Mugavustsoonis olles muutust ei tule

Mugavustsoonis olles muutust ei tule

Sõnumitooja
0

INGELDRIN AUG

Muutused on ebamugavad, nad kätkevad endas tublis osas teadmatust, nendega kaasneb veidi kõhedust ning asjaosalisi teevad need kartlikuks, sest muutuste tuul toob alati kaasa kübekese informeerimatust ja vajaduse sisse tallatud rajalt kõrvale astuda.

Valitsuse otsus läbi viia haldusreform oli täpselt seesugune muutus, mis sundis omavalitsusjuhte jalgu kõhu alt välja ajama ning vaatama omavalitsuse piiridest väljapoole. Asuma arutlema, kas mõne naaberomavalitsusega ühendatud jõul saaks pakkuda piirkonna elanikele kvaliteetsemaid ja kättesaadavamaid avalikke teenuseid ning kui, siis kuidas seda üheskoos teha.

Ida-Harju omavalitsusjuhid lähenesid kõik isemoodi: kes oli võtnud nõuks reaalsete läbirääkimiste asemel nautida vaid mängu ilu, kes korraldas suurejoonelise värbamiskampaania valitsuse seatud 5000 elaniku kriteeriumi täitmiseks. Kes asus kohe reformi algstaadiumis sisuliselt tegutsema, leides valutult partnerid ning küllaltki suurt töömahtu adudes asusid suurte sammudega edasi liikuma, et kõik valdkonnad põhjalikult läbi arutada jõuaks ning ühinemislepingust saaks sisuline strateegiline tööjuhis järgnevateks aastateks.

Ida-Harjus oli aga kaks omavalitsust, kes kohe kuidagi ühele reele ei saanud. Küll ei sobinud kohtumise aeg, kutsumise viis, need, kes veel kohtumisele kutsutud olid, kohtumise eesmärk või läbirääkimise tingimused. Alati olid põhjused, miks mitte ühtegi korda ühise laua taha ei kogunetud. Muidugi oli mõlema omavalitsuse juhtide hulgas ka ühisosa – see, kuidas meeleheitlikult ajaleheveergudel tõestada püüti, et tehakse suuri pingutusi läbi rääkida. Sai täiesti harjumuspäraseks iganädalane ketramine kohalikes lehtedes, mis veteranpoliitikuid endid kohati päris hasarti ajas. Üksnes valla ja linna elanikel oli piinlik, aga see polnud oluline, sest oponendi suletööle tuli vastulauset kirjutada. Võlgu ei saa ju jääda ja viimane sõna peab meile kuuluma!

Kõrvaltvaatajaile tundus, et ajaleheveergudel õiendamine ning kutsuvate ja siis äraütlevate ametlike kirjade vahetamine oligi ainus strateegia, mis paraku palju edasi ei aidanud. Ikka korrati ühte ja sama mustrit. Korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi – just nii on kujutanud Albert Einstein hullumeelsust.

Aga nüüd, valla ja linnajuhid, olgu mis oli, teile on antud uus võimalus, sest vaatamata vabariigi valitsuse möödunud nädala otsusele jätta Loksa linn ja Kuusalu vald sundühendamata, ei võetud teilt võimalust (ega minu hinnangul ka kohustust) pidada läbirääkimisi ühinemiseks edaspidi.

Jah, see saab olema veidi ebamugav ja sisse tallatud rajalt kõrvale astumist eeldav, aga ka väljakutseid pakkuv, huvitav ja pikemas vaates vajalik protsess. Ei tasu lootma jääda, et ehk vestluspartner muutub, läbikukkumine pole midagi muud kui võimalus oma strateegiat parandada. Tulge mugavustsoonist välja!

Sama soovitan ka praegusele regionaalministrile, kellele tundus turvalisem teha Loksale erand erakondliku kuuluvuse alusel. Teie peamine põhjendus sundühendamata jätmise kohta ei olnud veenev. On vale väita, et nende kahe omavalitsuse inimesed elavad eraldatud kogukondadena ja suhtlemine pole sidus olnud, sest olemuselt on üks linnaline ja teine maaline kogukond. See argument on sisutu ning kohalikke, kes ammuilma koos tegutsevad, solvav.

SARNASED ARTIKLID

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus