Pre­si­dent tun­nus­tab Keh­ra koo­li õp­pea­la­ju­ha­ta­jat KA­JA SA­RA­PUUD tee­ne­te­mär­gi­ga

Pre­si­dent tun­nus­tab Keh­ra koo­li õp­pea­la­ju­ha­ta­jat KA­JA SA­RA­PUUD tee­ne­te­mär­gi­ga

Külli Koppelmaa
0

Kui Ka­ja Sa­ra­puu läks koos abi­kaa­sa­ga 6. jaa­nua­ril La­hin­gu­väl­ja mä­les­tus­sam­ba ava­mi­sel pre­si­dent Kers­ti Kal­ju­lai­di­le spon­taan­selt „Head uut aas­tat!“ soo­vi­ma, ei osa­nud ta ai­ma­ta, et saab pea­gi pre­si­den­dil taas kätt su­ru­da – 22. veeb­rua­ril an­nab rii­gi­pea üle tä­na­vu­sed riik­li­kud au­ta­sud ning ha­ri­du­se­lu eden­da­jat Ka­ja Sa­ra­puud tun­nus­tab Val­ge­tä­he IV klas­si tee­ne­te­mär­gi­ga.

Keh­ra güm­naa­siu­mi õp­pe­ala­ju­ha­ta­ja ja Ees­ti Ema­kee­le­õpe­ta­ja­te Selt­si esi­mees Ka­ja Sa­ra­puu kin­ni­tab, et riik­li­ku au­ta­su päl­vi­mi­ne teeb vä­ga suurt rõõ­mu, see on just­kui ta­ga­si­si­de 35 aas­ta pik­ku­se­le töö­le.

Koo­ri­ju­hi ase­mel ema­kee­leõ­pe­ta­jaks
Ka­ja Sa­ra­puu on sün­di­nud Keh­ras ja lõ­pe­ta­nud Keh­ra koo­li. Ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se eria­la va­li­mi­ne oli min­gil mää­ral ju­hus, sest muu­si­ka­koo­lis kla­ve­rit õp­pi­nu­na meel­dis tal­le vä­ga muu­si­ka ning soov oli õp­pi­da hoo­pis koo­ri­ju­hiks või muu­si­kaõ­pe­ta­jaks.

„Aga üli­koo­li ees­ti kee­le eria­la­le sis­se saa­mi­ne osu­tus vä­ga liht­saks ja nii see läks. Muu­si­ka on mul­le siia­ni ar­mas, olen kogu elu laul­nud koo­ri­des, ka prae­gu lau­lan Ko­se kam­mer­koo­ris. Mõ­ni­kord is­tun kla­ve­ri ta­ha ja män­gin mi­da­gi. See an­nab to­hu­tult hin­ge­ra­hu,“ mär­gib ta.

Ame­ti­va­li­kut mõ­ju­tas Keh­ra koo­li tra­dit­sioon, et õpe­ta­ja­te päe­val and­sid abi­tu­rien­did noo­re­ma­te­le õpi­las­te­le tun­de: „Mind köi­tis õpe­ta­mi­ne vä­ga, ka lap­sed tu­lid vai­mus­tu­se­ga kaa­sa. Üli­koo­lip­rak­ti­ka­te ajal tund­sin sa­ma ning olin te­ge­li­kult oma kur­su­selt vist üks ka­hest, kes tah­tis min­na koo­li töö­le.“

Kui­gi pe­da­goo­gi­kaü­li­koo­li lõ­pe­ta­mi­sest saab tä­na­vu 35 aas­tat, kin­ni­tab Ka­ja Sa­ra­puu, et õpe­ta­ja­töö on tal­le ala­ti vä­ga meel­di­nud ning nau­dib se­da siia­ni. Aas­taid töö­tas ta Ko­se val­las Oru põ­hi­koo­lis ja Ko­se güm­naa­siu­mis.

„Mõ­ned õpe­ta­jad ar­va­vad, et väi­ke­ses koo­lis on suur­te­ga võr­rel­des vä­hem või­ma­lu­si. Ei ole nii. Ja mul on õpi­las­te­ga vä­ga ve­da­nud, nad on võit­nud olüm­piaa­de ja et­lus­kon­kurs­se. Nen­de hul­gast on väl­ja kas­va­nud ka mõ­ned õpe­ta­jad,“ rää­gib Ka­ja Sa­ra­puu.

Kui Kai­do Krein­taal tu­li kolm aas­tat ta­ga­si Keh­ra güm­naa­siu­mi di­rek­to­riks, kut­sus ta en­di­se koo­liõe ja kol­lee­gi Ka­ja Sa­ra­puu õp­pea­la­ju­ha­ta­jaks.

„Pi­da­sin se­da heaks või­ma­lu­seks – mul­le tun­dub, et alus­ta­si­me siin mil­le­gi olu­li­se­ga. Loot­sin, et see pa­kub mul­le ra­hul­dust ja pa­kub ka,“ üt­leb Ka­ja Sa­ra­puu.

Õp­pea­la­ju­ha­ta­ja ja ha­ri­dus­li­ke eri­va­ja­dus­te­ga õpi­las­te koor­di­naa­to­ri­na on tal nii suur koor­mus, et õpe­ta­ja­na klas­sis enam ei käi: „Mõ­ni­kord, kui on va­ja õpe­ta­ja­le lei­da asen­da­ja, ta­haks küll ise min­na tun­di and­ma, aga siis mõt­len – stopp, kõi­ke ei jõua. Kui­gi see töö mul­le en­di­selt vä­ga meel­dib.“

Ema­kee­leõ­pe­ta­ja­te Selt­si juht
Kui 1989. aas­tal loo­di Ees­ti Ema­kee­leõ­pe­ta­ja­te Selts, läks Ka­ja Sa­ra­puu sel­le asu­ta­mis­koo­so­le­ku­le ning on selt­si asu­ta­ja­lii­ge. Küm­me aas­tat hil­jem sai te­mast selt­si esi­mees. Põ­hi­kir­ja jär­gi to­hib esi­mees ol­la jär­jest kolm ka­heaas­tast pe­rioo­di, siis peab va­he­peal ju­ha­tu­sest lah­ku­ma.

„Kui­da­gi on läi­nud nii, et mind on usal­da­tud ja jäl­le ta­ga­si va­li­tud,“ sõ­nab Ka­ja Sa­ra­puu, kes on ema­kee­leõ­pe­ta­ja­te selt­si kok­ku juh­ti­nud li­gi 15 aas­tat.

Selts hoiab sil­ma peal sel­lel, mis toi­mub ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­mi­sel – kui­das koos­ta­tak­se riik­lik­ku õp­pe­ka­va, mil­li­ne on sel­le si­su, mi­nis­tee­riu­mi­le te­hak­se et­te­pa­ne­kuid õp­pe­ka­va muut­mi­seks. Kui näi­teks sa­jan­di­va­he­tu­se õp­pe­ka­vas ta­he­ti lii­ta ees­ti keel ja kir­jan­dus üheks õpeai­neks, oli ema­kee­leõ­pe­ta­ja­te selts sel­le vas­tu ning võit­les väl­ja, et kir­jan­dus on riik­li­kus õp­pe­ka­vas taas eral­di õp­peai­ne­na. Vii­ma­ti pro­tes­ti­ti sel­le vas­tu, kui ees­ti kee­le rii­giek­sa­milt ta­he­ti kao­ta­da õi­ge­kir­ja hin­da­mi­ne.

Selt­sil on um­bes 250 lii­get ehk peaae­gu poo­led Ees­ti ema­kee­leõ­pe­ta­jaist. Nei­le kor­ral­da­tak­se ke­vad- ja sü­gis­päe­vi, su­ve­koo­li, õp­pe­rei­se. Selts on koos­ta­nud ka õp­pe­ma­ter­ja­le ning an­nab väl­ja kah­te sar­ja – „Ter­vik­teos­te kä­sit­le­mi­ne“ ja „Nau­di õpe­ta­mist“.

Ka selt­si esi­mees on õpi­kuid kir­ju­ta­nud. Ka­ja Sa­ra­puu 2000nda­te al­gu­ses väl­ja an­tud 2. koo­liast­me ees­ti kee­le õpi­kud olid tu­ru­liid­rid ning on uuen­da­tud ku­jul siia­ni koo­li­des ka­su­tu­ses.

„Ole­me õp­pe­ma­ter­ja­le – õpi­kuid, töö­vi­hi­kuid, kont­roll­töö­de ko­gu­mik­ke, kuu­la­mi­s­üle­san­deid – tei­nud koos Kol­ga koo­li õpe­ta­ja Ter­je Va­ru­li­ga. Meie põ­hi­mõ­te oli, et kui õpe­ta­ja lä­heb tun­di, on tal ko­gu va­ja­lik ma­ter­jal ole­mas, ta ei pea pal­ju juur­de ot­si­ma,“ sel­gi­tab Ka­ja Sa­ra­puu.

Ema­kee­leõ­pe­ta­ja­na on ta ees­ti kee­le säi­li­mi­se pä­rast mu­res, mär­gib, et suht­lu­ses min­nak­se vä­ga liht­salt üle ing­li­se kee­le­le: „Meil on küll vä­ga väi­ke keel, aga maail­ma­keel, mil­le­ga saa­me hak­ka­ma ab­so­luut­selt igas vald­kon­nas, igal alal. Kee­le hoid­mis­se tu­leb pa­nus­ta­da, riik peab ai­ta­ma keelt hoi­da, et see ei kaoks.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus