MILVI SCHMEIDT Kehrast rõõmustab vaba Eesti üle

MILVI SCHMEIDT Kehrast rõõmustab vaba Eesti üle

KADRI PÕLENDIK
0

Anija Muinsuskaitse Seltsi asutaja MILVI SCHMEIDT on kodukandi ajaloo uurimisega tegelenud aastaid.
Anija Muinsuskaitse Seltsi tegevuse kohta on MILVI SCHMEIDTIL mahukas kroonika. Ka on ta hoolega säilitanud mitmesuguseid ajaleheväljalõikeid.
Viimased 13 aastat on Kehra jaamahoonel tahvel, mis meenutab, et Vabadussõja ajal sunniti sealt punaväed taganema. Kehra lähistel toimus 1919. aastal otsustav murdelahing, mis ei lasknud kommunistidel vallutada raudteejaama. Sellest ei oleks paljudel noorematel ehk aimugi, kui poleks Milvi Schmeidti, kellel tuli idee paigutada jaamahoonele mälestustahvel. Ta ise jääb tahvlist rääkides tagasihoidlikuks: „Üksi ei teinud mitte midagi.“

Idee panna Vabadussõja murdelahingute meenutamiseks mälestusplaat tekkis Milvi Schmeidtil juba ajalooõpetajana töötades. Sellest rääkima hakata sai ta alles aastakümneid hiljem, kui taassündis Eesti Vabariik.

„Tegin oma mõtte teatavaks Ants Miidlale. Tema oli kohe nõus abistama ning tahtis kiiresti hakata asja ajama. Mina aga leidsin, et peaks ootama kuni Eesti riik stabiliseerub. Oli teateid, et mõnes kohas mälestusmärke rikuti,“ meenutab ta.

„Vabadussõja mälestustahvli avasime Kehra jaamahoonel 1996. aastal. See sai teoks tänu Anija Muinsuskaitse Seltsile ning Kehra linna ja Anija valla juhtkonna mõistvale suhtumisele.”

Anija Muinsuskaitse Seltsi sünd on samuti Milvi Schmeidti ettevõtmine. 1988. aastal astus ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmeks ning veendus samal aastal pärast Harju Muinsuskaitse Ühenduse koosolekut, et muinsuskaitse seltsi allüksus tuleks luua ka Anijale.

Milvi Schmeidtist sai seltsi esinaine, aga ka seltsist rääkides rõhutab ta, et see loodi tänu koostööle. Esmalt kõneles ta ideest Ingrid Ehrlichile, kuid abistajatena loetleb ta üles palju nimesid: Tiiu Trisberg, Jaan Grinkin, Aare Lepp, Ilmar Põder, Urve Siil (Otti) ja teised. Oluliseks peab Milvi Schmeidt Ilsia Väli panust, kes tollase külanõukogu esinaisena üldse lubas seltsi luua. Ilsia Väli oli ka üks seltsi asutajaliige, mis oli tolle aja kohta ebatavaline.

Ülikooliaeg oli raske
Milvi Scmeidt on sündinud Pärnus. Pärast Pärnu Lydia Koidula nimelise II keskkooli lõpetamist, tahtis ta minna Tartu Ülikooli õppima ajalugu. Isale see mõte ei meeldinud, kuna selleks ajaks olid vene väed juba Eesti okupeerinud ning see ajalugu, mida koolides õpetati, oli võltsitud. Tütre ajaloohuvi see ei vähendanud. Kui hakkas 1950. aastal ajaloo erialale sisse astu-ma, rääkis isale hoopis, et läheb eesti keelt õppima. Isa sai valitud erialast teada alles siis, kui tütar oli ajalootudeng.

Ülikooliaega hindab Milvi Schmeidt keeruliseks. Marksismi ja leninismi loengutes käidi lünklikult, sel ajal oldi tavaliselt Werneri kohvikus. Ta jutustab, kuidas kord kirjutati Noorte Hääles, et komsomolis mitteolnud üliõpilased ei käi koolis. Sellega seoses lavastati nii-öelda aukohus, mis tähendas seda, et ta kutsuti koos kolme tüdrukuga komsomolikoosolekule. Süüalustena pidid nad lubama, et enam nii ei tee ja hakkavad korralikult loengutes käima. Hiljem selgus, et ajalehele anti käsk mittekommunistlikest noortest halvustavalt kirjutada ning need neli tütarlast olid oma teistsuguse meelsusega lihtsalt silma jäänud.

Eesti ajaloo eksamiks Milvi Schmeidt ei õppinud, kuna selleks ajaks oli ajalookäsitlus muutunud. Nagu mõned teisedki, kirjutas ta koolikoti varjus eksamivastused maha. Tagantjärele on ta kindel, et õppejõud teadis sellest, kuid ei saanud midagi öelda, sest läbikukkunute suur arv oleks toonud pahandusi. Õppejõud olid huvitatud, et võimalikult palju tudengeid ainest läbi saaks.

Kuna Milvi Schmeidt ei olnud kommunistlik noor, kiusati ja naeruvääristati kogu ülikooliaja sellepärast nii teda kui saatusekaaslasi. Näiteks oli ta alguses sellises ühiselamutoas, kus ei olnud ühtegi komnoort ega vene rahvusest üliõpilast. Kui sellest teada saadi, tuli käsk inimesed ringi tõsta. Niimoodi sattus Milvi Schmeidt ühte tuppa kahe kommunistliku noorega. Omavahel said nad hästi läbi, meenutab ta: „Kõik komsomolid ei olnud ühesugused pealekaebajad ja halvustajad. Need venelannad olid väga toredad tüdrukud.“

Kommunistlik kord ei jäänud ajutiseks
Tartusse läks Milvi Schmeidt heas usus, et varsti lõpeb kommunistlik kord, kuna ta oli veendunud, et lääneriigid ei luba Eestis sellisel olukorral jätkuda.

„Ma olin väga naiivne ning minusugused oli palju,“ meenutab ta.

Kodus sai ta käia vaid kahel korral aastas. See tähendas, et tuli sõita rongiga Tallinnasse ning sealt edasi Pärnusse. Sellest hoolimata hoidis ta kodulinnast eemal olles isaga kirja teel tihedat kontakti ning uuris pidevalt, kas olukord on muutumas. Isa kuulas raadiot ja oli rohkem kursis.

Milvi Schmeidtil on meeles seik 1957. aastast, kui ta oli koos isa ja oma aastase tütrega Pärnus pargis ning  küsis taas isalt, kas ikka veel ei ole midagi juhtunud. Kui isa oli selgitanud, milline on rahvusvaheline seis, tärkas tütres trots ning ta teatas, et sel juhul peame meie, eestlased, midagi tegema. Isa aga vastas, et esmatähtis on oma laps üles kasvatada ning enne ei saa midagi teha, kui Venemaal läheb elu-olu paremaks.

Tartus kohtus Milvi Schmeidt oma praeguse abikaasa Olaf Schmeidtiga, kellega tõi elutee ta 1964. aastal Kehrasse. Varem olid nad seoses abikaasa metsavahitööga elanud lühikest aega Raplamaal ja Järvamaal. Kohe pärast ülikooli lõpetamist 1955. aastal läks Milvi Schmeidt Võnnu keskkooli õpetajaks. Seal oli ta vähem kui aasta, kuni jäi dekreeti. Õpetada talle Võnnus meeldis, kuid kooli juhtkonnaga oli suhtlemine raskendatud.

„Nad oli väga kommunistlikud ja jälgisid sageli minu tunde,“ selgitab Milvi Schmeidt.

Tegemised Kehras
Kolimise järel hakkas ta tööle Kehra kooli ajalooõpetajana. Siiani kõneleb ta tänusõnadega tollasest juhtkonnast, kes lubas õpetada 5.-7. klasse, kuna seal õpitakse vana- ja keskaega ning tolle perioodi ajalugu oli õpikutes suhteliselt vähe muudetud. 70ndatel aastatel tahtis ta ka vanemaid õpilasi õpetada, et neile tõelisest ja õigest ajaloost rääkida, kuid ei saanud juhtkonna nõusolekut.

Kehra kool muutus Milvi Schmeidtile sedavõrd oluliseks, et hiljem aitas ta koostada kooli ajaloost raamatut. Sellest räägib ta õhinaga kui toredast perioodist, mil külastas palju arhiive ning uuris põhjalikult aastatel 1850-1945 koolis toimunut. Eesti ajaloo mäletamist ja vabariigi taassündi peab ta väga oluliseks.

Kui jäi 1987. aastal pensionile, hakkas Milvi Schmeidt tegelema Anija Muinsuskaitse Seltsi loomisega. Algusest peale oli seltsi südameasjaks Anija kooli taasavamine, mis sai teoks kaks aastat pärast seltsi asutamist. Teine suurem ettevõtmine oli Anija-Priske ausamba taasavamine samuti 1990. aastal, mida Milvi Schmeidt meenutab kui ühte oma elu ilusamat päeva. Huvitav oli see, et avamise ajal kõndisid neist maanteel mööda vene sõdurid, nõukogude väed polnud siis veel Eestist lahkunud.

Enne ausamba avamist käidi Toompeal arhiivides, et välja selgitada, kuidas Eesti Vabariigi ajal sellist tseremooniat läbi viidi.

Milvi Schmeidti isa ütles 80ndate aastate alguses, et tead, Milvi, sina näed seda, kui see savijalgadel seisev monstrum, nii nimetas ta NSVLi, kokku kukub, aga see saab olema raske, sest inimesed ei ole harjunud enda eest vastutama.

Milvi Schmeidtil on hea meel, et isal oli õigus ja nii juhtuski: „Tore aeg oli see vabaduse tulemine.“

POLE ARVAMUSI

Jäta vastus