­tee­ma­li­se maa­li­näi­tu­se

Raa­si­ku las­teaia õpe­ta­jad ava­sid ko­du­tee­ma­li­se maa­li­näi­tu­se

Ere Uibo
0

Õpe­ta­ja ja har­ras­tus­kunst­ni­ku MAA­RI­KA LE­KAR­KI­NI ningte­ma kol­lee­gi­de LIIS LII­VA­MÄ­GI, IRA HAA­VIS­TO ja SIG­NE STO­KA­SE näi­tus on ava­tud Raa­si­ku rah­va­ma­jas.

Raa­si­ku val­las al­ga­sid möö­du­nud nä­da­lal val­la 25. sün­ni­päe­va pi­dus­tu­sed, mis kes­ta­vad 9 päe­va jär­jest. Sün­ni­päe­vaü­ri­tus­te ava­löök oli lau­päe­val, 4. märt­sil, kui Raa­si­ku rah­va­ma­jas toi­mus kuns­ti­näi­tu­se „Ko­du” ava­mi­ne.
Har­ras­tus­kunst­ni­ku Maa­ri­ka Le­kar­ki­ni jaoks oli rah­va­ma­jas Er­ne­sak­sa saa­lis ava­tud näi­tus kuues, te­da ja te­ma loo­min­gut tea­tak­se laie­malt. See­kord ot­sus­tas ta, et ei soo­vi ol­la näi­tu­sel ük­si ning pla­ka­ti­le sai kir­ja – Maa­ri­ka Le­kar­kin ja veel kolm an­de­kat ora­vat. Kes täp­se­malt, en­ne näi­tu­se ava­mist ei sel­gu­nud­ki. Rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja Hel­le Va­ga lau­sus, et ar­vas es­malt – li­saks Maa­ri­ka Le­kar­ki­ni töö­de­le on näi­tu­sel Raa­si­ku las­teaia Ora­va­ke las­te joo­nis­tu­sed.
Näi­tu­se ava­mi­sel sel­gus, et oma töid on and­nud vaa­ta­mi­seks Pähk­li­ke­se rüh­ma õpe­ta­jad Liis Lii­va­mä­gi ja Sig­ne Sto­kas Raa­si­kult ning Len­d­ora­va­te rüh­ma õpe­ta­ja-abi Ira Haa­vis­to Suur­soo kü­last. Näi­tust pa­nid nad koos üles 6 tun­di.
Maa­ri­ka Le­kar­kin ju­tus­tas, et tah­tis esi­le tuua oma an­de­kad, kuid vä­ga ta­ga­si­hoid­li­kud kol­lee­gid, kes ei soo­vi­nud oma ni­me ise­gi pla­ka­ti­le pan­na: „Üt­le­sin nei­le, et pea­te too­ma vä­he­malt kaks oma tööd. Kui ei too, jä­tan ai­nult tüh­ja raa­mi ja kir­ju­tan al­la, et ku­nin­gas on alas­ti.”
Ora­va­jüt­si­de rüh­ma õpe­ta­ja Maa­ri­ka Le­kar­kin on maa­li­mi­se­ga te­ge­le­nud um­bes viis aas­tat, Raa­si­ku las­teaed on täis te­ma kuns­ti ja de­ko­rat­sioo­ne. Sa­ge­li käib ta rin­gi, mapp kaen­las, ning joo­nis­tab nii ko­dus kui las­teaias koos las­te­ga. Pal­jud  tööd  on  ta  ära  kin­ki­nud.
Mõ­ned aas­tad ta­ga­si Raa­si­kult Aru­kül­la ko­li­nud Maa­ri­ka Le­kar­kin üt­les, et oli vä­ga rõõ­mus, kui Hel­le Va­ga pa­lus tuua näi­tuse Raa­si­ku rah­va­maj­ja: „Prae­gu­ne ko­du on mul küll Aru­kü­las, kuid oma­moo­di pe­re on ka Raa­si­ku las­teaias, kus ma töö­tan. Peale­gi po­le ko­du ai­nult ini­me­sed, vaid ka lood ja mui­nas­ju­tud, mi­da ko­dus rää­gi­tak­se. Kui aga sil­mad su­len ja mõt­len ko­du­le, tu­leb sil­me et­te hoo­pis lap­se­põl­ve­ko­du. Siis oli­gi ro­hi ro­he­li­sem, tae­vas si­ni­sem, elu mu­re­tum.”
Ta ju­tus­tas, et näi­tu­sel ku­ju­ta­tud maa­li­deks and­sid tal­le ins­pi­rat­sioo­ni emot­sioo­nid lap­se­põl­vest: „Mee­nus va­na­ema kor­ja­tud, pii­ma ja suhk­ru­ga se­ga­tud mus­ti­ka­te ja mets­maa­si­ka­te mait­se. Tu­lid meel­de sei­gad sün­ni­ko­dust – juuk­su­rist va­nae­ma te­gi ko­dus tööd, va­nai­sa kor­jas en­ne äi­ke­se­vih­ma so­ni sis­se õu­nu, mee­nus, kui pä­rast sau­na sai pu­ge­da õues kui­va­nud värs­kelt lõh­na­va voo­di­pe­su va­he­le, puu­de ot­sas ro­ni­mi­ne ja pil­ve­de vaa­ta­mi­ne ning jaa­ni­päe­vad, kui sai pan­na pä­he pär­ja ja ol­la poo­le öö­ni üle­val.”
Ees­ti Kuns­tia­ka­dee­mias õp­pi­nud Sig­ne Sto­kas an­dis näi­tu­se­le kaks maa­li möö­du­nud su­vest – ühel neist on ku­ju­ta­tud Kül­maal­li­ka met­sa, kus jäi su­ve­vih­ma kät­te, tei­sel on hetk Sam­bu kü­la ta­gant põl­lu­ser­valt.
Ta üt­les, et te­ma pil­did on ala­ti seo­tud loo­du­se­ga ja aja mõõ­tü­hi­ku ehk het­ke­ga: „Iga hetk on uus – val­gus, vär­vid, tun­ne, et mis­ki ei kor­du pä­ris täp­selt ku­na­gi ehk het­kes seis. Pil­did on ka pa­re­mad mä­le­ta­jad, neid vaa­da­tes tu­le­vad meel­de konk­reet­se päe­va var­jud ja lõh­nad ning ini­me­sed.”
Har­ras­tus­kunst­ni­ku Ira Haa­vis­to joo­nis­tu­si ja kau­nis­tu­si on las­teaia sein­tel pal­ju – sa­ge­li pa­lu­tak­se te­malt mõn­da joo­nis­tust ning sa­ge­li kin­gib ta neid las­te­le. Li­saks teeb ta fo­to­sid ja vi­deo­sid.
Ta üt­les, et saab ins­pi­rat­sioo­ni las­teaiast: „Seal on sõb­ra­li­kud ja nae­ru­sui­sed ini­me­sed, arm­sad töö­kaas­la­sed, kes tõid mu el­lu vär­vid. Ma­sen­da­va too­ni­ga söep­liiat­sid jä­tan mõ­neks ajaks saht­lis­se.”
Ka Liis Lii­va­mä­gi joo­nis­tab oma ho­biks – te­malt on näi­tu­sel nii lil­le­pil­te kui loo­dus­vaa­teid. Ta üt­les, et te­da ins­pi­ree­ri­vad loo­dus, sel­le ilu ja vär­vid: „Aeg-ajalt püüab pil­ku tae­vas oma va­riee­ru­va­te pil­ve­de­ga, sü­gi­se­ne mets või us­ku­ma­tult ilus lil­leõis. Se­da püüan­gi oma maa­li­des eda­si an­da.”
Raa­si­ku las­teaia en­di­ne di­rek­tor Lin­da Wró­bel, kes kõik ne­li kunst­nik­ku las­teae­da töö­le võt­tis, lau­sus, et nad on las­teaia pär­lid: „Nen­de kõi­gi­ga tek­kis mul ko­he hea klapp. Liis on konk­reet­ne ja vä­he­se ju­tu­ga, kuid hil­jem sel­gus, et vä­ga hu­moo­ri­kas ja hea näit­le­ja. Maa­ri­ka ei pü­si pu­de­lis­ki pai­gal, aga te­ma töö­des on pei­dus to­hu­tu hin­ge­sü­ga­vus. Ira on las­teaias mi­nu pa­rem kä­si – imet­len, kui­das ta kõi­ke mär­kab, toob igas lap­ses väl­ja pa­ri­mad oma­du­sed ja kül­jed. Sig­ne on suu­re hin­ge­ga ime­li­ne ini­me­ne, kel­le töid ja te­ge­mi­si on tun­nus­ta­tud va­rem­gi.”
Näi­tu­se ava­mi­sel män­gi­sid Aru­kü­la ja Raa­si­ku kand­leõ­pi­la­sed Pi­ret Stern­ho­fi ju­hen­da­mi­sel. Maa­le saab vaa­da­ta Raa­si­ku rah­va­ma­jas 13. ap­ril­li­ni.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus