Mis on Ees­ti mõis­tes ko­ha­lik toit?

Mis on Ees­ti mõis­tes ko­ha­lik toit?

Sõnumitooja
0
SIR­JE PO­TI­SEPP Toi­du­lii­du ju­ha­ta­ja

SIR­JE PO­TI­SEPP
Toi­du­lii­du ju­ha­ta­ja

Ini­me­sed hu­vi­tu­vad üha enam  oma  toi­du­kor­vi  pä­ri­t­o­lust ning see on hoo­gus­ta­nud niiöel­da ko­ha­li­ku toi­du lii­ku­mist are­ne­nud rii­ki­des.
Ka eest­la­sed ee­lis­ta­vad ko­du­maal val­mis­ta­tud too­teid – Toi­du­lii­du kor­ral­da­tud vii­ma­se uu­rin­gu põh­jal saab öel­da, et üle poo­le vas­ta­nu­test pi­das olu­li­seks tar­bi­da just ees­ti­maist too­dan­gut.
Suu­re uh­ku­se­ga saan öel­da, et meie too­rai­ne on­gi ala­ti kva­li­teet­ne ja maail­ma­ta­se­mel, kuid pa­ra­ta­ma­tult ala­ti ko­ha­li­kust too­dan­gust ini­mes­te toit­mi­seks ei pii­sa. Ise­gi sel­li­sed suur­rii­gid na­gu USA, Hii­na ja Jaa­pan pea­vad im­por­ti­ma puu­du­jää­va toi­du­ko­gu­se teis­test rii­ki­dest.
Ees­ti väi­kest pin­da­la sil­mas pi­da­des te­kib tih­ti kü­si­mus: mis siis ik­ka­gi on ko­ha­lik?
Kas üks­nes Ees­ti pii­ri­dest pä­rit toit või ka kõ­hu­täis, mis kas­vas meie pii­rist paa­ri­küm­ne ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Lä­tis, kuid mil­lest on maits­va lõpp­saa­du­se meie mait­se-ee­lis­tu­si sil­mas pi­da­des val­mis­ta­nud ko­du­maa töö­käed? Kas paar­sa­da ki­lo­meet­rit ee­mal kas­va­nud loo­ma li­ha on vä­hem kva­li­teet­ne ja mait­sev? Mil­le poo­lest eri­neb Val­gas kas­va­nud to­mat mõ­ni­küm­mend meet­rit üle pii­ri kas­va­nud pu­na­põsk­sest köö­gi­vil­jast?
Kui me vaa­ta­me, kui kau­gelt rän­da­vad meie­ni hom­mi­ku­söö­giks söö­da­vad õu­nad, kohv ja apel­si­ni­mahl, siis ei asu kee­gi kaht­le­ma nen­de too­de­te ter­vis­lik­ku­ses ega püüa ar­vu­ta­da ki­lo­meet­reid, mis tu­li toi­dul lä­bi­da meie toi­du­laua­le jõud­mi­seks. Kui aga rää­gi­me näi­teks li­hast, mil­le too­rai­ne on tih­ti vä­hem kui tun­ni kau­gu­selt meie to­re­da­te lõu­na­naab­ri­te juu­rest siia jõud­nud, et ko­ha­li­kud töö­me­si­la­sed sel­lest maits­va vors­ti või šaš­lõ­ki saak­sid val­mis­ta­da, siis üh­täk­ki puh­keb kirg­lik dis­kus­sioon.
Ku­ju­ta­ge et­te kau­get Aust­raa­liat, mis on oma pin­da­lalt pea sa­ma suur kui ko­gu Eu­roo­pa.
Aust­raa­lias peab rii­gi kir­deo­sas kas­va­nud ba­naan rei­si­ma li­gi 3000 ki­lo­meet­rit en­ne, kui jõuab rii­gi ka­guo­sas asu­va Tas­maa­nia saa­ree­la­ni­ke toi­du­laua­le. Suu­re lom­bi ta­ga on aga teh­tud ar­vu­tu­sed, mis näi­ta­vad, et kesk­mi­selt rän­dab toit ühest rii­gi ot­sast tei­se, toot­jalt ini­me­se toi­du­laua­le 2500 ki­lo­meet­rit.
Kui nüüd en­did sel­lis­tes­se mas­taa­pi­des­se sät­ti­da, siis oleks ka His­paa­nias kas­va­nud ja kas­va­ta­tud toit meie jaoks just­kui ko­ha­lik.
Maail­mas on püü­tud keh­tes­ta­da eri­ne­vaid mõõt­meid ko­ha­li­ku toi­du de­fi­nee­ri­mi­seks, kuid pä­ris üht­se­le aru­saa­ma­le po­le kee­gi jõud­nud.
Mi­na teen et­te­pa­ne­ku usal­da­da Ees­ti toi­du­töös­tu­seid, kes pa­ku­vad ko­ha­li­ke­le tar­bi­ja­te­le pa­ri­mat kva­li­tee­ti. Se­da ise­gi siis, kui too­rai­ne pä­ri­neb naa­ber­rii­gist – kva­li­tee­dis al­la­hind­lu­seid ei teh­ta ning iga eest­la­ne saab nau­ti­da ko­ha­li­ku too­dan­gu­na vaid pa­ri­mat.
Toi­du­töös­tus­tes töö­ta­vad meie naab­rid, las­te koo­li­kaas­las­te va­ne­mad, sõb­rad, emad, isad, ven­nad ja õed, kes hoo­lit­se­vad eest­las­te mait­se-ee­lis­tu­si ja tra­dit­sioo­ne sil­mas pi­da­des meie kõ­hu­täie eest. Hoia­vad üle­val toi­du­töös­tu­si ja hoo­lit­se­vad, et meil oleks süüa ko­ha­lik­ku toi­tu.
See­pä­rast kut­sun teid, arm­sad Ees­ti ini­me­sed,  taa­s­i­se­sei­s­vu­mis­päe­va eel ot­si­ma poest si­ni-must-val­ge li­pu­mär­gi­ga too­teid. Rah­vus­vär­vi­dest koos­nev märk ai­tab eris­ta­da Ees­tis val­mis­ta­tud too­ted im­port­too­de­test ning on kin­del kva­li­tee­di­märk, mil­le ta­ga sei­sa­vad tu­han­ded ko­ha­li­kud töö­käed.

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus