Pii­be maan­tee – tee lä­bi loo­du­se ja aja­loo

Pii­be maan­tee – tee lä­bi loo­du­se ja aja­loo

Sõnumitooja
0

Ar­let Pal­mis­te,
MTÜ Pii­be Maan­tee Aren­dus ju­ha­tu­se lii­ge

Tal­lin­nast au­to­ga star­ti­des al­gab Pii­be maan­tee Jä­ga­last. Sin­na­ni viib ilus nel­ja­rea­li­ne Pe­ter­bu­ri maan­tee. 26 km kee­ra maan­teelt Aeg­vii­du poo­le ja oled­ki Pii­be maan­teel, mis loo­gel­des lä­bi ime­li­se Ees­ti­maa viib lõ­puks Tar­tus­se väl­ja. Pii­be maan­teed saab mui­du­gi lä­bi­da ka star­ti­des Tar­tust, siis tu­leb võt­ta suund Sal­ves­tist möö­da ja Jõ­ge­va poo­le. Tee on sa­ma, ai­nult mets on tee ää­res teist­pi­di.

Pii­be maan­tee ni­mi on kau­nis va­na ja ni­me pä­ri­to­lu po­le see­tõt­tu tea­da. „Aja­loo­lis­tes üri­ku­tes on Pii­be maan­teed ni­me­ta­tud nii­vii­si ju­ba 1686. aas­tal ning see ni­mi tä­his­tas tol­lal üle Al­bu, mit­te aga üle Aeg­vii­du-Jä­ne­da kul­ge­vat teed, mis on hi­li­sem,“ avab Val­do Praust maan­tee ni­me aja­loo­list taus­ta.

Ar­va­tak­se, et tee sai ni­me tee ää­res asu­va Pii­be mõi­sa jär­gi või siis tee ää­res laiu­va­te pii­be­leh­te­de jär­gi, kuid mi­nul on hoo­pis kol­mas ver­sioon ja olen kin­del, et see võib ol­la neist kõi­ge tõe­sem. Ni­melt tä­hen­dab pii­be tar­tu mur­des ok­sa ehk pii­be tee on oks­test tee. Aas­ta­sa­du ta­ga­si ka­su­ta­sid tee-ehi­ta­jad tee tu­gev­da­mi­seks peh­me­ma­tes koh­ta­des just ok­si. Nii ha­ka­ti­gi oks­test ehk pii­be­test teed kut­su­ma Pii­be teeks.

„Tal­lin­na ja Tar­tu va­he­lis­te liik­le­mis­tee­de ki­re­vast aren­gu­loost on ena­mik ol­nud tä­na­se­ni var­ja­tud. 17. sa­jan­di lõ­pu seis, mil koos­ta­ti va­ra­sei­mad meie­ni säi­li­nud täp­sed kaar­did ja kir­jel­du­sed, sar­na­nes tä­na­se­ga – olid ole­mas nii Pii­be maan­tee kui ka üle Mäo kul­gev tee, mis jäid sa­ma­de­le tras­si­de­le ku­ni 20. sa­jan­di kesk­pai­ga­ni (au­tos­tu­mi­se­ni). Vaid nen­de rol­lid on va­he­tu­nud – eri­ne­valt tä­na­sest oli tol­lal täht­sam Pii­be maan­tee. Põ­ne­vaim areng toi­mus en­ne 17. sa­jan­di teist poolt, mil tee muu­tis mit­me­tel lõi­ku­del ja ae­ga­del oma tras­se. Meie hä­vi­tus­te­roh­ke aja­loo tõt­tu po­le sel­lest säi­li­nud ot­se­seid üri­kuid, vaid üks­nes mit­meid laia­li pil­lu­ta­tud kaud­seid mär­ke“ ju­tus­tab Pii­be maan­tee aja­loost tee­deuu­ri­ja Val­do Praust. Aja­loo­li­sed lii­ku­mis­teed ei ol­nud nii ühe­selt ma­ha mär­gi­tud na­gu tä­na­päe­val. Eris­ta­da tu­li ta­li­teid, su­ve­teid ja ka rat­sa­teid, kus vank­ri­ga sõit­mi­ne pol­nud või­ma­lik. Loo­du­ses ja­lu­ta­des võib tä­na­se­ni lei­da mär­ke eri­ne­va­test tee­dest.

Kui­das veel saa­da et­te­ku­ju­tust en­di­seaeg­sest tee­ko­hast? Ho­bu­se­ga lii­ku­mi­sel oli oma loo­gi­ka, mi­da jär­gi­des ja va­nu kaar­te alu­seks võt­tes on või­ma­lik saa­da et­te­ku­ju­tus, kui­das tee kul­ges. Mäest ja soost min­di üm­ber, jõest min­di üle kool­me­ko­has. Li­saks pi­di tee ühen­da­ma kõrt­se, mõi­said, ki­ri­kuid jne.

„Pii­be maan­tee Tal­lin­nast Jär­va­maa­le viiv osa kul­ges mui­na­sa­jal ning va­ra­kes­ka­jal tõe­näo­li­selt mit­te üle Sood­la, Aeg­vii­du ja Jä­ne­da, vaid üle Sa­ha, Ki­vi­loo, Voo­se ja Al­bu; prae­gu­se­le si­hi­le jõu­dis ta Jär­va-Jaa­ni lä­his­tel,“ jät­kab Val­do Praust. „Ka Tar­tu­maa põh­ja­osas – mui­na­saeg­se Vai­ga ehk Vaia­maa ula­tu­ses – eri­nes Pii­be maan­tee su­vi­ne trass prae­gu­sest. Mui­na­saeg­ne tee kul­ges Kär­dest tõe­näo­li­selt üle Ri­pu­ka mui­nas­lin­nu­se ning sealt eda­si üle Laiu­se, Pa­la­mu­se ja Luua, suun­du­des meie­ni tun­tud tras­si­le Na­va ko­hal.

Ühek­sa suu­re­ma muu­da­tu­se tu­le­mu­se­na – ar­va­ta­vas­ti seit­se neist kes­ka­jal, kaks aga root­si ajal – tek­ki­nud 210 km pik­ku­ne Pii­be maan­tee trass jäi prak­ti­li­selt muu­tu­ma­tuks ku­ni 20. sa­jan­di tei­se poo­le õg­ven­dus­te­ni. Tol­la­ne tee üh­tis mui­na­saeg­se su­vi­se tee­ga vaid 14% lõi­ku­del – Tal­lin­na Las­na­mäe klin­di­ser­val 3,5 km ula­tu­ses, Jär­va-Jaa­nist Koe­ru suu­nas (Kar­gu lahk­ne­mis­ko­ha­ni) 11,3 km ula­tu­ses, Pii­be-Kär­de lõi­gul 13,8 km ula­tu­ses ning Tar­tu Puies­tee tä­na­va rist­mi­kust va­na­lin­na 800 m ula­tu­ses. Muu­del lõi­ku­del on tee aja­va­he­mi­kul 13.-17. sa­jan­di­ni oma kul­ge­mis­sih­ti muu­t­nud. Seal­hul­gas muu­tus root­si ajal su­vi­se tee siht ko­gu­ni 63% ula­tu­ses.“

Kui kes­ka­jal lä­bis tee kind­las­ti mõi­sa­sü­da­meid ja ki­hel­kon­na­kes­ku­si, siis nõu­ko­gu­de ajal ha­ka­ti teed asu­la­test möö­da vii­ma. Nõu­ko­gu­de pe­rioo­di al­gul oli maan­tee ko­ha­ti nii hal­vas sei­sus, et muu­tus ke­va­de­ti lä­bi­ma­tuks. Nii mee­nu­ta­vad pal­jud Jär­va-Jaa­ni ela­ni­kud, et 1950nda­tel ja hil­jem­gi oli tee nii hal­vas kor­ras, et asu­last väl­ja sai ai­nult ron­gi­ga, sest teed pol­nud liik­lu­seks või­ma­lik ka­su­ta­da.

Teeuue­ndus­te­ga muu­de­ti ole­ma­so­le­vat teed ja val­mi­sid uued lõi­gud möö­da Ara­ve­test ja Koe­rust. Sa­mu­ti sai al­les nõu­ko­gu­de aja lõ­pul vii­ma­ne Pii­be maan­tee lõik Jär­va-Jaa­ni ja Koe­ru va­hel as­falt­kat­te. Jäl­gi aja­loo­li­sest teest võib tead­lik silm lei­da loo­du­sest tä­na­gi. Küll on ke­set met­sa­ra­da kor­ra­ga uh­ke sild või ää­ris­ta­vad teed be­toon­pos­tid. Kõi­ge liht­sam on se­da mär­ga­ta Kõr­ve­maa Mat­ka- ja suu­sa­kes­ku­se ta­ga.

Maan­teel lii­ku­des on põ­nev viia en­nast mõ­te­tes ae­ga 100 ja roh­kem aas­tat ta­ga­si, kui maan­teel lii­gu­ti pea­mi­selt ja­la või ho­bu­se­ga. Tund­ma­tust var­jav mets pres­sis mõ­le­malt poolt tee­le. Met­sast või­sid väl­ja tul­la rööv­lid või murd­jad loo­mad.

Iga ju­hul oli liik­le­mi­ne seo­tud hoo­pis teist­su­gus­te oh­tu­de­ga kui tä­na­päe­val. Maan­teel liik­le­mist on oma mä­les­tus­tes mee­nu­ta­nud pal­jud Pii­be maan­tee ää­res ela­nud ini­me­sed. Jär­va-Jaa­ni kül­je alt pä­rit ad­mi­ral Jo­han PIt­ka mee­nu­tab, kui­das ta esi­mest kor­da isa­ga Tal­lin­nas­se sõi­tis. Tee­le asu­ti va­ra­val­gel ja esi­me­ne pea­tus teh­ti Ara­ve­te kõrt­sis. Ara­ve­te kõrts asus prae­gu­se kul­tuu­ri­ma­ja vas­tas üle tee, mis hil­jem mõi­sap­roua poolt ko­ha­li­ke­le selt­si­de­le selt­si­ma­jaks kin­gi­ti. Tä­na­seks po­le hoo­ne säi­li­nud. Ad­mi­ral Pit­ka jät­kas teed ku­ni Iru mäe ot­sast ava­nes lõ­puks vaa­de me­re­le ja Tal­lin­na­le. Me­ri lum­mas noor­meest nõn­da, et hil­jem as­tus­ki ta me­re­koo­li ja te­mast sai Ees­ti tun­tu­maid lae­va­kap­te­neid.

Pii­be maan­teel on lii­gel­nud pal­jud kuul­su­sed. Soo­me ee­po­se au­tor Elias Lönn­rut on kir­ju­ta­nud oma mä­les­tus­tes, kui­das ta 1844 aas­tal ja­la möö­da Pii­bet Tar­tus­se Kreutz­wal­di­le kül­la läks. Kind­las­ti sõi­tis möö­da Pii­bet ka 1934. a maail­ma­kuu­lus kir­ja­nik H. G. Wells, kes kü­las­tas Jä­ne­da mõi­sap­rouat, kel­lel oli Ka­li­jär­ve ää­res su­ve­ma­ja. Pii­be maan­tee­ga on ti­he­dalt seo­tud pal­jud Ees­ti kul­tuu­ri- ja ava­li­ku elu te­ge­la­sed. Ka­he­kord­se olüm­pia­võit­ja Krist­jan Pa­lu­sa­lu pre­si­den­dilt kin­giks saa­dud Pil­la­pa­lus asuv ta­lu on vaid 100m kau­gu­sel Pii­be maan­teest. Kes ei mä­le­taks üt­le­mist „Pa­lu­sa­lu an­na va­lu, siis saad Pil­la­pa­lus ta­lu …“. Aeg­vii­du kal­mis­tul puh­kab Ees­ti rah­va­tant­sue­ma An­na Raud­kats. Siin­sa­mas vii­bis sõ­ja ajal pi­kalt Rai­mond Valg­re oma kor­pu­se­ga, kes kir­ju­tas sel­lel ajal „Aeg­vii­du val­si“. Ega saa­nud oma ko­du­kan­ti Var­ga­mäel tei­si­ti kui Pii­be maan­teed möö­da rah­va­kir­ja­nik Anton Hansen Tamm­saa­re. Jõ­ge­va on Bet­ti Al­ve­ri ja Alo Mat­ti­se­ni sün­ni­linn. Maan­teed möö­da lii­ku­des võib see­ga ju­tus­ta­da ter­ve Ees­ti kul­tuu­ri­loo taus­taks need­sa­mad met­sa­mas­sii­vid, mis on ins­pi­rat­sioo­niks ol­nud pal­ju­de­le.

Tä­na­sel päe­val on seo­ses suu­re­ma liik­lu­se suu­na­mi­se­ga Tar­tu maan­tee­le saa­nud Pii­be maan­teest vä­ga heas kor­ras tee, mis lä­bib maa­li­li­si väik­seid Ees­ti asu­laid (Aeg­vii­du, Jär­va-Jaa­ni, Ta­bi­ve­re, Jõ­ge­va, Läh­te) ja ime­list loo­dust. Tee ää­res asu­vad mit­med ki­ri­kud (Jõe­läht­me, Jär­va-Jaa­ni, Amb­la, Koe­ru, Äk­si), mõi­sad (Ani­ja, Jä­ne­da, Al­bu, Ku­ri­soo, Ori­na, Aru­kü­la) muu­seu­mid (Re­ba­la, Keh­ra Raud­tee­jaam, Jär­va-Jaa­ni muu­seu­mid, Va­na­teh­ni­ka Var­ju­paik, Jä­ne­da, Pom­miauk Jõ­ge­val, Ta­bi­ve­re, Jää-aja Kes­kus), mis oo­ta­vad aja­loo­hu­vi­li­si kü­las­ta­jaid.

Eri­ti oo­da­tak­se Pii­be maan­tee­le loo­dus­hu­vi­li­si. Maan­tee ää­rest saa­vad al­gu­se pal­jud tä­his­ta­tud mat­ka­ra­jad, mi­da saab lä­bi­da koos pe­re või sõp­ra­de­ga. Teid oo­ta­vad ka loo­dus­kes­ku­sed (Kõr­ve­maa, Aeg­vii­du, Elist­ve­re, Kas­si­nur­me). Kel­le sõit ve­nib Pii­be maan­teel pi­ke­maks, see leiab mu­ga­vaid öö­bi­mis­või­ma­lu­si ko­gu maan­tee ula­tu­ses (Kõr­ve­maa, Ne­li­jär­ve, Jä­ne­da, Jär­va-Jaa­ni, Jõ­ge­va, Äk­si). Pal­jud põ­ne­vad pai­gad on kü­las­ta­ja­te­le ava­tud ta­su­ta ja nen­de kü­las­ta­mi­seks on va­ja vaid head ta­het (Äk­si kii­ge­park, Kas­si­nur­me mäed, Va­na­teh­ni­ka Var­ju­paik).

Võ­ta ae­ga, pea­ta au­to ja tee hin­ge rõõ­mus­tav ja­lu­tus­käik. Pii­be maan­tee oo­tab su­vi­seid liik­le­jaid, kel­lel on ae­ga tut­vu­da Ees­ti kul­tuu­ri ja loo­du­se­ga.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus